Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Põlvkonna jagu punast Tere piima

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Just praegu vahetab Tere välja osa toodete kujunduse. „Pakkidel hakkab olema vähem kribu-krabu, visuaalselt on pakendid selgema kujundusega ja värvid senisest kirkamad,” näitab Jaak Timusk. | FOTO: Kristina Traks

Tänavu suvel möödub 20 aastat Tere piima turuletoomisest. Sellega algas murrang piimatoodete kvaliteedis ja juba terve põlvkond inimesi on üles kasvanud nii-öelda uue aja piimatoodetega.

Tundub uskumatu, et 25–30 aastat tagasi oli normaalne, et piima müüdi kobakates klaaspudelites, pudel avati pöidlaga fooliumkorgile surudes ja välja valades hulpisid esimeses klaasitäies mitte just isuäratavad piimarasvatükid. Oli neid, kes just selle kogemuse tõttu piima juua ei suutnudki. Samuti olid siinmail tundmatud tänapäeval täiesti tavalised piimatooteid, näiteks jogurtid või kohupiimamagustoidud. Jogurtit saadi vaid siis, kui keegi seda Soomest külakostiks tõi. Kui lauale pandi jogurt Mansikka Perinteinen (maasika traditsiooniline), oli tegemist haruldase pidusöögiga.

Tere ASi Põlva tootmisüksuse tootmisjuht Jaak Timusk on piimanduses töötanud ligi 40 aastat ja mäletab kõiki neid aegu. Kui 20 aastat tagasi alustati Tallinna Piimatööstuses Tere kaubamärgi all toodete valmistamist, siis polnud tegemist vaid toote näo silumisega, vaid muutus kogu sisu. „Nõukogude piimatooted olid hoopis teistsugused kui need, mis hakkasid 1990. aastate keskel Tere märgi alt tulema. Tallinna piimatööstus oli vaja euronormidele vastavaks saada, seetõttu investeeriti tootmisesse. Muidugi muutus toodang ja lisandusid tooted, mida Vene ajal siinmail ei tuntudki, näiteks jogurtid,” räägib Timusk. „1990. aastate alguses läksid ettevõtted Vene standarditelt üle Euroopa toiduohutussüsteemile, Tallinna piimatööstus oli esimene Eestis, kes seda tegi. Teine oli Põlva Piim, kes on nüüd juba aastaid Tere tiiva all.” Euronõuetele vastamise tunnistuse sai esimesena Tere ja teisena Põlva.

Tere punase pakendi turuletoomine näis tollal paljudele kahtlase väärtusega turundustrikina ja ettevõtmisele edu ei ennustatud. Nimelt oli nõukogude ajal traditsiooniliselt lahjem piim pakendatud sinisesse ja rasvasem punasesse pakki. Tallinna piimatööstuse juhid aga otsustasid värvid ära vahetada. Selgus, et see tõi müügiedu ja kõik need aastad on 2,5protsendine punases pakendis piim olnud Eesti kõige ostetum piim.

Mitte kõik nõukogudeaegsed tooted pole aga unustusehõlma vajunud. Näiteks sulatatud juust Merevaik on aastakümneid olnud omas tootegrupis kõige müüdum ja Eestis on see sisuliselt sulajuustu sünonüüm: sulajuust, see ongi Merevaik! Sama lugu on Tere kohukestega – neidki valmistati juba Vene ajal ja nendega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Meie glasuurkohukesed on maailmas unikaalsed tooted – väljaspool endise Nõukogude Liidu piire taolist maiust ei tunta.

Omaaegne suurim pulbritööstus

Põlva Piim ehitati 1965. aastal. 1980. aastate keskel oli see Nõukogude Liidu kõige suurem piimapulbritööstus, siis oli siin 7 pihustuskuivatit, praegu 3. Eesti suurim piimatööstus on see endist viisi, kuigi mõnda aega kestnud määramatuse tõttu on ettevõte toodang viimastel aastatel langenud. Möödunud nädalal sai Maag Grupp konkurentsiametilt loa koondada Tere AS Farmi Piimatööstusega ja see muudab Põlva piimatööstuse väljavaateid palju positiivsemaks.

Sisseseadelt pole Põlva tööstus just tuttuus tehas, kuid Timuski sõnul on kõik seadmed hästi hooldatud ja aja jooksul on siia palju investeeritud. Seega kõik toimib, tööl on väljaõppinud inimesed ja suhted peamiste tarnijate, piimatootjatega on paranemas. See on eriti tähtis, sest piimatoote kvaliteet algab farmist. „Lehm peab olema hästi toidetud, terve, kontrollitud. Kui tsistern tööstusesse saabub, siis tehakse neli analüüsi, enne kui otsustame, kas piim sobib või mitte. Üliharva juhtub, et ei võta vastu, sest põllumees teab, et peab müüma kvaliteetset piima – see on tema enda huvi,” räägib Timusk. „Päevas võtame vastu umbes 200 tonni piima, peaaegu alati on mõni auto meil siin ees. Võiksime võtta kaks või kolm korda rohkem, kuid praegu on sellised ajad.”

Arvuti juhib

Keset tööpäeva on piimatööstuses liikumas näha üsna vähe inimesi ja käsitsitööd näeb vaid kahes kohas: kodujuustu valmistamisel ja mõnede valmistoodete karpidesse pakkimisel. Muide, kodujuustule on lausa peale kirjutatud, et see on käsitsi valmistatud toode. Kõik muu teevad ära masinad ja piimatööstuses toimuvat jälgitakse arvutiekraanilt. Nii on kohe näha, kui mõnes töölõigus hakkab tooraine lõppema või kuidas parasjagu torude pesemine edeneb. Pesu on piimatööstuses väga tarvilik ja alati pestakse kogu süsteem pärast toote valmistamist läbi.

Timusk selgitab, et laborgi on piimatööstuses tähtis koht. Analüüse ei tehta mitte ainult toorainetele, vaid ka kõikidele valmistoodetele. „Oleme osalised ühes ringtestis – Suurbritanniast saame proovid, analüüsime ja saadame vastused tagasi. Tulemuste põhjal antakse hinnang meie laborile. See on üleilmne kontrollisüsteem, millega saab kontrollida laboritöötajate pädevust. Nimelt me ei tea, mis proovides on, ja meie labor peab tuvastama õige vastuse. Selles testis oleme osalised juba 2000. aastatest, kui ettevõttel oli veel Hollandi omanik.”

Põlva piimatööstusest tuleb sadakond Tere toodet, kõige lihtsam nendest on joogipiim. See saab pakki nõnda: piim võetakse vastu, separeeritakse, pastöriseeritakse, pannakse piimatanki ja pakendatakse. „Me ei muuda seal midagi,” ütleb Timusk. Muidugi on ta kuulnud rahvajuttu, et küllap segatakse seda kõige lihtsamat joogipiima kokku piimapulbrist. „See on täielik linnalegend, millel puudub igasugune mõistlik seletus. Miks peaksime võtma piima vastu, valmistama sellest pulbri ja seejärel pulbrist uuesti piima? Meil ei ole ju mõtet hoida palgal inimesi, kes piimast pulbrit valmistaksid, ja samamoodi hulka töötajaid, kes pulbrist piima teeksid. Märksa mõistlikum ja odavam on piim kohe pakendada ja müüa.”

Tarbija otsustab, mida tööstus toodab

See ütlus pole Timuski sõnul sõnakõlks, vaid peab igati paika. Ta toob näiteks kilepakendi. Sellisest pakkimisviisist on paljudes riikides tänaseks loobutud, kuid Eestis ei näi selle populaarsus kahanevat. „Peaaegu kõikides kodudes on olemas kannud, kuhu kilepakk panna. Meid ei näi häirivat isegi see, et mõnikord pakk võib katki minna ja siis on pahandust palju,” muigab Timusk. „Näiteks hapukoort on mõni tootja proovinud müüa ka topsis, kuid ostja lihtsalt ei võta uuendust omaks – arvatakse, et õige hapukoor on ikka kilepakendis ja seda saab sealt törtsukaupa välja pigistada. Kui nii, siis me ei hakka tarbijale teistsugust pakendit peale suruma.”

Sama lugu on toodetega – kui tarbija seda ei osta, lõpetatakse tootmine. Just sellepärast on märgatavalt vähenenud lahjade jogurtite tootmine ja ka lahjat piima pole enam müügil. „Meil oli 1,5protsendine piim, aga lõpetasime tootmise, sest nõudlus oli väga väike. Enamik inimesi ostab 2,5protsendist piima,” märgib Timusk. „Üldse on tarbimisharjumusi väga raske muuta ja lihtsam on teha inimestele seda, mida nad soovivad, mitte õpetada neid meie järgi midagi tarbima.”

Lisaks

Koondumine annab ettevõttele uue hingamise

Tere ASi juhataja Margit Talts ütleb, et koondumine Maag Gruppi kuuluva Farmi Piimatööstusega annab Põlva Piimale uue hingamise ja plaanitakse rohkem panustada ekspordile.

Põlva Piim on ammusest ajast väljaspool Eestit tuntud kui ekspordiettevõte. „Euroopas teavad kõik pulbriostjad, et Põlva Piima lõssipulber on väga hea kvaliteediga,” sõnab Talts. „Praegu valmistame lõssipulbrit kolm korda nädalas, kuid võiksime seda teha iga päev. Kaks korda rohkem võiks siit pulbrit tulla. Muidugi loeb maailmaturuhind – kui see on väga odav, on mõttekam panustada muudele toodetele. Praegu hakkame rohkem tegema pulbrit. Selleks on kõigepealt vaja spetsialiste, sest pulbritorni operatsioonid on keerukad ja väljaõpe kestab mitu kuud.”

Tema sõnum ettevõtte töötajatele, hankijatele ja klientidele: tootmine käib uute omanike käe all edasi ja kui kohus kinnitab Tere ASi saneerimiskava, saab hakata vanu võlgu klaarima. „Me pole positiivse otsuse ootel istunud, käed rüpes, vaid tootearendus on toimunud kogu aeg. Jah, oleme pidanud turunduselt ja reklaamilt kokku hoidma, kuid kõik, mis tootmises vaja, on tehtud. Jooksvalt on kõik arved tähtajaliselt makstud. Sügisel kavatseme turule tulla uute tootesarjade ja toodetega,” räägib Talts. „Vanade võlgadega saame hakata tegelema kohe pärast saneerimiskava kinnitamist ja meie eesmärk on maksta võlad kiirendatud tempos. On väga tähtis, et meie koostööpartnerid, sealhulgas piimatootjad, meid jälle usaldaksid. Selle nimel käib töö iga päev.”

Tagasi üles