„Tegelikult oleme ehitusfirma, ainult et meie ehitame metallist,” ütleb osaühingu Ogel omanik ja juht Andri Põlluste (28).
Metallifirma vajab uut tehasehoonet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne Ogeli asutamist kolm aastat vanaisa Rein Murdi asutatud ja samuti metallialal tegutsevas firmas tööl olnud Põlluste nägi turul ruumi ja soovis jätkata omal käel. „Vanaisa poole sajandi jooksul kogutud teadmised ja kogemused on mulle praegugi suureks abiks, isa tegutseb samuti ehituse valdkonnas. Kõik pingid ja töövõtted olid selged ja nii ma oma ettevõtte loomise juurde jõudsin,” selgitab Põlluste, kes on õppinud tootmisarendust- ja tehnikat, aga diplomini ei jõudnud, sest töö ja ettevõtlus tõusid esikohale.
Ogeli kodulehelt võib leida pika nimekirja teenuseid. Algab see metallfermidest, -postidest, -taladest ja sisaldab ka näiteks suitsu- ja grillahjude valmistamist. „2012. aastal alustasime kuue mehega. Arvasin, et see on lagi. Tänavu suvel oli meil 22 töötajat, praegu 17. Esimesed kaks aastat üritasime turgu leida, võimalusi oli erinevaid. Varsti kujunesid meie tüüptoodeteks ehituskonstruktsioonid, PVC-hallid, metallpiirded ja trepid. Muidugi on meil ka väiksemate tellimuste täitmiseks valmidus olemas, aga selleks ei jätku tavaliselt aega. Kolme neljandiku ulatuses on meie klientideks suured ehitusettevõtted, nagu Sa.Met AS, AS Eston Ehitus, AS Ehitustrust jt, aga jagub ka otse tellijaid. Sisuliselt kõik meie tööd lähtuvad konkreetsest projektist. Tellimusi jagub nii linnades kui ka maal. Võimalusel eelistame Pärnule lähemal asuvaid objekte, aga paraku on tasuvamad tööd enamasti kaugemal. Meil on korralik transpordivahendite park, millega liigume, mehed on alati huvitatud uutest ja põnevatest objektidest. Maal ehitame põhiliselt PVC-halle, millest mõnest saab masinakuur, mõnest külmhall vms. Päris palju oleme ehitanud teraviljahoidlaid: 2 Audrusse, Tartumaale, Raplamaale jm. Praegu püstitame halli ühele kartulikasvatajale,” avab Põlluste Ogeli argipäeva. Iga uus hall on eelmisest erinev, sest klientide vajadused varieeruvad ning materjalid ja tehnoloogia arenevad. PVC-hallide püstitamine tähendab pidevat õppimist, sest lahendused täiustuvad. Ettevõtte masinapargiga on firmajuht rahul. Tööd tehakse enamasti Euroopast, peamiselt Rootsist, Saksamaalt ja Hollandist kasutatuna ostetud seadmetega. Masinatele on kulunud umbes 300 000 eurot.
Kolmandik kasvu aastas
Ogeli tootmishoone asub Pärnus Liiva tänaval jõe kaldal, Raekülas on ettevõtte värvitsehh, aga endise Sauga valla (nüüd Tori vald keskusega Sindis) territooriumile on kerkimas uus tehas, mis avab Põlluste sõnul firma jaoks täiesti uued võimalused. „Eelmisel aastal ostsime krundi. Paraku maale uute töökohtade loomise ja arendamise toetuste saamise jaoks me ei kvalifitseerunud, sest töölisi on liiga palju. Pangalaenu tahtsime ka võtta, aga kuna ehitus juba käis, ei saanud sedagi. Omavahenditega hakkama saada on küll keeruline, aga eesmärk on püüdlusi väärt. Uude tehasesse viime kõik senised tegevused kokku ja lisandub pulbervärvimine. Viis aastat tagasi alustades ei osanud arvata, et töömaht kasvab igal aastal umbes kolmandiku võrra. Praegu oleme lähedal maksimumile, suudame toota 70 tonni teraskonstruktsioone kuus. Kui uus tehas ükskord valmis saab, ei näe ma mahule piire. Aga haljale oksale jõudmiseks oleks peale projektipõhise tegevuse vaja jõuda seeriatootmiseni. See on püsiv, ei pea tööde leidmisega nii palju vaeva nägema. On firmasid, kus seeria- ja projektipõhine tootmine toimivad paralleelselt, sealt võtangi eeskuju.”
Metallitöö mahtu loetakse küll tonnides ja kilodes, aga mitte ainult, sest iga tellimus on erinev, mõne detailiga on tööd viis tundi, teisega kümme minutit. „Terase mahult on meie kõige suurem projekt olnud 120 tonni konstruktsioone Tartu Lõunakeskuse ehitusele. Meie käisime Tartus ehitamas, samal ajal tehti Pärnus asuva tootmishoone metallkarkassi Võrus. Andsime liiklustihedusse korraliku panuse. See on tavaline, et kõik käib risti-rästi.”
Metallisektoris konkurentsis püsida pole lihtne. „Iga objekti puhul vaadatakse kõigepealt, kes selle tööga üldse hakkama saab, referentsid ja seadusest tulenevalt ka CE-märk on väga tähtsad. Siis võetakse hulk pakkumisi, hind otsustab asja. Oleme vältinud hinnaralliga kaasaminekut. Talvel, kui tellimusi vähem, tuleb siiski kasumimarginaali alandada ja suvel see tasa teenida. Suvel saab tööd see, kes jõuab teha, talvel see, kes odavamalt teeb. Järjepideva töö tulemusena saan siiski kinnitada, et viie aasta jooksul pole Ogelis olnud hetke, kui tegemisi oleks liiga vähe olnud. Meeste päevad on tööga täidetud ja tasustatud. Järjepideva tööjärje tagamine ongi minu kõige raskem ülesanne,” kinnitab Põlluste, kes vajadusel asendab ise mehi, kel mingil põhjusel vaba päeva tarvis.
Ettevõtte suurimaks trumbiks peab Põlluste paindlikkust. „On metallifirmasid, kes täidavad tellimusi ainult jooniste järgi ja kui tahad mingit muudatust, tee uus joonis. Meie aitame kliendil jõuda talle kõige kasulikuma otsuseni nii valmiva toote toimimise kui ka kestvuse mõttes. Kõik tahavad ju oma raha eest saada parimat. Usun, et hinna ja kvaliteedi suhe on meil optimaalne. Tootmise efektiivsuse poolest oleme paljudest konkurentidest ees, seda tänu oskajatele meestele. Meie suund on pakkuda teenust materjalist võtmeteni, et klient saaks võimalikult väheste muredega läbi.”
Metallitöö tagab stabiilse elujärje
Ettevõtte juhil tuleb hakkama saada nii tellijate poolt tuleva hinnasurvega kui ka kiirrongina kihutava palgatõusuga. „Metallisektoris on häid mehi raske leida. Koolist tulijaid on vähe. Meil ongi enamasti Soomest tagasi või mõnest teisest firmast tulijad. Välistööjõudu pole kasutanud. See on küll kohati ahvatlev, aga pole seda teed läinud. Kaadri voolavus on väike, nendest kuuest, kellega alustasime, on viis tänaseni meil. Palka maksame umbes Eesti keskmist, mis Pärnu kohta on korralik tasu. Kui vähe maksad, minnakse lihtsalt teise firmasse,” tunnistab Põlluste ja kasutab võimalust oma alale reklaami teha: „Metallitöö on mitmekülgne. On kaks varianti: näiteks laevakeevitajal on kindel pikk ja üksluine lõik ees, aga meil on töö projektipõhine, nüansid on erinevad, kõik pidevalt muutub, mõttetööd jagub. Mehi motiveerib seegi, et meie toodangut saab paljudes kohtades oma silmaga näha ja siis on hea tunne, kui oled millegi valmimises osaline olnud. Näiteks üks Ogeli esimesi suuri töid oli seotud Pärnu Keskuse ehitamisega, seda vaatan ikka veel teise pilguga. Meie amet ei kao kuhugi, robotid võtavad võimust seeriatootmises, aga projektipõhises ehituses lihtsalt ei saa ilma inimese, betooni ja metallita.”
Aga miks siis noored ei õpi metallitööd, kuigi spetsialistil on kindel leib tagatud? „Keskkoolis õppiv poiss ei oska veel aru saada, et metallitöö võiks tema teema olla. Selles eas on meri põlvini ja ennast nähakse tulevikus küll ärimehe, küll poliitikuna, aga kui kohustused tekivad, hakatakse vaatama, kuidas perele tegelikult kindel sissetulek ja stabiilsus tagada. Meie töötajatest enamik on metallitöö peale sattunud, meil on autoremondilukkseppi, kõrgharitud ajaloolane jne, elu teeb oma korrektiivid. Oleme nad ise välja õpetanud. Noortele julgen metallitööd soovitada küll. Kui see käpas ja ärimeheveri vemmeldab, ega siis keegi kätt ette pane. Kindlasti peab metallimehel olema iseseisev otsustusvõime ja tehniline taiplikkus, ilma nende omadusteta jääb protsess seisma,” vastab Põlluste.