Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kägu – parasiit linnuriigis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Paarinädalane käopoeg ei mahu kasuvanema – tiigi-roolinnu pessa enam ära. | FOTO: wikipedia.org

Üks meie looduse tähelepandavamaid linde on kägu – see kukulind, kelle kevadine kojujõudmine aprilli lõpul on ülimalt kõrvatorkav. „Kukuvad” vaid isaskäod ning kaua ja kõvasti.

Esimene kevadel kuuldud kägu pidavat kuulajale palju ennustama, näiteks eesseisvate eluaastate arvu, vallalistele piigadele aga, et mitme aasta pärast mehele saab. Enamik rahvaid on käole nime pannud just kuk’ku-hüüde järgi ning ainult eesti ja soome, läti, valgevene ja ukraina keeles on ta nimi muu tuletisega.

Välimuselt meenutab kägu mõnd pisemat kulli ja kuna suve edenedes käod lakkavad kukkumast, on arvatud, et kui neile juuli hakul „odraokas kurku läheb”, siis muutuvadki nad raudkullideks. Kägusid leidub meil kaht värvusvarianti: enamik on halli ülapoolega, kuid leidub ka ruske sulestikuga kägusid. Isase käo pea ja kael on ühtlaselt helehallid, emasel aga on kael ja lõuaalune vöödilised.

Kägu on levinud kogu Euroopas, puududes vaid Islandil ja tundravööndis, ja enamikus Aasia metsavööndist. Euroopas on käo arvukust hinnatud kuuele kuni kaheteistkümnele miljonile paarile, Eesti asurkond kõigub 20 ja 50 tuhande paari vahel. Kindlat paarisuhet ei näi kägudel olevat ja kevade kestel paaritutakse mitme seltsilisega. Talvitama rändavad käod Aafrikasse lõuna poole ekvaatorit, Aasia omad Kagu-Aasiasse ja Borneole. Eestist lahkuvad käod enamjaolt augustis, reeglina üksikult, mitte salgana. Rändel läbitakse korraga pikk vahemaa, rekordina isegi 3600 kilomeetrit. Teekonna pikkus metsatundrast Ida-Aafrika savannideni küünib üle kümne tuhande kilomeetri ja selle läbimiseks kulub paar kuud. Kojuränne käib kärmemini.

Kägulaste sugukonda kuuluva 140 linnuliigi hulgast on umbes 60 liiki pesitsusparasiidid, kes munevad teiste lindude pessa. Meie käol on kasuvanemateks mitukümmend liiki värblinde, näiteks linavästrik, lepalind, hall-kärbsenäpp, põõsalinnud, roolinnud, kadakatäks, kiurud, lambahänilane ja mitmed teised.

Emakäol valmib muna iga 4–6 päeva takka, sesooni kestel tosina ringis. Ta sokutab munad ikka ühe ja sama peremeesliigi pessa. See valik on geneetiline ja päritakse emaliini pidi. Iga emakägu muneb isemoodi koorega mune – kes siniseid nagu lepalind, kes tähnilisi roosakashalli koorega nagu punaselg-õgija. Muna suurus sobitub peremeeslinnu omaga ja on suhteliselt pisike.

Emakägu luurab mõne linnupaari territooriumil paar-kolm päeva ja tavaliselt õhtupoolikul leiab momendi, mil pesaomanikud on parajasti ära. Ta lendab siis pesa juurde, haarab sealt ühe muna nokka, pöörab end tagakehaga pesa kohale ja muneb sinna – kõik see võtab vaid 10 sekundit. Siis lendab ta minema, pesast näpatud muna nokas, ja sööb selle eemal ära. Kuna kägu sarnaneb välimuselt raudkulliga, siis ei söanda pesaomanikud teda rünnata, küll aga suudavad mõnikord võõra muna eristada ja eemaldavad selle.

Kui käopoeg 12 päeva järel koorub, on kasuvanemate järglased samuti äsja koorunud või veel munas – laululindudel kestab haudeaeg keskmiselt 14 päeva. Üsna kohe ilmneb tal refleks saada iga „võõrkeha” oma seljale, mis koos tiivanukikestega justkui korvi moodustab, ja see tugevate jalgade varal pesaserva poole suruda. Selleni jõudes toetab käopoeg oma tiivahakatised pesaäärele ja teeb seljaga äkilise tõuke. Nõnda talitab ta veel ja veel, kuni ta pesas enam midagi „ülearust” ei tunneta. Siis avab ta oma laia noka, kuhu kasuvanemad hakkavad putukaid toppima. 20 päeva pärast tuleb noor kägu pesast välja, on lennuvõimeline, ent laseb end veel kuni kolm nädalat toita.

Tagasi üles