Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tokkroos kasvatab taskuräti mõõtu alal üle 100 õie

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tokkroos ulatub räästani ja kõrgemalegi. | FOTO: Erakogu

Armas taluaialill tokkroos võib väga hästi sobida ka linnamaja juurde. Oma esimese meeldejääva tokkroosielamuse sain aastate eest, jalutades Hollandi Amersfoorti linnakese vanemas osas, kus väikeste punastest tellistest või siis heledaks krohvitud majade ees kasvasid kõrgusse püüdvad tokkroosid.

Ühel taimel võib järjest puhkeda rohkem kui 100 õit. Niisugust pilti nägi seal teisteski paikades ja ikka terve tänava ulatuses. Küllap hakkas kellegi kaunis leid ka naabritele meeldima ja nõnda seda üha korratigi. Võib-olla sai hollandlaste tokkroosilembus alguse sellest, et pole vist teist taime, mis annaks nii kitsastes tingimustes kasvades samasuguse efekti. Eesaedade jaoks kitsukeste tänavate ääres ruumi ei olnud, räästani ulatuvad tokkroosid kasvasid uste kõrval umbes suure taskuräti mõõtu maalapikestel, mis jäid tänavasillutise ja maja vundamendi vahele.

Muld pidi seal kindlasti olema hea ja rammus. Tokkroosid armastavad soojust ja päikest. Viljakas muld peab olema ka parajalt niiske ja vett hästi läbi laskma. Liigniiskuses lähevad tokkrooside juured kergesti mädanema. Liiga kuivas kohas tokkroos hästi ei edene, põuaga tuleb neid tublisti joota. Kui kasvupinnas on lahjem, siis võiks taimi multšida kompostmullaga.

Sobib kõrgeks pilgupüüdjaks

Tokkroosi seemned on üsna suured ja neid saab seega ka nõnda mulda pista, et taimi ei olegi alati hiljem vaja ümber istutada. Esmalt kasvatasin tokkroosidest oma ilu- ja tarbeaia vahele varjava hekijupi. Kuna tokkroosid andsid seal väga hästi isekülvi, siis lasin neil sealt vabalt laieneda vanade maasikapeenarde kohale. Ka nii sündinud õitsev tokkroosidžungel oli tore, kuid algul ehk liigagi külluslik ja värvikas, mõjulepääsuks piisab ju väga hästi ka ühest ilusast taimest. Hiljem olen sobitanud tokkroose püsilillepeenra tagaservale kõrgusmõõdet lisama.

Kõrgemad hariliku tokkroosi sordid viskavad pikkust 2,5 meetrit ja rohkemgi. Need on väga kenad tuge pakkuva piirdeaia või seina ääres kasvades ning neid annab hästi sobitada ka hekkide või põõsarühmade taustale. Kuigi tokkrooside varred on üsna toekad, tahavad need peenras kasvades kindlasti tuge. Tuulest räsitud ja murtud tokkroosid on kurb vaatepilt. Tuulises kohas võiks pigem katsetada madalamate sortidega (60 cm – 1 m), sest nende toestus paistab vähem välja.

Harilikku ehk aed-tokkroosi (Alcea rosea) on üsna lihtne kasvatada. Kõige rohkem küsimusi tekitab see, millal taim õitsema hakkab ja millal ikkagi külvata. Tokkroosi ei leia püsikute- ega suvelilleraamatuist, sest need ongi midagi vahepealset. Valdavalt on tokkroos kaheaastane taim: esimesel aastal moodustub lehekodarik, teisel aastal tulevad õied. Kuid on ka sorte, mis õitsevad juba esimesel aastal. Osa taimi võivad meeldivas kasvukohas käituda ka lühiealise püsikuna, pidades vastu kolm-neli aastat. Pealegi külvavad tokkroosid ennast ise ja kui teil on neid aias juba rohkem, siis ei pruugigi iga taime puhul enam hästi mäletada, kui vana see täpselt on.

Taimemüüjad kinnitavad, et kõige rikkalikumalt õitsevad tokkroosid ikka teisel aastal, hiljem on taimede kasv nirum ning värvitoonid segunenud ja nõrgemad. Taimede eluiga aitavat pikendada see, kui varred pärast õite närbumist maha lõigata ja lasta uutel võrsetel kasvada. Talveks võite lehekodariku katta kuuseokstega. Seina äärses vm soojas kasvukohas peaksid tokkroosid paremini talvituma kui lagedal peenral. Väidetavalt on topeltõielised sordid õrnemad kui lihtõielised.

Sorte valgest mustjani

Aeg-ajalt tuleb tokkroose ikka uuendada ja pealegi on nii palju sorte, mida tahaks oma aiaski näha.

Kui külvate seemne kevadel kütteta kasvuhoonesse, siis saate taimed suvel soovitud kasvukohale istutada, nii et need jõuavad seal talveks ilusti juurduda. Jätke ümber istutades mullapall võimalikult suur, sest tokkroosi sügavale tungivat juurt on kerge vigastada. Kindlam on taimi ette kasvatada kompostmullaga täidetud pottides, igasse potti pange üks seeme. Taimede vahekaugus võiks istutades olla 30–60 cm. Kuid järgmisel aastal õitseva tokkroosi seemned võib ka juunis otse soovitud kasvukohale külvata. Augustis ei ole hea külvata, siis lähevad talvele vastu liiga nõrgad taimehakatised.

Kui tokkroosimõte tekib alles suvel, siis külvake näiteks septembri lõpus või oktoobris, nii et seeme tärkaks kevadel. Või siis hankige esimesel aastal õitseva sordi seemet, kiiresti hakkavad õitsema näiteks kõrgekasvuline valge ühekordse õiega «Polarstar» ja punane «Mars Magic» jt. Selliste sortide seeme külvake juba veebruaris-märtsis, taimed istutage välja pärast öökülmaohu möödumist.

Tokkroosi umbes 50 liigiga perekond (Alcea) kuulub kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonda, tokkroosi kuulsad sugulased on seal näiteks puuvillataim ja hibiskid, toataimedena on tuttavamad rooshibisk ja süüria hibisk. Lisaks harilikule tokkroosile kohtab meie aedades mõnikord ka sügavalt lõhestunud viiehõlmaliste lehtedega kurd-tokkroosi (A. Rugosa) ning viigilehte meenutavate lehtede ja kollaste õitega kuni 1,5 m kõrgust siberi tokkroosi (A. ficifolia).

Poest saab tavaliselt osta tokkroosi hübriidsortide seemnesegusid, kust võib tulla valgeid, kollaseid, ere- ja mustjaspunaseid, violetseid, roosasid, lõhe- ja virsikukarva ja ka kahevärvilisi õisi. Kataloogidest tellides leiate oma aeda ka kindla õietooni ja sobiva kasvukõrgusega liht-, pooltäidis- või täidisõielisi sorte. Paljudes toonides täidisõielisi tokkroose on näiteks sordirühmas Chater's Double, nende kõrgus on 2–2,5 m. Ilusaid pool- või täidisõielisi sorte on madalakasvulises (u 60 cm) sarjas Spring Celebrities. Halo-seeria sortide õite südamikus on teist värvi laik, sordi «Halo Red» punaseid õisi täiendab nt kollane laik. Violetjaspunaste täidisõitega «Blackberry» kasvab kuni 2 m kõrguseks, 150 cm kõrguse sordi «Creme de Cassis» õis on südamikust tumevioletne, äärtelt heledam. Ilus kollane «Sunshine» on lühiealine püsik ja õitseb juba esimesel kasvuaastal.

Tuntud ja armastatud on ka hästi tumedate mustjaspunaste lihtõitega kõrged sordid «Nigra» (ka «Black Knight») ja «Black Watchman» ('El Sereno'). See pole uus aretussaavutus. Mitmed internetiallikad väidavad mõlema kohta, et just seda sorti kasvatas oma Virginias asuvas Monticcelo mõisas Thomas Jefferson (1743−1826), kes oli USA presidentidest küllap kõige andunum aednik. Tema valduse aiad on taastatud ja sealsest poest võib mälestuseks kaasa osta ka peaaegu musta tokkroosi seemet, seemnepakil nimetatakse seda aga lihtsalt ammuseks pärandsordiks. Jefferson pidas aiapäevikut ja sinna on ta nt 1782. aastal kirjutanud, et tokkroosid puhkesid 10. juunil ja õitsesid juuli lõpuni.

Tokkroosid on pärit Hiinast, kus neid hinnatakse ilu-, ravim- ja toidutaimena, söödavad on nii taime õied, lehed kui ka juured. Maheda maitsega õisi võib näiteks segada salatisse, õietee leevendab kurgu- ja kõhuvalu. Juurtest võib teed teha köha korral, lehemähis ravivat paiseid. Jaapanis Kyotos peetakse 15. mail tokkroosi festivali aoi matsuri, selle loodusõnnetuste eest kaitset paluva tava juured ulatuvad 8. sajandisse.

Hiinast jõudis kasulik ja kaunis taim Lähis-Itta. Arvatakse, et Euroopasse ja ka Inglismaale tõid tokkroosi pühalt maalt ristisõdijad. Tudorite ajal parandati tumedate tokkroosiõitega näiteks veini värvi. Kuninganna Victoria ajastul kasvas tokkroos kindlasti igas Inglise maa-aias ja tokkroosimustrid ehtisid Wedgewoodi portselani. Taime menukust hakkas kahandama roostehaigus. Kui see tõbi peaks ka teie tokkrooside alumistel lehtedel heledate täppide ja laikudena välja lööma, siis murdke sellised lehed ära ja pärast õitsemist hävitage kogu taim. Paar aastat ärge siis tokkroose samal kohal kasvatage.

Tagasi üles