Kollaseõieline tedremaran aitab kõhuhädade korral

Harilik tedremaran kasvab Eestis peaaegu igal pool. Foto: Toivo Niiberg

Maran (Potentilla) on enamasti kollaseõieliste põhjapoolkera püsikute ja poolpõõsaste perekond roosõieliste sugukonnast. Selles 500-liigilises roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluvas perekonnas leidub palju iluaedadesse sobivaid liike.

Eestis kasvab looduslikult üle kümne maranaliigi, tuntuim ehk tedremaran (P. erecta), mille pruunikaspunase siseosaga risoomi kasutatakse verejooksu sulgevate ravimite valmistamiseks. Kindlasti tunnevad ka kõik taluõuedel ja tallatavatel teedel tihti kasvavat hanijalga (P. anserina). Sagedasemad liigid on veel liivmaran (P. arenaria), hõbemaran (P. argentea), põõsasmaran (P. fruticosa). Viimasest on aretatud palju iluaianduses populaarseid sorte.

Harilik tedremaran esineb Eestis peaaegu igal pool. Tedremarana rahvapärased nimetused on veel nabahain, südamejuured, tedrekulmud, tedremarjajuured, ehakaebtus, südametõvelilled. Harilik tedremaran on mitmeaastane rohttaim, kasvab 15–40 cm kõrguseks. Taim on peenikeste vartega, tipust tugevalt harunenud. Varred on hästi lehtinud, lehed kolmetised. Lehtede pealmine külg on tavaliselt roheline, kuid harva ka karvadest hallikas. Kunagi ei ole lehtede alapind paksult siidikarvane – see on hõbemarana tunnus. Lehtede alumine külg on heleroheline.

Juunist augustini on näha tedremarana õisi. Need on kollased, tavaliselt nelja kroonlehega. Kõikidel teistel maranatel on viis kroonlehte. Juur on tugev ja mustjaspruun, ristlõikes on see punakas ja selle läbilõikel moodustub vahelduvatest heledamatest ja tumedamatest osadest täht.

Maranad iluaianduses

Rohtsetest maranatest kasvatatakse Eestis eelkõige kuldmaranat (P. aurea), püstmaranat (P. recta), veripunast maranat (P. atrosanguinea), nepaali maranat (P. nepalensis) ning nende sorte. Heaks edenemiseks vajavad maranad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta.

Pinnas peaks olema vett hästi läbilaskev toitainevaene kuni keskmise toitainesisaldusega ja kuivemapoolne. Paljundatakse jagamisega maikuus või seemnetega, mis külvatakse märtsis-aprillis katmikalale. Idanevad kolm-neli nädalat. Seemikud hakkavad õitsema 2.–3. aastal. Sortide õitsemise aeg on enamasti juulis-augustis. Õied ei lõhna. Maranad sobivad kasvatamiseks kiviktaimlas, kuivmüüri vuukides, püsilillepeenras, samuti haljas­aladel üksikult või grupiti. Eesti oludes on maranad talvekindlad aiailutaimed, kuid ei talu liigniiskust.

Ravimina kasutatakse tedremarana juurikat, mida tuleb koguda varakevadel aprillis ja mais. Juurikad kaevake välja, raputage mullast puhtaks, lõigake ära maapealsed osad ja peened juured ning seejärel peske hoolikalt puhtaks.

Nüüd lasta juurtel veidi närbuda ja seejärel kuivatada õhurikkas või köetavas ruumis või kuivatites 50–60 °C juures. Saadud droog sisaldab 15–30% parkaineid (peamiselt tanniinhappe ühendid), punast värv­ainet, kummivaiku, tärklist, eeterlike õlide jälgi. Droog säilib tarvitamiskõlblik kuni kuus aastat.

Seda võib kasutada kootava vahendina kroonilise kõhulahtisuse ja soolekatarride puhul. Kõige sagedamini kasutatakse tedremaranajuure leotist viinas kõhurohuna.

Jaaniööl korjatud üheksat liiki lilledest (näiteks jaanilill, koirohi, kaetisrohi, tedremaran, vahulill, piibeleht, palderjan, soolikarohi ja raudrohi) keedis oli ravimiks paljude haiguste vastu.

Kõhutee valmistamiseks võtta 2 g peenestatud juuri

poole klaasi keeva vee kohta, keeta 15 minutit ja lasta jahtuda. Tarvitada ära väikeste lonksudena 3–5 korda päeva jooksul 30 minutit enne sööki.

Korrastab seedimist

Seedimist korrastavaks teeseguks soovitatakse võtta 2 osa kuivatatud mustikaid, 1 osa tedremaranajuurt, 3 osa aedsalveid, 1 osa köömneid ja 1 osa hariliku käokulla õisi. Tarvitamiseks võtta 2 sl segu kahe klaasi keeva vee kohta, keeta kinnises nõus 10 minutit, lasta jahtuda, kurnata ja juua kolm korda päevas poole klaasi kaupa 15–20 minutit enne sööki.

Välispidiselt tarvitatakse teremaranakeedist suu loputamiseks limaskestapõletiku, angiini ja igemepõletiku korral. Keedist kasutatakse ka haavade loputamiseks ja kompressideks nahahaiguste puhul.

Tedremaranajuure kasutusel toidus on pikk traditsioon ja seda eriti likööritööstuses. Peenestatud juurt on lisatud ka kalatoitudele ning konservidele. Maranajuur tihendab kalaliha, annab sellele kergelt roosaka värvuse ja erilise aroomi.

RETSEPTID

Organismi puhastav teesegu

20 g haiseva jooksjarohu juuri, 15 g sarapuukoort,

12 g kanepiseemneid, 10 g ogaputkeürti, 10 g tedremaranajuurt, 10 g põldosjaürti, 5 g vahulilleürti. Võtta 2 sl peenestatud segu, valada üle 0,5 liitri keeva veega, lasta tõmmata 1 tund ja kurnata. Tee tarvitada ära päeva jooksul 4 joogikorraga

1 tund pärast sööki. Üks ravikuur kestab 25–30 päeva. 2–3 nädala möödudes võib vajadusel ravikuuri korrata.

Tinktuur

Valmistamiseks võtta 1 osa peenestatud kuivatatud juuri ja valada peale 10 osa viina. Tõmmist hoida 1 nädal kinnises nõus, kurnata. Seespidiselt tarvitada korraga 20–30 tilka südamehaiguste korral. Välispidiselt määrida veenipõletike, reuma, podagra, nahaaluste verevalumite ja igemepõletiku korral.