Maa Elu toetab igati Maale Elama liikumise naksakaid ja noori eestvedajaid. Paraku saame toetada vaid sõnadega. Kampaaniaga saab maale meelitada küll kümned ja võib-olla isegi mõned sajad noored pered, kuid maal elamise mõttelaadi muutmiseks on vaja riigi toekat õlga. Nii rahalises kui seadusandlikus mõttes. Pelgalt kodanikuühiskonna jõupingutustest jääb siin väheks.
Küsimus on eeskätt selles, kuivõrd riik ikkagi soovib maaelu edendada. Siiani pole see ühegi kandi pealt kuigi eredalt välja paistnud. Kogu meie regionaalpoliitika on piirdunud korduvate, paraku luhtunud kavatsustega viia läbi kogu Eestit hõlmav haldusreform. Seekordne kavatsus, mis alles seaduseks vormimata, on küll senistest jumekaim.
Mitmed kriitikud on väitnud, et valdade kampaanialiku liitmisega tekib äärealasid veelgi juurde. Vallakeskused ju kaugenevad inimestest, nii et need väited ei pruugi sugugi tõepõhjata olla. Kuid asjale võib vaadata ka teisiti. Mina isiklikult olen jätkuvalt seda meelt, et vallad tuleks üldse ära kaotada, mis aitaks kogu maakonda ühtlaselt arendada ja samas ka omaaegset külakeskset kogukonda taastada.
Ent ükskõik kuidas Eesti haldusjaotust ümbert ei korraldada, ei aita ükski reform iseenesest maale elu sisse puhuda. Noor pere võib ju väikeste lastega maale elama minna, aga kui lapsed jõuavad kooliikka, tekivad sootuks teised probleemid. Koolivõrgu senine ümberkujundamine on neid probleeme pigem süvendanud.
Kõige olulisem noore pere jaoks on mõistagi töö, mis leiva lauale tooks ja riided selga aitaks. Üks võimalusi on ise ettevõtjaks hakata. Enamasti on see küll takerdunud algkapitali nappuse taha. Teine võimalus on minna palgatöötajaks, ehkki tööpakkujaid maal kuigi palju polegi.
Tekib omamoodi surnud ring, millest hetkel ma väljapääsu ei näegi. Sellest ringist väljapääsemiseks peakski riik appi tulema. Esiteks, maaettevõtluse alustamiseks vajaliku toetuste süsteemi loomisega. Ja teiseks, juba suurte ja tugevate ettevõtete suunamisega maale ja selle eelduseks olevate soodustuste kehtestamisega. Ettevõtja äriloogika on ju lihtne: tegutseda tuleb seal, kus selleks on kõige soodsamad tingimused. Usun siiski, et meie riigiisad ka ise kunagi selle peale tulevad. Ehk siis lootus kaob viimasena.