Ants Aaman: kus asub Tammsaare labidas?
/nginx/o/2017/05/04/6620405t1hb71a.jpg)
25. aprill 2024, 12:06
/nginx/o/2024/04/25/16028605t1h80b1.jpg)
Läbi aegade on mind närinud teadmine, et Eesti tegelik Vargamäe on varju jäänud ning inimesed sellest suurt ei tea. Ent senimaani ei ole ma oma mõtteid nii põhjalikult kirja pannud. Nüüd ajendas mind kirjasulge haarama üks veebruaris Eesti meedias ilmunud artikkel, mille põhjal tehti järeldusi, et Tammsaare maatöödest midagi ei teadnud ja meiega hoopis manipuleeris.
Nimelt avaldasid 15. veebruaril Maalehes autor Sulev Oll ja Vargamäe muuseumi kuraator-varahoidja Siiri Kvell muuseumis olevast näitusest „100 aastat soode kuivendamist Vargamäel“ tulenevaid mõtteid.
Loo pealkirjal „Aga Tammsaare ise labidat ei puutunud…“ on aga minu hinnangul klikkide ebameeldiv lõhn ja kõlbmatu maik man.
Autorit mõnevõrra tundes loodan, et pealkiri ei sündinud tema sõrmede alt. Samas ei soovi ma arutlejaid milleski halvustada, vaid tänan, sest nende kirjatööta ei oleks ilmselt niipea sündinud seda lugu.
Artiklis kirjutatakse: „Ikka tuleme Vargamäele, taas ja taas otsime romaani sündmustiku tunnustähti, saades samas üha enam aru, et kirjanik lihtsalt manipuleeris meiega.“
Labida ja muidki tunnustähti leiame, kui hakkame kaevama.
Looja vaimuga õnnistatud Sulev Oll tõdeb „Tõe ja õiguse“ I osa tunnustähtede otsingul, et kui Vargamäe muuseumis õiget labidatki pole ja sünnikodust lahkus kirjanik poisikesena ning tuli sinna 1903. aastal vaid oma 50-aastaselt surnud ema matusele ja seejärel alles 1933. aasta 20. juunil, sedagi ainult viivuks, on tunnustähtedega segane seis.
Labida ja muidki tunnustähti leiame, kui hakkame kaevama.
1903. aastast, mil kirjaniku vennast Jüri Hansenist sai Koitjärvel Oru metsavahi talus linnametsa metsavaht, viibis Tammsaare kuni 1919. aastani peamiselt venna Jüri juures, millise aja sees oli ta ka 15 kuud Kaukaasias tervist parandamas.
Meiega manipuleerib suunatud ja omal ajal ka sunnitud teadmiste puudulikkus kirjaniku Koitjärvel, Eesti kultuuriloo mekas veedetud aastatest, mis temas suurkirjaniku sünnitasid. Paraku on nõukogude režiimi aegne käsitlus „Tõe ja õiguse“ I osa tunnustähtede seadmisel ja muidugi ka meie teatav piiratus õigeid täheleide otsida viinud meid praegusesse arusaama.
Kui kirjandusteadlane omal ajal soovis, et leib laual oleks, pidi tunnustähtedega nõnda toimetama, et Koitjärve osakaal Vargamäest kõrgemale ei tõuseks, sest meie kultuurimälu väärtuslik osa, Koitjärve küla, oli Nõukogude võimu poolt barbaarselt hävitatud. Koitjärve küla põldudel kündsid vagusid punaarmee tankiroomikud, Koitjärve raba taga ragisesid kuulipildujad ja kõmatasid kahurid, kuni Eesti vabariik oma iseolemise õigused imekombel taastada suutis. Muutunud on niipalju, et nüüd harjutavad ajaloolise Koitjärve maa-alal Eesti kaitseväelased ja meie liitlasväed.
Labidatäisi elust enesest
Ent võtkem labidas ja kaevame. Võtan kätte raamatu, mille autoriteks L. Siimisker ja A. Palm. "A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst." Kirjastus Eesti Raamat, 1978.
Esimene labidatäis lk 118: „Raske on neid vahetuid, vahepeal töö- ja õpingukäigus hõredamaks jäänud suhteid maaeluga Tammsaare kirjandusliku tuleviku suhtes alahinnata. Viibis ta ju ühtejärge (kui viisteist kuud kestnud ravireis välja arvata) ligi seitse aastat Koitjärvel, lahkudes siit alles 1919. aasta sügisel.
Küla ajalugu tunneb ka selliseid vahekordi, mis iseloomustab „Tõe ja õiguse“ Andrese ja Pearu suhteid.
Küla ajalugu tunneb ka selliseid vahekordi, mis iseloomustab „Tõe ja õiguse“ Andrese ja Pearu suhteid.
Teine kobe labidatäis lk 120: „Tammsaare enda maiseid unistusi sõnastavate artiklite hulgas kuulub eriline koht kirjutisele „Koitjärvelt“ (1916), mis signeeritud tema kodanikunimega Anton Hansen. See artikkel, milles kirjanik sõnaselgelt ja kujundlikult kirjeldab oma kümne aasta jooksul tehtud tähelepanekuid edusammude alalt, mida Koitjärve talupojad maaparandamisel kraavitamise tagajärjel saavutanud, lubab meid lausa dokumentaalsel kujul näha teist praktiliste elukogemuste ladet, millest toitus Tammsaare „Tõe ja õiguse“ „realism“.
/nginx/o/2024/04/25/16028452t1h765a.png)
Kolmas labidatäis lk 121 on väga kaalukas, see on tunnustähtede nael. „Võime vaid lisada, et tõenäoliselt vangistasid maaparandusprobleemid Tammsaaret tõsisemalt alles Koitjärve talupoegade keskel, kus muld ja mõte olid teineteist leidnud uues liidus. Olid ju suured entusiastid kaasaegsete sooharimise ideede elluviijatena kirjaniku vend Jüri Hansen ja tema üleaedne, raamatukaupmees J. Ploompuu.
Viimane tõttas Laane talu viljelemisel saadud esimesi kogemusi otsekohe brošüüris „Tegelik sooharimine“ jagama. Nüüd olid koitjärvelased ühtedena esimestest jõudnud süttida oma aja kohta grandioossest ideest võtta käsile Soodla jõe süvendamine.
Kui Tammsaarest saab ettevõtmise hing, kes jõesüvendamisest tõusvaid tulusid sisemise erutusega avalikkuse eest kaitseb, siis selgub ühtlasi, kui uskumatult lähedal seisab ta oma unistuste ja tegudega veel tegemist ootava „Tõe ja õiguse“ ideeliselt juhtivatele kangelastele.“
Juba need labidatäied võiks meid Albu valla võsas ja kraaviniredel ekslemisest välja juhatada, kuid jätkakem.
Juba need labidatäied võiks meid Albu valla võsas ja kraaviniredel ekslemisest välja juhatada, kuid jätkakem.
Inimesed mäletavad
Minu koduküla vanemad inimesed teadsid, et kirjanik Tammsaare käis Laane talus rajatavatel lood-heinamaadel kraavikaevajatega juttu vestmas, vahel kääris püksisääred kõrgele üles ja astus paljajalu kraavi ning viskas nii mõnedki labidatäied, et tunda kraavihalli ehedust.
1978. aastal ilmub kirjastuselt Eesti Raamat teinegi teos, „Mälestusi A. H. Tammsaarest“, koostanud Eerik Teder.
Lühike väljavõte saatesõnast: „Loodi müüt, et Tammsaare on erak ja ühiskondlikust elust kõrvalseisja. Mälestusteraamatust selgub eeltoodud väite ebaõiglus. Kirjanikule oli vastuvõetamatu omaaegse kõrgema seltskonna silmakirjalikkus ja paraadlikkus, ülespuhutud kiidusõnad. Kitsamas sõpruskonnas oli Tammsaare sädelev ja vaimukas vestleja, kes võis tundide kaupa rääkida nii kirjandus- kui ka kunstielust, niisama pädevalt diskuteerida paljude ühiskondliku elu ja poliitika päevaprobleemide üle, rääkida loodusest, teadusest ja tehnikast.“
Ilmselt oleks kirjanikul raskusi ka tänase Eesti kõrgema seltskonna õhustikus viibida.
Oma tolleaegse ameti tõttu (Ants Aaman oli Harju rajooni Raamatuühingu vastutav sekretär – toim.) oli minul võimalik teha mitu raamatusõprade kohtumist mälestusteraamatu koostaja, kirjandusteadlase, tõlkija ja bibliofiili Eerik Tederiga. Olen saatusele tänulik nende kohtumiste võimaluse eest. Eerik Tederit vaimustas minu pärinemine Koitjärve lähistelt, selle paiga laulatatus mu hinge juba poisikesepõlvest ning rahutempliks jäämine minule koos abikaasaga, kuni meie maine tee kestab.
/nginx/o/2024/04/25/16028545t1h551f.jpg)
Meil oli Eerik Tederiga pikki omavahelisi ühistest mõtetest kantud vestlusi, et Koitjärve aja osakaal Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa sünnis ja tegelaskujudes vajab uut käsitlust, kui olud muutuvad. Koostaja lootis, et olude muutudes vajab uut mõtestamist ka Laane Leeni ja Oru Antoni vaheline magus-valus keemia Tammsaare loomingus üldiselt, rääkimata muust otsesest Koitjärve-Kuusalu ainest.
/nginx/o/2024/04/25/16028464t1h7666.jpg)
Koitjärve küla üheksa suitsu olid ostetud aegsasti pärisomandiks, nõnda, et sääl ei tuntud mõisaorjust juba üle viiekümne aasta, enne kui Tammsaare sinna asus.
Koitjärve küla Vainu talu peremees Jüri otsustas oma raha eest lasta raiuda Kuusalu kiriku lõunalöövi väikese kena ukse, et teinekord kaugest külast tulles ja veidi hiljaks jäädes saaks inimene vaikselt ning jumalateenistust häirimata kirikusse siseneda. Kuusalu vanema põlvkonna inimesed nimetasid seda Vainu Jüri ukseks.
/nginx/o/2024/04/25/16028491t1h5b4d.jpg)
Meie aeg ja olud on nüüd küll juba üle kolmekümne aasta muutunud, kuid Koitjärve suhtes on ikka veel vesi suus.
Miks me ei suuda seda paika tähistada väärikate kõnetavate stendidega, millelt nii Eesti noored kaitseväelased kui liitlased välja loeksid, kui kalli paiga on väike Eesti loovutanud, et idapiiri tagusele verejanulisele metsalisele vastu seismist harjutada.
Kõnesolnud mälestustes lk 144–145 kirjutab aastatel 1926–1940 „Päevalehes“ töötanud ajakirjanik Evald Jalak: „Vist igale Tammsaare Koitjärve ajajärku enam-vähem tundjale näib, et asja lihtsustamiseks või lihtsalt teadmatusest on „Tõe ja Õiguse“ tegelaste ja tegevuse ainutandriks hakatud pidama tema sünnipaika endises Albu vallas. Ei tea kinnitada, kas näiteks Järva-Madise kirikukell kostis Tammsaare lapsepõlvekodusse nii kaugena ja kutsuvana üle laaneseljandike ja soode, kui see heli kandub Kuusalust Koitjärvele. Ei tea ma ka, kas Albu kandis „kultiveeriti“ selliseid loodheinamaid, nagu neid äkki hakkas harrastama vembumees Pearu, ja kas seal seda nimetust kasutati kevadeti sihilikult üle ujutatavate rohumaade kohta, nagu Koitjärvel ja üldse Kuusalus. Ei tea. Aga seda küll, et „Tões ja õiguses“ on palju-palju puht koitjärvelikku, kuusalulikku. Kas või hulk rangelt kohalikke murdesõnu. Või siis Andruse ja Pearu talude asend ja üksindus ning Oru talu nimigi – kas see pole täpselt Koitjärve „küla“? Samuti kiirakääruline, raskesti „allalastav jõgi, vana Andrese unnemineku heinaküün padrikulähedasel võnkuval jõeluhal. Kõnelemata Vargamäe kohanimest enesest: Vargamägi on tõesti olemas – küngas Koitjärve teel, väga üksik ja sünge paik, kus iga teeline kiirendas sammu või tõmbas hobusele hea sähmaka. Märgin ka, et naturalistlik-kentsakat lugu kange Pearu püksirebatamisest kaevurakkeil kuulsin ja jutustati ammu enne „Tõe ja õiguse“ ilmumist ja et selle kangelaseks oli tõeline isik – keegi meie kandi krutskimees.“
Neile mälestustele lisan nüüd omaltpoolt, et arvatav krutskimees oli pisikest kasvu Tuurmanni vanamees Koitjärvelt, kes ka paras viinamees olnud. Veel on temast rahvasuus kuulda, et kui tigedaks läinud kukk lõpuks peremehele endale kallale tuli, lõppenud kuke riiukiskumine tema pea mahalöömisega ja siis kõige täiega trepi ette teeraja alla matmisega, et seejärel kukest kogu aeg üle kõndida. Jalapuult koos heinasületäiega jõkke kukkunud sulast lükanud Tuurmanni vanamees kaldalt rehaga tagasi jõkke, öeldes: „Kui kord sinna läksid, mes siis enam välja kipud.“
Jõe allalaskmine
Väga kaheldav on Andres Paasi arutlus jõe allalaskmisest, et viimase teekonna rõõmu ja rahu ilmeksimatult Jägala jõele suunata.
25. septembril 1915. aastal kirjutab Anton Hansen „Tallinna Teatajas“ Soodla jõest: „Langeks aga jõevesi paar jalga, siis sünniks jõekallastega ja ümberkaudsete maadega vististi päris ime.“ „Tõe ja õiguse“ I osas arutleb Andres: „Mis oleks, kui saaks nõnda teha, et jõgi hakkaks ka Vargamäe mail kiiremalt voolama ja et veepind temas langeks paar jalga?“
/nginx/o/2024/04/25/16028470t1h6f11.jpg)
Muidugi võib kodusest kasvatusest tingituna oma arvamuste õigsusse kinninaelutatud seisukohtade kaitseks väita, et must on valge ja vastupidi – et Soodla jõgi ongi Jägala jõgi ja vastupidi. Selle vastu ei saa…
1978. aastal ilmunud Eerik Tederi koostatud mälestusteraamatust loen, et 1909. aastal enne jaaniõhtut toimunud Metstoa perepoja ja Vahtriku peretütre pulmas tantsis Oru Anton ainult Laane Leeniga ja seda kolm õhtut järjest, kuni pulm kestis.
Esimesele tantsuõhtule järgneval koidikul tulid Laane Leeni ja Oru Anton Metstoa poolsele Paukjärve kaldale ilusale liivasele kohale ja istusid väikeste mändide alla teineteise seltsi nautima ning koitu tänama.
Kui ma seda mälestusteraamatust lugesin, sõitsin veel samal päeval Paukjärvele. 1978. aastal pidid need arvatavad männid palgipuu mõõtu olema, sest väike mänd, mille juurde istuda, peaks olema selleks ajaks 10–15 aastat kasvanud.
Arvan, et leidsin õige koha, sest säält oli kõige parem vaade väikesele järvesaarele ja sillerdavale veele. Toetasin selja vastu mändi ja tundsin, kuidas taevalik rahu mind hällitas.
Ent rohkem ma seda tunda pole võinud, selle asemel hoopis ängi, mis on siiani kestnud.
1979. aastal, kui „Kõrboja peremees“ filmilinti sai, läksin pärast filmivõtteid taas Paukjärve äärde – ja olin millegi uskumatu nägijaks ja tunnistajaks. Selle koha peal, kus pidid olema ajaloolised männid, olid nüüd kännud ja osalt ka veel raiematerjal maas.
/nginx/o/2024/04/25/16028480t1he3e0.jpg)
Mind valdas ahastus ja jõuetu raev.
Selgus, et puud olla seganud häid filmivõtteid. Nii esitatud filmigrupi poolt looduskaitse ametkonnale kuue männipalgi lõikamiseks taotlus, mis „suure kunsti“ sünni nimel ruttu kooskõlastati ja kuhu Pavlovski metsamajandi Primorski metskond, mis samuti ei soovinud „kultuuri vaenlaseks jääda“, kohe templi peale lõi…
Tollel ajal nii prestiižse seltskonna tegemiste avalikustamiseks puudus minul võimalus, vaevalt seda kellelgi olnuks. Niipalju siiski, et minu mässamise peale kaotati teo jäljed kiiresti, kännud freesiti sügavalt ja lohud kaeti ühesuguse kaldaliivaga.
Lohutuseks võiks ju mõelda, et ehk polnud keegi filmigrupist süvenenult lugenud 1978. aastal ilmunud Eerik Tederi koostatud mälestusi A. H. Tammsaarest, seepärast ka hoolimatu suhtumine iidsetesse mändidesse. Aga eks seegi olnuks vaid äbarik argument.
Mälestused teevad haiget
Siit edasi mõeldes jõuan paraku tõdemuseni, et mälestused ja teadmised võivad haiget teha väga pikka aega. Terve elu.
Üks Koitjärve ja Metstoaga seotud mälestus veel.
Minu vanaema vanaisa Ants Helmari vend oli Metstoal Kolga mõisa metsavaht, kuni mõisa mets riigistati. Meie pere mälestusvestlustes nimetati teda Metstoa Taadiks.
Võimalik, et Metstoa Taadi pojapoja ja Vahtriku talutütre pulmas 1909. aasta jaanipäeva eel Oru Anton kolm õhtut järjest ainult Laane Leeniga tantsiski.
Aegu tagasi olevat Metstoa Taat sattunud oma pojale peale, kui too oli salaja põdra lasknud. Taadi sõnad olnud: „Mina olen vannutatud mees, ja kui minu oma majas minu oma poeg teeb kuritöö, lähen mõisa.“
Kui Taat oli mõisamineku riided selga pannud ja paremad säärikud jalga saanud, lausunud poeg: „Kui lähed, siis näed sa mind ja mina sind viimast korda.“
Pärast seda heitnud Taat koos riiete ja säärikutega sängi ja lamanud sääl kolm ööd-päeva, siis võtnud säärikud jalast ja mõisariided seljast.
Aga poeg istunud need kolm ööd-päeva toolil, ta oli kukkunud alatasa prõmaki ja prõmaki põrandale, sest pidi ju valvama, millal Taat võib mõisateele asuda, et siis tõesti kodumaa muld saabastelt pühkida.
Metstoa Taadi äng sai kolme ööpäevaga lahenduse ja poegki karistatud. Minu äng on kestnud 45 aastat. Loo avaldamisega ei soovi ma kedagi karistada, olen saanud kirjatähte panna, mis südamel koormaks.
23. novembril 1988. aastal avaldas ajaleht „Edasi“ nr 268 (11795) minult täisleheküljelise loo „Kui kauaks jääb Eestimaa Koitjärveta“, mille eest saadud honorariga palusin Kultuurifondil alustada korjandust A. H. Tammsaare mälestuse jäädvustamiseks Paukjärve kaldal. Koitjärve painest sündis kuuldemäng „Polügoon“, mis lavastati Eesti Raadioteatris 1989. aastal ja on järelkuulatav praegugi. Kölni raadioteatris lavastati „Polügoon“ 1991. aastal.
Mõistan väga selgelt, et maailma tänases hulluse pöörises pole Koitjärve kunagist seisundit võimalik taastada. Aga selle paiga kultuurimälu vajab meie rahva kultuuriloos taastamist. Koitjärve külale selle ajaloolistes piirides tuleb anda eristaatus Eesti riigile kuuluval kaitseväe polügoonil. Ainult nii on võimalik Koitjärve tammsaarelikku kultuurimälu hoida ja kaitsta ka tulevaste põlvkondade jaoks.
/nginx/o/2024/04/25/16028538t1hb953.png)
Jah, nõukogude okupatsioon hävitas Koitjärve küla talud maatasa ja võttis põlise maa kasutusele sõjaväe polügoonina, kuid, ime küll, ajaloolise küla piiri ei muudetud. Nüüd on Uus Eesti selle sõnalausumata ära teinud.
Pideva arutu reformiga, mis üldse tundub olevat meie riigi eksistentsi alus, tühistati ajaloolise Koitjärve küla piir (22 km², 1917. aasta kaart). Uus ehk liba-Koitjärve küla ( 78 km², 2024. aasta kaart) kasvatati kabinetis arvutihiirega jõulist joont vedades nimeta riigimaadele, kuhu ajaloolist Koitjärve küla jäi alles vaid napilt veerand.
/nginx/o/2024/04/25/16028540t1hbbb9.png)
Õnn, et Paukjärv, Metstoa ja Vahtriku talu ning tõenäoliselt ka Oru metsavahi elamu koht jäävad uue Koitjärve piiri sisse. Ülejäänud Koitjärve küla 6 suitsu, nende hulgas erilise kultuurilise taustaga Laane talu koos loodheinamaadega paiknevad nüüd Pillapalu külas, nii et Oru talust Paukjärvele minnes peab võõras külas kõndima…
Uut Koitjärvet asuti looma juba 2005. aastal ja ikka nii, et paikkonna inimesed sellest midagi ei teadnud.
Kuusalu vallas on uus Koitjärve piir vastu Kosu, Aru, Kursi, Hirvli ja Sigula külade piiri.
Peterburi teele kõige lähemal (u 3,5 km) on uus Koitjärve Kursi küla piiri vastas, kui tulla vana rannameeste teed pidi, mida mööda Kolga ranna kala hobuvankritel järvamaalaste pannile ja pütti sõitis.
Et vana rannameeste tee mu kodutalu, Rätsepa talu maal üle kolmesaja meetri kulgeb, on mitukümmend Eesti ajaloo ja kirjandusklassika huvilist inimest püüdnud minu juurest „õiget“ Koitjärvet leida. Nii huvilistele kui ka mulle on need kohtumised lõppenud painava tõdemusega, et riigi exceli-reformid on meie kultuurimälust lihtsalt muretult üle sõitnud.
Nüüd ei teagi, kas peaks asutama kultuurimälu hävitamise „kroonijuveeli″ auhinna? Nominente leiduks. Kuigi Põhiseaduse preambulas on kirjas… teame küll.