Looduskalender ⟩ Tähesajust lehesajuni
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
17. august 2020, 14:52
Kuigi inimesed püüavad teha nägu, et suvi veel kestab, tunnevad ometi kõik sulelised tungi soojade maade järele. Meiegi ihkame udustel hommikutel ära lõunasse, kus üdini tungiv niiskus konte ei vääna.
Tihti tähti taevas nähti
Aga põhjamaised ööd on praegu põnevad, aina peenemaks kriipsuks kahanev kuu on öödes täiesti kummuli ja tähesadu selle ümber on meeletu. Ja kuigi teaduskeeles tuleks perseiidide kõnetada sellise ehmatava halvakõlalise võõrsõnaga, siis vanarahvas teadis neid ikka “langevate tähtedena” ja hoidis augustikuuks valmis palju soove peatse talve üleelamiseks.
Meil on lootust
Rukkimaarjapäeval, 15. augustil visati külm külm kivi vette, sellest päevast ei lubatud lapsi enam ujuma.
Minu sellenädala retked koos taimetarkadega Põlisrahvaste tarkuse koolist ja Keskkonnaameti loodusretkelistega annavad mulle hea enesetunde - meil on veel palju inimesi, kes loodusest hoolivad, kes teevad vahet raudrohul ja nõgesel ning kellel lemmikjoogiveeallikate üleslugemiseks ei jätku kahekäe sõrmedest.
Ja kuigi looduskirjandus on raamatupoodides topitud kõige kaugematesse nurkadesse ja meedias kirjutatakse kõige meelsamini loodusesõprade ja loodusehävitajate vastandumisest, on meil siiski rahvas, kes oma südames peab kõige tähtsamaks loodust ja kellele puukallistamine pole probleem. Taevaskoja Emalättele minnes polnud eelmisel nädalavahetusel autoderodul lõppu ja Taevaskodadest tulevatel inimestel oli justkui nõiutud pilk.
Rändesagin
Murelikud linnuvanemad näevad selgelt sügise saabumist ja nii topivad linavästrikuvanemad oma võsukestele noka vahele aina suuremaid putukasuutäisi. Viimased toonekurelapsed püüavad pesaserval lendamist selgeks saada, enamik on juba põldudel konnapraadi maitsmas. Sookured on kogunenud juba sajapäistesse parvedesse, vaid lapsukestega pered jalutavad viljapõldudel ringi. Seejuures kostab nende suust südantlõhestavat sügiskruugutamist – see kostab üle väljade ja rabade. Minekusaginas on ka metsalinnud, puukoristajad ja porrid kammivad nii ennastunustavalt puutüvede koorepragusid, et võid neile peaaegu pai teha, väike-lehelind viskab juba oma rändeaegset silk-solki. Aga Tammetsõõris kuulsin veel peoleod ilusat ilma kuulutamas.
Aed annab söögi
Taimerahvas näitab pöördumatut sügisilmet. Kuldkollasest koltunudpruunini. Lõgistavad kombainid põldudel jätavad suured alad kõrreharjasesse. Toomingaoksad näitavad jälle oma ussjat kehakuju, maapind on täis varisenud punaseid lehti. Toomingas, pihlakas ja saar on esimesed, kes juba augustis oma leherüüd heitma asuvad.
Päevapikkuse lühenemine on ehmatanud õitsema ka esimesed võililled. Aias on aga kõik aedviljad korraga valmis saanud – aed- ja põldoad, kapsad ja kaalikad, peedid ja rõikad. Õunad kukkusid eelmisel nädalal äkki ja korraga. Mõni puu pudises ühe ööga tühjaks. Pruunsus heinamaal on lõplikult võitnud, vaid ädalapõllud annavad rohelist tooni. Põdrakanep lennutab oma esimesi udemeid ja süttimas on viimane õis ladvas – lastel on aeg kooli minna. Hundinuia pead on kõvad kui tõrvikud. Silmailu annavad lillapunased kukesabad ja kollased soolikarohud. Liblikaaias meelitavad veel punased siilikübarad, puned, monardad ja kassinaerid kõiksugu liblikaid.
Öine ralli
Karvakandjatel käib äge sebimine, kiskjate kutsikad on nii suured, et saavad peaaegu ise hakkama. Kuigi jah, hakkamasaamise alguses jätavad neist paljud elu autorataste all. Ei suuda kährikunooruk aru saada, et see kauguses kiirgav ja mürisev mägi mõne hetke jooksul temani jõuab ja ta lömastab. Rataste alla jääb praegu ka palju siilipoisse. Rongad õpetavad oma lastele teede ääres seda rallisaadust pruukima. Aga need teedel vedelevad mutilaibad pole autode töö, vaid röövlinnud on saagijahi lõpul avastanud, et saak lõhnab väljakannatamatult vastikult. Mutiperedes aetakse praegu noorloomi minema ja nii nad kergesti saagiks saavad.
LASTELE Ilmamäng: Pruudipärjad pulmalistele
Vanarahvas nimetas seatapu väiksemat sugulast – kassitappu – pruudililleks, sest lastel oli tavaks kassitapust pruudipärgi punuda ja siis pulmi mängida. Sama saab edukalt teha ka tara-seatapu peopesasuuruste õitega. Veel enam, minu põlvkond tavatses lastaias mängida lõunamere saarte asukaid, siis sai seatapust tehtud lillekeed ümber jalgade ja käsivarte ning nii uhkeid kõhutantse tantsitud. Nii saab ka ütlesi tänavu lõunamaareisil ära käia. Jah, ja muidugi sai sealooma mängus – seatapuõis tuli panna nina ette, ninaga õhk välja imeda, ja siis üsna notsuilmelisena üksteist nügida – esmakordselt aimu ka sellest, mis on vaakum.