Arvamus ⟩ Maadevahetus – ühiskondliku leppimise päästerõngas?

Maaomanikud eelistaksid saada võõrandatava maa eest samaväärse tüki riigimaad kusagil ­lähikonnas. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kas maadevahetusest, sellest aastaid tabuteemaks olnud tegevusest, millest avalikkuses saanud korruptsiooni sünonüüm, võiks olla abi nn riiklike huvide senisest valutumal elluviimisel maaomanike suhtes?

Võtan sonkida teemas, mille pelk mainimine mõnes valitsusasutuses paneb seal töötavad inimesed vakatama ning teist jutujärge otsima. Tõepoolest – ütled maadevahetus ja silme ette kerkib kunagise keskkonnaministri Villu Reiljani vaevatud kuju kohtusaalis, endine Maa-ameti peadirektor Kalev Kangur, kelle üle kohtupidamine vältas kaheksa aastat, ning Eesti äriringkondade plejaad Annus, Liblik, Pedjasaar, Vettus jt. Kohtusaalides oli maadevahetuse järellainetust tunda veel mullugi, see taak jälitab asjasse segatuid ilmselgelt igavesti ja ka üldrahvalikus mälus elab mälestus suurimast ja kõige laiaulatuslikumast korruptsiooniskandaalist veel kaua.

Ometi oli maadevahetuse algne idee ju puhas. Vähemalt tahaks uskuda, et oli. Kui riik tahab mingil moel avalikes huvides kasutada või looduskaitse alla võtta maid, mis laienevad ka eravaldustesse, pakutakse omanikele ühe maatüki võõrandamise eest samaväärset asendusmaad teises kohas. Paraku sisaldas juba ainuüksi selle tegevuse idee eriti 2000. aastate alguse olustikku silmas pidades endas algeid, mis ­panid vohama mastaapse sahkerdamise.

Tahame või mitte, tänapäeval on põhjust maadevahetuse juurde tagasi pöörduda. Me ju vähemalt loodame, et praeguse terava ühiskondliku kontrolli ajastul ei saa midagi sellist enam korduda. Samas võiks just maadevahetus olla õlekõrs, mis aitab maaomanikega lepitust leida.

Riik tahab maid poolmuidu

Eesti põlisrahvast on maa toitnud ja mets katnud sajandeid. Vaid viimastel kümnendeil on elu linnadesse koondumas. Paljud inimesed, paraku on nende seas ka rohkesti tänaseks juba endisi maaomanikke, leiavad, et selles on süüdi nn avalikku tellimust täitva riigi üha suurenev himu eraomandi järele. Et rajada elektriliine, neljarealisi maanteid, looduskaitsealasid, ust Euroopasse avavat superraudteed. Eesti on ju sedavõrd väike ja valikuid napib, kõigeks selleks riigimaad ei leia.

Praegu on nii, et jutt eraomandi puutumatusest ajab näiteks Alutaguse elanikud valju häälega naerma. Lend­orava mainimine paneb nad sajatama, riigivõimu kommunistlikuks ja Keskkonnaametit kolonisaatoriks nimetama.

Riigile heidetakse ette, et looduskaitsealade moodustamine on lastud üle mõistlikkuse piiri ja nii tekitatakse probleeme üha juurde. Näiteks sellesama Alutaguse rahvuspargi koosseisu viidud maad on tavalised majandusmetsad, milles on teedevõrk ja kuivendussüsteemid. Nendesse on maksumaksja miljoneid investeerinud, aga nüüd on need alad majandamisest väljas. Kõlab hüüdeid, et need, kes seda võimaldasid, tuleks riigiametist lahti lasta ja riigivastase tegevuse eest kohtusse anda.

Suudaks riik ühel, teisel või kolmandal põhjusel võõrandatavad eramaad omanikele rahas õiglaselt ja kiiresti kompenseerida, ei oleks häda ehk nii suur. Aga ei suuda. Või ei taha. Sest kergem on ju tugevama õigusega lihtsalt võtta, maaomanikust julmalt üle sõites. Enamik annab alla, söakamad julgevad arvamust avaldada, üksikud lähevad kohtusse.

Avalike huvide jõuline ja pidev pealesurumine eraomandile saab olla võima­lik üksnes juhul, kui ühiskonnal on raha eraoma­nikult nõus­oleku saamiseks.

Kuna maaomanik peab võõrandamisest saadud tasult maksma ka tulumaksu, siis juba seetõttu ei ole samaväärse kinnistu ostmine võimalik, lisaks ei vasta tasu tegelikule turuolukorrale.

Sestap nii mõnigi maaomanik, saades teada lendorava püsielupaikade moodustamise kavast Alutagusel, võttis kätte ja raius oma küpsed metsad kiirkorras maha. Ähvardava kaitsealata poleks ta seda teinud.

Kaitsealad tuleb kinni maksta

See kõik on ajanud ühiskonna lõhki – ühed käivad, rusikas taskus, on vihased lendorava ja Rail Balticu peale ning pettunud oma riigis, teised tulevad tänavatele loosungitega „Päästame Eesti metsad!”, nõudes linnurahu, lageraiete lõppu ja igavest õigust oma majataguses (riigi)metsas mustikal käia. Ja siis tuleb riik, õigemini saadab oma ametniku, kes seisab sinu maatüki servas ja ütleb, et siia saagu raudtee, tahad ju kiiresti Euroopasse. Sa pole ju nii väiklane, et hakkad oma mingi jalatäie maa pärast suurt üritust nurjama. Või näitab lendorava pilti – on ju nunnu, tahad ju, et ta meil edasi elaks.

Mis kaitsealadesse puutub, siis poliitikud peavad julgema avalikkusele saata selge sõnumi, et looduskaitse on Eestis esmatähtis ja raha suunatakse eraomandile seatud looduskaitsepiirangute kompenseerimiseks, mis tähendab, et riigisektori palgatõusud, pensionid, lastetoetused ja kõik muu säärane on teisejärguline. Õigusriigis peaks ju olema nii, et avalike huvide jõuline ja pidev pealesurumine eraomandile saab olla võimalik üksnes juhul, kui ühiskonnal on raha eraomanikult nõusoleku saamiseks. Tahame või mitte, aga raha paneb rattad käima. Elasime ju pool sajandit riigikorra ajal, kus kõik oli kõigi oma. Me ei püüdle ju sinna tagasi?

Kompensatsiooni kriteerium peaks olema hind, mille eest maaomanik saab osta turult samaväärse maatüki. Või siis saama võõrandatava maa eest samaväärse tüki riigimaad kusagil lähikonnas. Maaomanikud ­eelistaksid üldjuhul viimast varianti.

Läbirääkimiste lisavõimalus

Maaomanikud on korduvates pöördumistes valitsusasutustesse edastanud sõnumi, et nad ootavad looduskaitsealuste maade vahetamist, et säilitada metsatalude ja teiste majandusüksuste mingigi majanduslik võimekus. Leitakse, et praegu käib justkui riikliku programmina metsatalude hävitamine.

Maade vahetamine ei oleks ju teab mis keeruline, aga kahtlane, kas Keskkonnaministeerium, mida pole maadevahetuse ajast siiani reformitud, soovib (ja julgeb) sellega tegeleda. Mugav on ju viidata omaaegsele korruptsioonile ja sundida omanikud maad müüma hinnaga, mis küünib ehk kolmandikuni turuhinnast.

Kahju on seda tõdeda, aga sellise käitumisega lükkab riik, kes on liitunud Euroopa sotsiaalhartaga, oma kodanikke vaesuse ja viletsuse poole. Inimesed püüavad seda vältida ning otsivad elu ja tööd linnades.

Jah, ametnikelt võib oodata vastuväidet, et n-ö vabu riigimaid, mida vahetada, lihtsalt ei ole enam ja tuleks minna RMK maade ja metsade kallale.

Aga kas ei võiks maadevahetuse kui ühe võimaluse siiski sedavõrd seadustada, et võõrandamistega tegelevatel ametnikel avaneks võimalus maaomanikele kasvõi mingisuguseidki kompromisse pakkuda, sisuliselt läbi rääkida. Praegu paraku ainult nõutakse.

Erapooletus ja ausus omanikuga suhtlemisel võiksid olla võlusõnad, millega lepitust otsida.