Looduskalender ⟩ Õige aeg teha nõgesesuppi
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
13. aprill 2020, 16:56
Kevad tuleb tänavu portsukaupa. Avab silmad üksjagu õisi ja siis tõmbab Pilvevana meile jälle teki silmini. Nii külma, et ei taha õue minnagi. Aga need hetked, kui päike murrab läbi maani ulatuvate hallide kardinate on erilised. Ämblikud hakkavad lõhnaval mullapinnal jooksujalu sagima ja vihmaussid kergitavad mullamügerikke muru sees. Aga kõige vahvamad tegelased tulevad kohale hõbedasil tiivul. Kimalased. Mul on kevadel laual juba kindel klaas ja taldrik, et ei-tea-kust tuppapugenud kimalane taas õue transportida. Aga mõne hetke pärast on ta taas toas.
Eelmise nädala lõpus tahtsin ühest murul hiireaukudes rändavast kimalasest pilti teha. Polnud sel valge tagumikuga paksul maamesilasel – aedkimalasel, aega krookustel või majaseina ääres puhkenud võililledel söömas käia. Nägin, kuidas ta murul ühe hiireaugu servas maandus ja siis taarudes sellest sisse ronis. Mõtlesin, et teen kimalasest pildi ja teravustasin oma telefoni hiireuru avale. Ja ootan juba minuti ja teise ja hea jagu viiendatki, aga kimalasest ei jälgegi. Otsustasin, et loen veel sajani ja siis lähen minema. Aga korraga kuulen, kuidas seljatagant hiireaugust vupsab pahaselt kumisedes välja seesama kimalane. Ma ei tea, mis tal seal maa all juhtus, aga mumm tõusis suure hooga õhku ja lahkus kõrgusesse kadudes porisedes mu aiast. Kimalased teevad oma pesa just hiireurgudesse ja vahel õnnestub neil sutsates vapper hiireke kodust välja ajada. Seekord aga läks vist midagi teisiti.
Aialinnupäevik
Loen aina sotsiaalmeediast, kuidas üks või teine lind tagasi saabub. Praegu on saabumas putuktoiduliste lindude suurem laine. Kohatud on juba pääsukest, aga tõenäoliselt on need väga varajased, kes iga külmahinguse peale lõuna poole tagasi lendavad. Kuuldud olevat ka juba kägu, tõepoolest tulevad nad kohale tükk aega enne kukkuma hakkamist, aga praegu võivad nad segamini minna ka kaelustuvidega, kes sel nädalal eriti aktiivsed ja natuke käo moodi häält teevad. Põldudel on aga lehvimas heledad välja-loorkullid, metskurvitsal on juba munad pesas. Mu maakodu ujumissilal on koha sisse võtnud kolm sabanõksutavat metstildrit, kes alati, kui majauksest väljun, valjult hüüatades minema lendavad, sabavalge hoiatavalt välkumas.
14. aprill oli õuesõppe päev, sellest alates on ilm piisavalt soe ja ümbrus huvitav, et kõiki õppeaineid õues õppida.
Praegu ongi hea aeg sisse seada aialinnuvaatluste märkmik või teha seda virtuaalselt, nagu Eesti ornitoloogiaühing üles kutsub. See on hea võimalus end maatöödega maakodus mitte ära katkestada, linnuvaatlus on omamoodi puhkus. Ja kuigi ma oma sisemaa maakodus kunagi üle 53 linnuliigi aastas kirja ei saa, siis on hea vaadata, mis ajal sõber eelmisel aastal tuli.
Paplivaik ja nõgesesupp
Taimeriik rõõmustab vihma üle ja pungad venivad silmnähtavalt lahti. Lehis on juba õrnrohelises rüüs ja paplipungade vaigu saab endale nina alla hõõruda viiruste peletamiseks. Põllud on paiselehtedest kollased ja juba tulevad ka suuremad kobrulehed – takjad, esialgu küll väga miniatuurses olekus.
Otsisin ka hapuoblikaid ja põdrakanepit, aga neid ikka veel pole. Aga praegu on kindlasti kõige õigem aeg teha nõgesesuppi koos munapühadest ülejäänud munadega. Ja konnad ärkavad tänavu paiguti, mõnel pool on kudu juba lombis, aga teisal magavad nad veel sügavat und.
LASTELE
Ilmamäng: Männikoorest paat
Metsakäikudelt võiks nüüd kaasa tuua vanade suurte mändide korbatükke, neid on palju paikades, kus musträhn on “puud ravinud”. Lapsele võiks sel kevadel kinkida ka tõelise matkanoa, hoiduge vaibanugadest. Noatöö esimeseks õppetunniks võiks olla just paadi tegemise, männikoor on piisavalt pehme algaja jaoks. Korraliku paadi tegemiseks tuleb leida vähemalt 2 cm paksune kooretükk, see otstest teritada, voolida sisse süvis ja teha auk oksast masti püstitamiseks. Paberilehest puri peaks aitama paadi liikuma kevadistel loikudel, kus on hea kummikutega sulistada.