Looduskalender ⟩ Vihma tuleb portsudena

Loodus on rohelisest rohelisem, ka kaskedel pole veel ühtegi kollast salku.

FOTO: Kristel Vilbaste

Pühapäeval kui aiast kartulipealseid üles sikutasin, oli suur minu üllatus – maa, milles esimesed punased maaubinad sirgunud olid, oli tuhkkuiv. Vihma on ju sadanud pangega! 

Aga tõepoolest, tänavu tuleb suur vihmasadu mauh! maha ja kaob salapärasel moel õhku või suurde suvearmastusse. On siiski paigad, kuhu vihmavett nii palju tuleb, et ta ka loikudena aiapidajatele muret hakkab tegema ja samas ka paiku, kus seenerivi müdinal maast kerkib.

Ka potipõllumees võib juba kartuleid võtta.

FOTO: Kristel Vilbaste

Minu kukeseenemetsas Võrumaal on aga kuiv mis kuiv. Seened, mis sel ajal tavaliselt kuldseid tsõõre joonistavad, seisavad nüüd vaevalt pruuniks kuivanuna kerges poolkaares. Vanarahvas ütles sellise südasuvise teguviisi kohta, et “seened tõmbuvad maasse”. Aga põhjarannikul on paiku, kus puravikukaabude kokkutulek on eriti häälekas ja kuuseriisikameri seenekorvides üleujutusi põhjustab. Hiidmunade aednikud on samuti asunud oma pannikraami tuppa veeretama. Aga, jah, on paiku, kus täielik seenepõud ja kus aednik käib murelikult voolikuga taimedele eluvett jagamas.

Rohelised laulavad

Linnurahvas on sel suvel aga eriti kummaline. Taas laulavad mu linnakodu aias rohevindid. Teate küll, need talvistel toidulaudadel kambakesi istujad. Kohati nii valjult, et lärmakas kuldnokalasteaed, kes mu viimased punased sõstrad nahka pani, vakatab. Ja eitea kust on Eestimaale ilmunud suur hulk kaelustuvisid ehk meikaid. Neid on nüüd tõesti palju. Hiireviud peavad väljadel hiirtele nii agaralt jahti, et vahel ei pane põllule tulnud inimestki tähele. Linavästrikel on juba ei-tea-mitmes pesakond ja piiritaja pojad on pesas, vanemad hõiskavad taevalaotuses sellest kogu ilmale.

Kollased õitsevad

Aga taimerahvas on tänavu meile oma kasvamisega märku andmas, et tuleb köhane ja stressirikas talv. Nad pakuvad meile tavapärasest enam korjamiseks punet, raudrohtu, piparmünti ja naistepuna.

Eesti kõige mürgisem taim, sinine käoking, õitseb.

FOTO: Kristel Vilbaste

Ja on tavatult hea metsvaarika aasta, ilma ussideta koguni. Pähklite pusad koguvad sarapuul hoolimata kummalisest venitatud kevadest pontsakust, pähklisaagi üle ei kurda tänavu pasknäärid ja oravadki. Ja kes muid marju korjatud ei saa, see võib sügisel loota heale jõhvikasaagile. Kollased on nüüd kõik õitsema tõusnud vägiheinad, soolikarohud, kuldvitsad, metsvitsad ja moorputked. Aga kõige enam püüavad pilku põdrakanepi lillad väljad, veel on õieküünles tosin puhkemata õit.

Aga ööd on siin mustad

Kõige erilisem on aga öötaevas. Alles jälgisime komeedi tähetolmust saba, kui nüüd kogub kõhukest noorkuu.

Olevipäevast tulevad tähed taeva. Kaarma

Olevipäevast, mis sel kolmapäeval arvas vanarahvas pimedaid öid algavat ja sealtkaudu ka tähekirja taevasse süttima. Veel on Põhjamaa öös loojangupuna ja koidukuma, aga tulemas on ööd, mil ei näe näppugi suhu panna. Ööd on nii mustad, et vanarahvas arvas, et sel ajal sündivad Lumelellel lumepilvelapsekesed. Selle auks on hea teha vaaremade kombe kohaselt klimbisuppi ja sukeldada need kas õunasupi või mustikakisselli sisse.

LASTELE

Ilmamäng: Laulvad liivad

Mitmel pool Eestis laulab mererandades liiv. Seda nähtust kohtame Laulasmaal, Nõval, Hiiumaal Luidjal, Ruhnus Limo rannas ja ka Peipsi ääres Smolnitsa rannas. Aga ka kaugel Leedumaal Kura säärel laulab valge liiv.

Sellises kohtades võib paluda ühel rühma liikmel hästi kiiresti varbaid mööda liiva vedades joosta, liikuja jalad justkui undaks või laulaks.

Aga ka üksi kiiresti kepiga edasi-tagasi liivas vedades saab liiva laulma panna.

Laulev liiv on kindla terakeste suurusega ränikivi liiv ja liivaterade hõõrdumisel üksteise vastu tekib muusika. Laulvad liivad näitavad vee ja ranna puhtust.

Populaarne

Tagasi üles