Mahetaludest saab nii looduskosmeetikat kui tatrapastat

Terje ja Paul Sõrmus Vana-Sõrmuse talust peavad mustasõstraistandust, mis varustab toorainega omaenda väikest joogitööstust. Foto: 6 x Tiit Efert

Läinud nädalal tegi parima mahetootja konkursi žürii ümber Eesti tuhandekilomeetrise ringi, külastades kuut eriilmelist mahetalu. Võitja kuulutatakse välja hilissügisel peetaval traditsioonilisel mahekonverentsil.

Jõgevamaal Raadivere külas perekond Hütile kuuluvas OleMari talus on kaks tegevusvaldkonda: taime- ja kitsekasvatus. Esimene on perenaise Marika kanda, teine peremehe Ole vedada. Marika kasvatab, kogub ja kuivatab taimi ning valmistab neist teesid ja looduskosmeetikat. Kaks valdkonda kombineeruvad mitmeti. Piparmünt, saialill, salvei ja pune täiendavad OleMari kitsepiimast valmistatud juustude maitset ja kitsedelt saadud sõnnik aitab omakorda taimedel kasvada.

„Kui viime sügavallapanu laudast välja komposteeruma, jõuab see ülejärgmisel aastal taimepeenrasse,” selgitas Ole.

Marika sõnul on tema aiamaa kogu talu 78 hektarit põllumajandusmaad, kus ta käib põnevaid taimi otsimas, intensiivsemalt kasvatatakse väetise toel taimi aga paaril hektaril. Seal on need, mis ise vabas looduses kasvama ei kipu.

Lisaks natuke köögi- ja aiavilju. „Mina armastan taimi koguda sealt, kus neile meeldib kasvada, ehk metsikust loodusest,” lisas Marika.

Perekond Hütile kuuluvas OleMari talus on kaks tegevusvaldkonda: taime- ja kitsekasvatus. Esimene on perenaise Marika kanda, teine peremehe Ole vedada. Foto: Tiit Efert

Tüüringi tõugu kitsi on talus 60, tänavu kevadel lisandus 15 talle. Toodanguks on kitsepiim, maitsestamata jogurt, laagerdamata toorjuustud, lisanditega suitsujuustud ja praejuust. Kitsepiimast saab ka kreemjat iirist ja soolast karamellikastet.

Kõik tooted pole mahedad, sest köögil puudub vastav tunnustus. See asi loodetakse lähiajal korda ajada. Esimene juust valmis Youtube’i abiga, aga sealt edasi on Ole käinud juustutegu õppimas Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Kolotsi talus.

Taimedest valmivad kuivatatud taimeteed, teesegud ja lilleveed. Et Marika on õppinud looduskosmeetika valmistamist, teeb ta tellimuse peale ka kreeme ja salve.

Mahe tähendab nende jaoks loodust, mis reguleerib ennast ise. „Nii on õige,” ütles Ole. „Mahe on elu,” lisas Marika.

Plaan on minna järjest edasi. „See on meie elustiil, ka sissetulekuallikas. Kasvame nii, nagu oma perega jõuame teha,” lausus Ole.

Setomaal Vasla külas asub Vana-Sõrmuse talu, millega on seotud Vaslamäe Mahe OÜ ja MTÜ Oma Tettü. Eestvedaja on ehitusinsener Paul Sõrmus, kes on võtnud eesmärgiks esivanemate talu ehituspärandi säilitamise. Tema sõnul tehti põhimõtteline otsus, et talu ei hakata taastama linnatööst saadud palgast, vaid see peab ise raha teenima.

Selleks on tallu rajatud 5000 põõsaga mustasõstraistandus. Lisaks on veel õunapuid ning väiksemas mahus ka punast ja valget sõstart, tikrit ning leedrit.

Mahetoodetena on kaubanduses mustasõstramahl, musta­sõstra-ingveri­-shot ja mustasõstrajahu. Valikus on veel limonaade ja taar. Sõrmus on võtnud eesmärgiks ka limonaadidele mahetunnustus saada.

Koroonaajal pakkus kindlustalu võimalust tundmatu haiguse eest pakku pugeda, ent seal märgati, kui ilus on kevadine looduse tärkamine, ning otsustati sinna püsivalt jääda. Nii ongi läinud. Seitsmendat põlve seal talus elava Sõrmuste järeltulija Pauli sõnul on mahetootmine valitud seetõttu, et see on tervislik, õige ja jätkusuutlik. „Kogu põllumajandus võiks mahe olla,” tõdes ta. Vana-Sõrmuse talu külastades saab ülevaate ka sealse piirkonna ajaloost ning taluelust.

Mis setode puhul veel huvitav, neil on toimiv tulundusühistu Seto Aiad, millest on ka Vana-Sõrmuse talul väga palju kasu.

Valgamaal Karula rahvuspargis asuv Ala-Mähkli talu tegeleb perenaise Lilian Freibergi sõnul elustiili nautimisega ehk lammaste kasvatamisega pärandniitudel. Talu kogu põllumajandusmaa pind on 45,86 hektarit. Kasutusel on püsirohumaad ja pärandniidud karjatamiseks ning heina ja silo varumiseks.

Karula rahvuspargis asuv Ala-Mähkli talu tegeleb perenaise Lilian Freibergi sõnul elustiili nautimisega ehk lammaste kasvatamisega pärandniitudel. Foto: Tiit Efert

Karula kuplite ala on keeruline maastik, mis aga Lilianile sobib. „Selle väärtus minu jaoks on see, et saan koos lammastega kaasa aidata pärandniitude säilimisele ja mulle meeldib lammastega mängimine, kui lähen ühelt karjamaalt teisele ja tulen nendega tagasi,” rääkis ta. Tegelikult on ju tegemist karmi mänguga, sest lambad kasvavad looduses huntide keskel. Nende vastu paneb ta karja valvama koera. „Meeldib mõelda, et elan looduse kõrval niimoodi, et nemad mind välja ei sööks ja mina neid,” rääkis Lilian.

Aga ka hundid spetsialiseeruvad. Tugevamad karjad tulevad metsas toime, nemad suurelt ei riski ega ründa hoolimatult lambakarju, kui neile astuvad vastu suured koerad. Aga on ka hundikarju, kes murravad just talude lähedalt. Nemad ei pruugi isegi koeri karta. Lilian Freibergil mullu just selline lugu juhtus. Hunt käis karjas, kus olid aretuseks jäetud nooruted. Enne seda oli viimati kiskjakahju 2014. aastal.

Ala-Mähkli talu põhikari on sajapealine. Ta müüb ka lambaliha, püüdes leida inimesi, keda kõnetab pärandniidult-sinule-mõte ehk et sa saad looduskaitsele kaasa aidata, kui tarbid teadlikult ega osta mitte lihtsalt lihatükki, vaid oled osa sellest ahelast. Tavapärane müük on Hallimäe lihakarnis teenusena tapetud mahelambaliha müük otse talust.

Olude sunnil on Lilian Freiberg hakanud tegelema ka karjakoerte kasvatamisega. „Karjakoerad on abimehed,” lisas ta. Lilian käis Hispaanias vaatamas, kuidas mägedes koos elavad inimesed, hundid, lambad üksteise kõrval. „Sealt on mida õppida,” tõdes ta. Lilian tõi sealt kaasa ka mastifi tõugu karjakoera, kellele siin järglasi kasvatada.

Pärnumaal Kirblas peab noor lihaveisekasvataja Liisi Laos veisekarja, kes hooldab ümbruskonna pärandniite. Foto: Tiit Efert

Põhja-Pärnumaal asuvalt Kirbla astangult on hunnitu vaade Matsalu lahele, Lihula asulale ning ka Eesti sisemaale. Just sellist vaadet saavad nautida Mahe OÜ maheveised, kelle rohumaad seal astangul asuvad. See on paik, kus ka ornitoloogist akadeemik Eerik Kumari käis linde vaatlemas ja linnulaulu kuulamas.

„Veiste kasvatamine väga keeruline ei ole. Maa on avar. On kasutada suur hulk pärandniite,” lausus ettevõtte juhataja Liisi Laos.

Ettevõtte kogu põllumajandusmaa pind on 1170 hektarit ning kasutuses on peamiselt püsirohumaad ja pärandniidud. Kirbla Mahe OÜ-l on üle 350 hektari pärandniite, lihaveiseid on 332.

Aastaid on oldud Liivimaa Lihaveise (Linnamäe lihatööstus) partner ja Kirbla veised on jäänud eestlaste toidulauale. „Nõudlus on suur ja hind on ka hea. Praegu on head ajad,” tunnistas Liisi Laos. Tema sõnul võiks nõudluse poolest karja kasvatadagi. Plaan ongi karja suurendada 400 peani.

Karjas on peamiselt Black Anguse ja herefordi ristandid. „Ei näe põhjust, miks peaks olema mittemahe,” lausus Liisi. Tema sõnul on väga lihtne järgida mahenõudeid ja ka Liivimaa Lihaveise kvaliteedikava.

„Kuidas meie loomi kasvatame, see ei pane kohustusi ega piiranguid,” rääkis ta. Tema sõnul on veised vähenõudlikud. „Kui üritaksime meie kehvadel maadel suuri tõugusid kasvatada, peaks neid küll veel ka jõusöödaga toitma, aga seda me ei tee,” selgitas ta.

Kirbla Mahe on Liivimaa Lihaveise suurim partner maheda rohumaaveise liha tootmisel. Liisi Laos on osalenud ka liikmena Innovatsiooniklastris, kus ta võttis üle portsjonkarjatamise võtted.

Raplamaa lõunaservas Leibre külas tatra kasvatamise ja töötlemisega tegeleva Tõrvaaugu hoov on ehitusplats. Valmimas on uus hoone, kuhu mahuvad veski ja pakkimisruumid. Investeeringu maht on 1,2 miljonit eurot. Tegemist on ettevõtte arenguks olulise sammuga. Senised ruumid hakkasid juba kasvu piirama. Selleks et edasi minna, oli vaja riskida.

Ettevõtte juhataja Janek Kuusik usub tatrakasvatuse tulevikku. Plaan on saada ka Eesti suurimaks tatra väärindajaks. Kohaliku tatrakasvatuse eestvedaja ollakse juba niikuinii.

Raplamaa lõunaservas Leibre külas tatra kasvatamise ja töötlemisega tegeleva Tõrvaaugu juhataja Janek Kuusik usub tatrakasvatuse tulevikku. Foto: Tiit Efert

Ettevõttel on kasutada 330 hektarit maad, millest tatar kasvab 220 hektaril. Ülejäänud on vahekultuuride all. Ühelt hektarilt saab keskeltläbi tonni tatart, koos teadlastega on soov leida lahendusi, kuidas mahekasvatuse tingimustes saaki suurendada.

Mahe on Janek Kuusiku sõnul oluline, sest tervis on kõigi jaoks tähtis. „See on argument. Mahe on see, kus tervist rikkuvaid aineid sees ei ole,” sõnas ta.

Tõrvaaugu tooted on kõik ka gluteenivabad. Kuigi tatar on iseenesest niikuinii gluteenivaba, tähendab see tootja jaoks, et tuleb olla hoolikas, et teiste teraviljade tolmu nende toote hulka ei satuks. Ristsaastumise oht on nii veskis kui ka kombainis. „Me ei riski sellega, meie kombain on ainult tatra jaoks ning veskisse nisu ja teisi gluteeni sisaldavaid teravilju ei too,” rääkis Janek. Tema jutu tõestuseks võetakse ka pidevalt proove, mis kinnitavad, et Tõrvaaugu tooted ei sisalda gluteeni.

Tatrast valmistatakse küpsiseid, pastat ja leivajahusegu, mille nõudlus on tõusutrendis. Uus toode on tatrakama, mis on ka väga hästi vastu võetud.

Talu teine valdkond lambakasvatus on praegu madalseisus. Peale veskihoone valmimist on plaanis ehitada lambaliha väärindamiseks väike tootmishoone. „Ainult ise väärindades tasub meil lambakasvatus ära,” sõnas Janek. Septembris on plaan avada taluõuel kauplus.

Harjumaal Patikal asuval Põllumäel alustati marjakasvatust juba kümme aastat tagasi. Ametlikult mahetootmise tunnustus saadi aga 2017. Eestvedajad Ave ja Paul Hallmägi on veendunult maheusku. „Tahan pakkuda seda, mida ise ka põllult otse suhu pistan, kartmata, et seal on küljes midagi, mida seal olema ei peaks,” selgitas Paul.

Kõige suuremal pinnal, 1,5 hektaril, kasvavad maasikad. 0,3 hektarile on rajatud noor õunaaed, mis peaks paari aasta jooksul suuremat saaki andma hakkama. 0,25 hektaril on vaarikad, mille ridu lubas peremees ka täiendada, ning 0,1 hektaril kasvatab ta maguskirssi ehk mureleid, mille saaki loodetakse saada paari lähema aasta jooksul.

Harjumaal Patikal asuval Põllumäel marjakasvatusega tegelevad Ave ja Paul Hallmägi on veendunult maheusku. Foto: Tiit Efert

Pauli sõnul on sordid valitud selle järgi, et probleeme oleks vähe. „Kahjurid ei taha neid ja nende külmakindlus on hea,” põhjendas ta. „Hiline maasikasort on aga strateegiline valik. Lõuna-Eesti tuleb turule varajase maasikaga. Põhja-Eesti on suurusjärgus 10 kuni 12 päeva maas. Seetõttu püüame olla viimase kohaliku maasikamarja pakkujad,” selgitas Paul.

Köögiviljakasvatuseni pole Põllumäel veel jõutud. „Küll aga oleme eraldanud tükikese maad, et järgmisel aastal alustada kasvatamist. Välja on valitud varajane porgand, redis, ürdid, füüsal, kurk ja ka arbuus,” rääkis Paul. See pind tuleb maasika arvelt, ent maasika puhul on plaanis keskenduda ka rohkem kvaliteedile ning suurema saagi saamisele. Selleks on tellitud väikepindade kivikoristaja, millega vähendatakse kivide osa põllul ja see asendatakse huumuskihiga.