Kadakatäks end ei varja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kadakatäks on kirev ja kaunis linnuke.

FOTO: Elmo Riig

On linde, kes siis, kui inimene nende lähikonda ilmub, ei page ega varja end, vaid jäävad segajat jälgima. Üks selliseid on kadakatäks – varblasest veidi pisem kireva sulestikuga laululind. See lind elutseb ohtra rohukasvuga ja hõredalt kasvavate põõsastega luha- ja rannaniitudel, soodel ja jäätmaadel, avaratel raiesmikel ja hõredates kadastikes.

Enamasti näeme kadakatäksi istumas mõne putke ladval või tugevama kõrre otsas, harva ka traadil või üksiku puu ladval, kust seirab ümbrust ja laseb kuulda oma naksutavat hüüdu hjü tek tek. Laul, mida esitatakse ka kevadööl, on vilistustest ja naksutamisest koosnev lühidavõitu, aga sagedalt korratav ettekanne, mille seas võib ära tunda mitme teise linnu laulukatkeid. Aeg-ajalt nõksutab ta kehaga ja viibutab saba.

Isane kadakatäks on kirjupoolse sulestikuga: pruun selg mustatähniline, alapool oranž-kreemikas, musta tipuga saba külgedel ja mustjashallidel tiibadel valged laigud. Oluline tunnus on tugev valge kulmutriip, ka emaslindudel, kes on üldiselt kahkjama sulgrüüga. Isastel on hallikaspruunide ja kreemikate triipudega lagipea, mustad põsed ja valge triip selle all.

Kadakatäksid on levinud laial alal Euraasias alates Iirimaast ja Hispaaniast kuni Obi jõeni Lääne-Siberis ja Kaukaasias. Põhja suunas küündib kadakatäksi areaal tundravööndisse. Kuivemas-soojemas Lääne-Euroopas on liigi levik laigutine. Talvitama rändavad nad Kesk-Aafrika savannidesse, lahkudes Euroopast enamasti juba septembri lõpuks. Rännatakse hajusalt – peresalkadena või mõnekaupa koos.

Kevadel saabuvad kadakatäksid Eesti pesapaikadele aprilli teisel poolel. Eesti asurkonda hinnatakse enam kui 200 000 haudepaari suuruseks, viimasel paarikümnel aastal on aga arvukus umbes kolmandiku võrra kahanenud, ent ta hoiab kindlalt kohta Eestis arvukamalt pesitsevate lindude esikümnes. Pesapaiga valib isalind, kes asub seal agaralt laulma. Vahel esitab ta ka lühikese uperpallitava mängulennu. Pisut hiljem saabuv emalind leiab pesa rajamiseks sobiva koha tiheda rohu varjus mõne mätta või puhma ääres või kraavipervel ja teeb seal leiduvasse lohukesesse kõrtest ja samblast väliskihi ning karvadest ja kuivadest rohulibledest vooderdisega pesa üksipäini valmis.

Mai keskel on pesas 4–7 rohekassinist muna, mida ema haub kaks nädalat. Oma nokatäite hangib ta ise, kusjuures pesale naastes laskub sellest pisut eemal ja kõnnib siis pesale. Samuti talitab ta (ja ka isalind) poegadele toitu tuues, nii et pesale minekutest kujuneb rajake. Jaheda ilmaga ja öösiti soojendab poegi ikka emalind. Poegadele tuuakse putukaid ja ämblikke. Tosina päeva pärast lahkuvad pojad pesast, ent lennuvõimeliseks saavad umbes 16. elupäeval. Need mõned vahelmised päevad on noorukitele riskirohked, sest ega nad läbe ju vaikselt toitu oodata ja reedavad end oma mangumissiutsatustega mõnelegi nirgile, kärbile või kassile. Kui munade või väikeste poegadega pesa hävib, soetab täksipaar järelkurna, nii et veel juuli lõpulgi leidub mõni poegadega pesa.

Enamiku toitu – putukad ja nende vastsed, ämblikud ja kakandid – leiavad kadakatäksid rohurindest või maapinnalt, aga tihtipeale sööstavad ka püüdma oma istepaigast mööda lendavat kärbest või parmu. Nad söövad ka pisemaid tigusid ja ussikesi.

Tagasi üles