Kus asub Estland ehk kuidas õnnelike juhuste jada viis küünlatehase loomiseni

Elke ja Peter Wüthrich. Foto: Kristina Traks

Kakskümmend aastat tagasi, pärast hiiglasliku lihakombinaadi pankrotti, ennustati linna peamise tööandja kaotanud Võhmale peatset hääbumist. Praegu toob linnale tuntust ja külalisi endises lihakombinaadi ühiselamus tegutsev küünlavabrik, kus iga päev valmib sadu küünlaid.

Et šveitslased Peter ja Elke Wüthrich just siin 2000. aastal küünlaid valmistama hakkasid, on tegelikult paljude õnnelike juhuste kokkulangemine. Peterit köitis juba 8aastase poisina millegipärast pilt teise ilmasõja eelsest Eesti lennukist. Poiss otsis kaardi pealt Estlandi-nimelist riiki, kuid ei leidnud seda kuskilt. Isa käes küsides kostis tema, et jah, selline riik oli kunagi, kuid enam seda pole. „Ma väikese poisina ei saanud aru, kuidas võib riik kaduda. Kas ta vajus merepõhja nagu Atlantis? Igatahes kasvas minu huvi veelgi. Jälgisin hoolega sündmusi, kui Eesti sai vabaks ning 1996. aastal oligi mul võimalus siia esimest korda tulla,“ räägib Peter. Muidugi polnud plaani kohe Eestisse elama tulla, alguses oli ta seotud vaid humanitaarabi jagamisega, aga siis hakkas otsima võimalust ehk veel midagi kohapeal teha. Sattus nii, et Peter hakkas müüma Tarvastus valmistatud juustu ja üritas seda müüa oma kodumaale Šveitsi. Ühel järjekordsel juustumüügireisil sattus ta restorani, mis kuulu järgi vajas palju juustu. „Läksin sinna ja kinkisin juhatajale tükikese juustu,“ vaatab ta kavalalt muiates Elke poole. „Jah, sellest restorani juhatajast sai minu abikaasa ning me tulime koos Eestisse, hakkasime otsima siin elukohta ja rakendust. Juustu ma enam ei müünud, sest see oleks tähendanud pikki reise ja eemalolekut abikaasast.“

Oma uuel kodumaal alustasid Peter ja Elke elu sisseseadmist sisuliselt täiesti nullist. Nimelt juhtus nõnda, et nende kodune vara, mille nad olid saatnud transpordiga Šveitsist Lätti, jagati abivajajatele humanitaarabi pähe laiali. „Esimesel aastal oli meie elu tohutult kitsas, sissetulek oli ehk võrreldav kohaliku pensioniga. Aga samal ajal oli ju meil vaja elamist sisse seada,“ räägib Elke. Peter lisab, et tihti oli valik, kas osta kütust, tapeeti või süüa. „Mõnikord ei olnud meil toiduraha. Aga kuidagi juhtus nii, et alailma astusid naabrid meilt läbi ja kuigi nad meie raskustest ei teadnud, tõid nad ikka midagi kaasa – kes pirukat, kes tüki isekütitud metssea liha, kes majapidamises ülejäänud lambikupli. Vastuvõtt eestlaste poolt oli hästi soe,“ ütleb Peter.

Tehti ainult allhanget

Et abikaasad just küünlaid ja just Võhmas tegema hakkasid, on puhas juhus. Nad otsisid elamist ja kuulutuse peale pakuti seda mõistliku hinnaga Võhmas. „Olime just siia kolimas, kui helistas Šveitsist üks mees, kes otsis allhankijat, kes teeks talle küünlaid,“ räägib Peter. Elke ja Peter olid nõus ning ettevõtmise mõte oli alguses teha vaid allhanget – materjalid ja retseptid olid tellijalt ning kogu toodang pidi minema Šveitsi.

Elke räägib, kuidas Šveitsi küünlavabriku omanik õpetas nad välja ja alguses tehti ainult kahes suuruses küünalt. Küünla valmistamisel on väga oluline kasutada sobivaimaid komponente, nagu parafiin ja taht, kuid et need leida, kulub palju aega katsetamiseks. „Meil läks nii hästi, et me ei pidanud aega kulutama proovimisele, sest šveitslane oli juba 25 aastat küünlaid valmistanud ning jagas kõiki oma teadmisi,“ lisab Peter.

Et lihakombinaadi pankrot oli tollal veel paljudel värskelt meeles, sai selle varemetele tekkinud uus ettevõte kohe palju tähelepanu meedias. „Meist tehti lugusid ajalehtedes ja raadios ning järsku olid ukse taga edasimüüjad Eestist, kes tahtsid ka meie küünlaid müüa. Mis siis ikka – nii see algaski,“ räägib Peter. Viis esimest aastat tegutseti kui Šveitsi emafirma filiaal, kuid siis hakkas asja haldamine välisomanikel üle jõu käima ja nad pakkusid välja, et Peter ja Elke võiksid firmat ise edasi teha. „Me saime kõik nende retseptid ja kontaktid ning endine omanik on siiani meie kõige parem klient välismaalt. See on nagu muinasjutt.“

Küünalde valmistamine käib täielikult käsitsi. Vastava suuruse ja kujuga vormid täidetakse sulaparafiiniga ja sätitakse paika taht. Kõige töömahukam on väikeste teeküünalde valmistamine, aga samas on suurte küünalde tegemiselgi oma nõksud – tähelepanelikult peab jälgima, et taht oleks õigesti paigas, ja kui küünal juhtub ebaõnnestuma, on kahju suurem.

Töö käib aasta ringi

Praegu on Võhma Valgusevabriku nime all töötavas küünlavabrikus tööl 19 inimest, kes valmistavad päevas kokku ligi 1300 küünalt. Neid on kõikvõimalikes suurustes – teeküünaldest hiiglaslike meetrikõrgusteni välja, samuti erikujulisi. Värvitoone on 160 ja erinevaid aroome koguni 80. Lisaks valmistatakse eritellimusel maalitud küünlaid ning põhimõtteliselt saab kunstnikul lasta küünlale joonistada mida tahes.

Kõige kiirem aeg küünlavabrikus on paar kuud enne jõule, kuid üldiselt katsuvad Elke ja Peter korraldada töö nii, et inimestel oleks kogu aeg midagi teha jag et võimalikult vähe oleks vaja kasutada hooajatöölisi. „Meie inimesed juba teavad, et kaks kuud aastas on väga kiire, aga muul ajal kas normaalne või eriti rahulik,“ selgitab Elke.

Küünlad lähevad müügiks paljudes Eesti poodides – Tallinna Kaubamajas, Stockmannis, Selverites, laatadel, lille-, sisustus- ja kingitustepoodides, internetis, ärikingitustena. Müüakse ka piiri taga – Šveitsis, plaan on alustada eksporti lähiriikidesse Lätti-Leetu.

Küünlaturul on Elke sõnul päris palju uusi tegijaid ja kui mõnda aega tagasi olid Võhma küünlad laatadel veel ainukesed müüdavad käsitööküünlad, siis nüüd on pakkujaid kümmekond kindlasti. „Samal ajal on see turg suur ja kõik teevad asju natuke erinevalt. Ehk et ruumi jätkub kõigile,“ on Peter kindel. Suurima küünlatootja Hansa Candle’iga nad üldse ennast ei võrdle, sest Võhmas tehakse kogu töö algusest lõpuni ära käsitsi. „Nemad on huvitatud küünalde müümisest rekatäite kaupa, meie arvestame oma koguseid aga kastides.“

Küünalde valmistamiseks kulub Võhmas aastas 45 tonni parafiini. Alustati aga väga väikselt – Šveitsist saabus kuus tonni parafiini ja sellest jätkus kaheksaks kuuks. Lähiaja plaanidest toovad Peter ja Elke välja ekspordi laiendamise Lätti-Leetu ja Skandinaaviasse. Et pere suuri laene ettevõttele peale võtta ei taha, laienetakse oma jõududega sammhaaval.

Mitte lihtsalt osaühing

Ettevõte ei ole Elke ja Peteri jaoks lihtsalt äriühing, vaid paar on algusest peale asjale lähenenud mõttega teha midagi ära kohaliku kogukonna jaoks. Sellepärast on siin väike loomaaed, uisuväljak, kus saavad kohalikud elanikud priilt uisutada, ja ettevõte on avatud kõikidele huvilistele. Tuleb ennast vaid enne kirja panna. Ning huvilisi käib bussitäite kaupa – on koolilapsi, lasteaiarühmasid, inimesi Eestist ja välismaalt, poliitikuid, teisi ettevõtjaid, pensionäre. Iga nädal käib keskmiselt kaks-kolm gruppi, kõige kiiremal ajal maikuus aga oli kord päev, kui ettevõttes käis ühel päeval 200 külalist.

„Me oleme inimestele avatud, sest kui neil on ettevõttega side, jäävad nad meie toodangut ostma. Näeme seda, et kui nad on siin käinud, hakkavad nad Facebookis meie lehekülge jälgima ja tellivad meilt edaspidigi tooteid, nad saavad ka siit tehasepoest kohe meie toodangut kaasa osta.  Šveitsis on täiesti tavaline, et ettevõtet saab külastada,“ räägib Elke. „Samuti tahtsime muuta Võhma kuvandit ja näidata, et siingi tehakse midagi toredat.“

Peter lisab, et ettevõte peab olema linnale õnnistuseks, mitte nii, et omanikud puhkavad kuskil palmi all ja inimesed rabavad tööd teha. „Tahame anda siinsetele inimestele tööd, leiba ja veel midagi,“ ütleb ta.

Kuidas on Eestis äri ajada? Elke ütleb, et teda häirib kõige rohkem tulumaksusüsteemi ebaõiglus – kas saad palka vähe või palju, tulumaksu pead ikka ühtmoodi maksma. „Võiks olla küll nii, et väiksema palga pealt on väiksem maks,“ ütleb ta.

Peter sõnab, et eriti kummaline on erisoodustusmaksuga seonduv. Kõik teavad, et oma töötajatega lõunasöögile minnes tuleb küsida arve märksõnaga „koolitus“ või „ruumide rent“, sest muidu tuleb tasuda kopskas erisoodustusmaks. „Seda skeemi kasutavad isegi riigiasutused ehk sisuliselt petab riik iseennast. Miks ometi? Võiks ju olla kas või nii, et mingi protsent palgast on lubatud erisoodustuse tegemiseks. Sellest probleemist on aastaid räägitud, aga on arusaamatu, miks seda süsteemi ei muudeta,“ sõnab ta.

Et meie vestlus toimub eesti keeles, küsin Peterilt ja Elkelt, kui raske oli eesti keel ära õppida. Nende jutt on lühike – saksa ega ka mitte inglise keelega polnud vähemalt 20 aastat tagasi Viljandis ja Võhmas midagi teha, sellepärast tuli kiiresti kohalik keel ära õppida. „Ja kui ma otsustan kuskil elada, siis on kohaliku keele ära õppimine juba nende inimeste ja kultuuri austamise küsimus. Kuidas teisiti saakski?“ leiab Peter.

Võhma linnapea: tänu Elkele ja Peterile teatakse Võhmat nüüd kui küünlavalguse linna

Võhma linnapea Anneli Siimussaar ütleb, et Elke ja Peter on terve linna jaoks väga olulised inimesed tööandjate ja mainekujundajatena.

„Kuna meil linnas rohkem turismiobjekte ei ole, siis peame küünlavabrikut oma linna visiitkaardiks ja mainekujundajaks. Tänu nendele tuntakse meie linna mitte enam lihakombinaadi, vaid küünalde järgi,“ ütleb Siimussaar. „Meid tuntakse tänu neile igas Eestimaa paigas.“

Siimussaare sõnutsi on ettevõtjatest paar linna jaoks olulised inimesed, kuna neile läheb korda ka inimeste sotsiaalne heaolu. Näiteks on Elke eestvedamisel loodud vanaemadekodu, korraldatakse iga-aastasi jõulu- ja sõbrapäevalõunaid eakatele ning abistatakse paljulapselisi peresid.

Võhma linnal läheb linnapea kinnitusel kenasti ja inimeste väljaränne on peatunud. Linnas elab 1364 elanikku, Võhma koolis õpib 138 last, lasteaias avati sügisel neli rühma, töötavad muusikakool, noortekeskus, päevakeskus. Linnas tegutseb ligi 40 väikeettevõtet, mis annavad tööd kohalikele elanikele. „Töökohti võiks kohapeal rohkemgi olla, aga kuna meil on nii bussi- kui ka rongiühendus suuremate asulatega üsna hea, siis ei ole see suur probleem,“ ütleb Siimussaar. „Töötus suurenenud ei ole, keskmiselt on linnas 20–25 töötut.“