K, 30.11.2022

Konkurss: parimad mahetalud avasid uksed

Tiit Efert
Konkurss: parimad mahetalud avasid uksed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Saaremaal Uustla talus kasvatab Siim Sooäär koos kaaslase Margitiga ohustatud tõugu, eesti maakarja veiseid.

 
Saaremaal Uustla talus kasvatab Siim Sooäär koos kaaslase Margitiga ohustatud tõugu, eesti maakarja veiseid.  Foto: Tiit Efert

Augusti alguses külastas kuueliikmeline hindamiskomisjon Mahetootjate Koostöökogu initsiatiivil ja maaeluministeeriumi toel viit mahetalu, kelle seast võitja kuulutatakse välja sügisel.

Eesti maakarja piimast saab parima grilljuustu

Saaremaal Meedla külas Uustla talus kasvatab Siim Sooäär koos kaaslase Margitiga ohustatud tõugu, eesti maakarja veiseid ja valmistab nende piimast grilljuustu. Uustla juust sai mullu mahetoitude konkursil parima tiitli ning see tunnustus on avanud uusi müügikanaleid. Lüpsil käib 15 lehma. Kokku on 40 veist ja 13 vasikat.

95 protsenti piimast väärindatakse grilljuustuna. Grilljuust on valitud tooteks seetõttu, et selle valmistamisahel on kiire. "Kui täna valmistame, võime homme juba turustada," lausus Sooäär. Miks see toode nii hea on? Maakarja piim on valgurikas ja rasvane ning sobib grilljuustu tegemisteks suurepäraselt. "Kui teiste tõugudega võrrelda, annab see suuremat väljundit," põhjendas Sooäär. Kui tavapiima sajast liitrist saab kümme kilogrammi juustu, siis maakarja piimast saab 12–13 kilogrammi.

Talule ja eesti maakarja veiste tänuväärsele kasvatamisele pani aluse 1990. aastatel Siimu ema Liia Sooäär. Üheksa aastat tagasi võtsid Siim ja Margit talupidamise üle ning on ema traditsioone edasi kandnud ja arendanud. Mullu pälvis Siim Sooäär parima noortaluniku tiitli.

Ravimtaimekasvataja teeb teaduspõhiseid tooteid

Margo Kütt tegeleks parema meelega ainult tootmisega, aga kahjuks pole toorainet võimalik vajalikus koguses saada ja ka looduses jääb sellest vajaka.
Margo Kütt tegeleks parema meelega ainult tootmisega, aga kahjuks pole toorainet võimalik vajalikus koguses saada ja ka looduses jääb sellest vajaka. Foto: Tiit Efert

Põhja-Sakala vallas Venevere külas kasvatab Margo Kütt ravim- ja maitsetaimi, et nendest tervist toetavaid tooteid valmistada. Sortimendis on pakendatud ravim- ja maitsetaimed, mis on müügil MK Loodusravi ja Loodusravi kaubamärgi all.

Taimede kasvatamise ajalugu ulatub 1987. aastasse, kui Margo hakkas isale Raivo Kütile taimi ette kasvatama. Alates aastast 2010 tegeleb Margo Kütt ka ise tootmisega. Samast ajast on tal mahemärk. Ta ei ole enda sõnul paduroheline, sest kõike tuleb looduses vaadelda tasakaalus. Taimehaigustega on tema sõnul raske võidelda. „Kui midagi juhtub, siis tuleb üles künda,” lausus ta. Õnneks pole haigused väga kimbutanud ja põhiprobleem on olnud pigem kuivus. Teinekord on umbrohi põua ajal taimedele hoopis päästjaks.

Komisjoni liikmetele avaldas muljet, kui puhtad taimed siiski umbrohust olid. Küti sõnul on selle taga puhas käsitöö. „Kõige tähtsam on, et taim kevadel kasvama hakkab. Edasi saab juba masinaga hooldada,” selgitas Kütt. On juhtunud, et kevaditi on külm taimedele liiga teinud. Kokku kasvatab ta taimi kuuel hektaril põllumaal.

Parema meelega tegeleks Kütt ainult tootmisega, aga kahjuks pole toorainet võimalik vajalikus kogused saada ja ka looduses jääb sellest vajaka. Näiteks kasvatab ta naistepuna, paiselehte ja teelehte, mida loodusest enam korjata ei saa. Samas aitab kontrollitud kasvatamine saada parema taime kui metsikult kasvanud. Koos metsataimedega käideldakse 40 taime ringis. Põlde väetab Kütt maheda kanakakaga.

Samuti kasutab ta mahekultuure. „Uus maa on ette valmistatud ja praegu kasutusel olev maa läheb puhkama. Ristik peab seaduse järgi seal olema kaks aastat, võib olla ka kolm, vastavalt vajadusele,” lisas Kütt.

Põlluservas olid mesitarud. Kütt kasutab mett toorainena oma toodetes. Kahjuks ei ole mesi mahe, sest ümbruses on ka tavapõllumajandust ja mesilaste korjeala piirata pole võimalik. Meest valmistatud tootesari on eraldi ega kuulu mahetootmise alla.

Kütt valmistab teesegusid, toidulisandeid (siirupid, tinktuurid), aga ka desovahendeid.

Põhimüük on apteegikettides. Küti sõnul on ta saavutanud positsiooni, kus apteegiketid peavad temaga juba arvestama. Tooted mõtleb ta ise välja ja siis laseb neid Tartu Ülikooli farmaatsia instituudis kontrollida. Kõiki tooteid on teaduspõhiselt hinnatud. Taimede kasvatamise osas teeb ta koostööd Eesti Maaülikooli Polli aiandus­uuringute keskusega. Küti kinnitusel on toodete kvaliteet paigas ja nüüd on vaja hakata panustama müügi kasvule.

Siidritalus kasvavad lapsed õunapuudest kiiremini

Tori Siidritalu õunaaias kasvab Karmo Haasi selgitusel õunapuid 8,57 hektaril.
Tori Siidritalu õunaaias kasvab Karmo Haasi selgitusel õunapuid 8,57 hektaril. Foto: Tiit Efert

Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalu OÜ esindaja Karmo Haas ütles õunaaeda astudes, et õunapuud kasvavad oodatust aeglasemalt. „Lapsed on juba suureks sirgunud, aga õunapuud on ikka samasugused, kuigi igal aastal annavad järjest rohkem saaki,” rääkis Haas. Esialgu oli unistus rajada viinamarjaistandus, aga nüüdseks on sellest loobutud ja keskendutud taimedele, mis meie kliimaga rohkem sobivad. Praegu on viljapuid 8,57 hektaril ja rajamisel on sõstraistandik 2,54 hektarile. Natuke on pirnipuid ja mureleid.

Oma õunad annavad tootmisele siiski vaid viiendiku vajalikust kogusest. Õnneks Eestis mahedaid õunaaedu on ja õunte pärast muretsema ei pea. „Kahjuks puudub teadmine, mis sordid sobivad siidri valmistamiseks kõige paremini,” rääkis Haas.

Seepärast on palju sorte katsetatud. Haas tegeleb ka õunapuude pookimisega, kui leiab kraavipervelt või metsast põneva maitsega õuna. Kindlasti sobivad siidri valmistamiseks vanad Eesti taluaedades kasvatatud sordid, nagu ‘Kuldrenett’. Päris sordipõhist siidrit siiski veel ei ole, aga tootmises jälgitakse, milliste sortide segust ja mis osakaalus kõige parem siider tuleb.

Eesmärk on ikkagi saada võimalikult palju saaki oma aiast. Tarbijad on Haasi sõnul järjest targemad, selle arvelt on turg kasvanud. Mahemärk seejuures Eesti siidritarbijale niivõrd oluline ei olegi, sest ümberringi on palju metsa ja puhast loodust. Aga suurte tööstusriikide elanikele on see argument. Kokku läheb ekspordiks praegu kümnendik toodangust.

Väga suurt rõhku pannakse Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalus turismile ja külaliste võõrustamisele. Selleks on tootmise kõrvale rajatud vastuvõturuum, kus saab üritusi korraldada ja jooke degusteerida ning osta. Müük talust kohapeal moodustab kogukäibest suisa kolmandiku. Mahetoodangu osakaal müügist on veerand ja soov on seda kasvatada. Nii mitmedki mahepõhimõttel valmistatud tooted ei kanna veel mahemärki. Selle taga ei ole mitte tootmine, vaid töö dokumentatsiooniga. Mahemärgi kõrval on talul eesmärk toota jäätmevabalt. Selleks on soetatud seade ja välja töötatud retseptid pressijääkide väärindamiseks. Tulemuseks on kanged napsud.

Köögiviljakasvatusega kaasnevad suured riskid

Lisaks sibulale ja küüslaugule kasvatab Reigo Ojamets ka tatart.
Lisaks sibulale ja küüslaugule kasvatab Reigo Ojamets ka tatart. Foto: Tiit Efert

Raplamaal Lõiuse külas tegeleb Reigo Ojametsa ettevõte BalticFarmer OÜ sibula- ja küüslaugukasvatusega. Tegemist on toodetega, mida Eestis eriti palju mahedal kujul ei leidugi. Ojametsa eesmärk on olla omas valdkonnas suurim tegija, ja selle on ta saavutanud, kuid tänavune on tema jaoks õnnetu aasta. Mullu kasvatas ta umbes 2100 kilogrammi sibulat ja 3100 kilogrammi küüslauku, ent sibulasaak varastati ära ja küüslaugusaagist langes varguse ohvriks üle poole. Seetõttu jäi ta ilma ka seemnest, mida sel aastal maha panna. Seda otsis ta kokku, kust sai, et tänavu midagigi kasvatada oleks. Sibulat on tal maas ligikaudu neljal hektaril ja küüslauku pisut rohkem kui poolel hektaril.

„Ma tahaks rohkem küüslauku kasvatada, aga kuna seemet ei olnud ja midagi tahan kasvatada, siis panin rohkem sibulat,” rääkis Ojamets. Kahjuks on küüslaugusaak kehvapoolne ja sibulat hakkasid kimbutama haigused. Ojamets möönis, et maa valik ei olnud päris õige, see osutus liiga niiskeks. Küll avaldas komisjoni liikmetele muljet sibulapõllu kõrval laiunud tatrapõld. Tatart on Ojametsal kokku 12 hektaril.

Ojamets tunnistas, et mahekasvatamisega kaasneb probleeme. Temagi põlde kimbutab umbrohi. „Tuleb ette mõelda ja eelkultuurid peavad olema, aga üks asi, mida põllumees ei kontrolli, on ilm. Kuivaga saad veel hakkama ja saab kasta, aga märja vastu pole midagi teha,” tõdes ta.

Ojamets ütles, et on juba kaua põllumees olnud ja taimede pritsimist näinud, aga tema valik on 2019. aastast mahekasvatus. „Küüslauk on ravimtaim, kuidas sa kasvatad seda koos mürgiga, eesmärk on toota puhast ja kvaliteetset toitu nii hästi, kui oskan,” põhjendas Oja­mets.

Kuigi kõik aastad ei ole vennad, Ojametsal suuri laenukohustusi ei ole ja enda ütlust mööda tuleb ta kehvemalgi aastal toime. „Usun ja loodan, et viie aasta pärast suudab BalticFarmer OÜ pakkuda soovijatele rohkem ja taskukohasemat mahetoitu,” lausus Ojamets. Samuti on eesmärk tootmise efektiivsust kasvatada.

Lambad hooldavad loodust

Kadri Tali kinnitas, et lambaid ei peeta sellepärast, et nende liha süüa või villast kampsuneid ja sokke kududa, vaid olulisim on maastikuhooldus.
Kadri Tali kinnitas, et lambaid ei peeta sellepärast, et nende liha süüa või villast kampsuneid ja sokke kududa, vaid olulisim on maastikuhooldus. Foto: Tiit Efert

MTÜ MuhuMaaLammas tegeleb Muhumaal lammaste abil poollooduslike koosluste hooldamisega. Põhikarjas on 120 eesti maatõugu utte. Selle tõu aretustegevus ja elus hoidmine on ettevõtmise juures väga oluline. Tänavusest aastast on võimalik elusloomi müüa aretuseks ametlikult tunnustatud eesti maatõugu lammaste aretusprogrammi alusel välja antud põlvnemistunnistusega.

Lambavill töödeldakse suuremalt jaolt ümber Hiiumaal Vaemla villatööstuses, vähemal määral kedratakse kohapeal. Lõng värvitakse Muhu mustrite jaoks sobivatesse toonidesse, värvitud lõng on müügil külakeskuses, seda on müüdud kohalikes poodides ja müüakse otse ettevõttest. Vähemal määral valmistatakse oma lõngast tooteid kohalikus MTÜ Seltsielu muuseumis-manufaktuuris.

MTÜ MuhuMaaLammas esindaja Kadri Tali kinnitas, et lambaid ei peeta sellepärast, et nende liha süüa või villast kampsuneid ja sokke kududa, vaid olulisim on maastikuhooldus. „Kuna Muhumaal on turism väga oluline, üritame seda lünka täita, et meil oleks kauneid ja ligipääsetavaid rohumaid,” rääkis Tali. Kariloomad on loodusliku mitmekesisuse, avatud loodusmaastike ja kaunite merevaadete arhitektid. Aga kuidagi peab lammaste pidamist rahastama. Seetõttu müüakse liha, villaga tegelemine on pigem hobi.

Talile meeldib propageerida lammast kui väga mitmekülgset looma, kes pakub igaühele midagi. Väike- ja turismitaludele on müüdud loomi selle looga, et sealt saab kõike ja mitmekesist. „Meie loomade villak on kirju. Sokitriibud saad ühe looma seljast kätte, selleks ei pea pidama suurt karja,” rääkis Tali.

Kahjuks lambaliha, mis realiseerimisse läheb, veel mahe ei ole. Põhjuseks on tapamaja puudumine, sest suurematel lihatööstustel pole vajadust, huvi ega tahtmist mahetapamaja teenust osutada. MuhuMaaLammas on kohaliku tulundusühistu MuhuLiha liige. Kui tulundusühistu tapamaja saab mahetunnustuse, hakkab ka MuhuLiha kaubamärgi all saadav lambaliha mahemärki kandma. Nõudlust mahelambaliha järele kindlasti on.

Märksõnad
Tagasi üles