Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Läänemaa viljakasvataja edeneb vaikselt, aga stabiilselt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Viljatare omanik ja juht Arvo Ninn tunneb heameelt, et ettevõtte kollektiivis on mitu noort teotahtelist meest. | FOTO: Toomas Šalda

Tihemetsa sovhoostehnikumi tehniku-mehaanikuna lõpetanud Arvo Ninn jõudis enne ettevõtlusega alustamist töötada Lihula ja Pärnjõe sovhoosis, olla Martna sovhoosi osakonnajuhataja ja hilisemas Martna kolhoosis esimees. Tegu on mehega, kel olemas vajalikud kogemused ja oskused nii tehnikaga töötamise kui ka viljakasvatuse jaoks. 1992. aastal asutas ta OÜ Viljatare, mis harib praegu 850 hektarit maad, pakub mitmesuguseid teenuseid ja aitab jõudumööda Martna kohalikku elu edendada.

Tootjast turundajaks

„Pärast NSVLi lagunemist oli Martna kolhoos esimene Läänemaa majand, mis otsustas tegevuse lõpetada. Kõigepealt avaldas soovi omal käel jätkata piimatootmine, aga leidsime, et mõistlik on teisedki ümberkorraldused kohe ära teha. Tekkis neli firmat,” meenutab Arvo Ninn üheksakümnendate algust. Kõige vaevarikkam oli tema sõnutsi kohaneda sellega, et kuigi tootmine käis edasi endistviisi, turustamisel enam vanad reeglid ei kehtinud. „Kolhooside-sovhooside ajal oli põhimõtteks, et muudkui aga tooda ja anna, kõik võetakse vastu. Nüüd tuli hakata vaatama, kas keegi üldse meilt midagi tahab ja pärast maksab ka selle eest. Üheksakümnendatel tegelesidki põllumajandusettevõtete juhid rohkem turustusvõimaluste otsimise kui tootmisega. Nii minagi. Mitu lihakombinaati läks pankrotti, käisime ise nende ukse taga oma vilja eest raha välja nõudmas ja õnneks saime läbi häda kätte ka. Taeblas oli jõusöödatehas, kuhu veeti Venemaalt ja mujalt odavat vilja sisse ning meiesugustel väikeste kogustega viljakasvatajatel oli sisuliselt võimatu löögile pääseda. Meie vilja omahind oli kõrgem, kui seal selle eest pakuti. Vilja salvedes oli, aga raha selle eest ei saanud,” räägib ta. Ainus, millega sai veidigi lihtsamalt käibevahendeid teenida, oli puit. „Suuri metsafirmasid, mis nüüdseks on kõik oma käpa alla suutnud panna, veel ei olnud ja metsamajandid müüsid raielankisid suhteliselt odavalt. Oma ettevõtte esimestel aastatel tegelesimegi olude sunnil väga palju metsaga – ostsime lanke, langetasime ja vedasime sadamatesse. Saetehnika ja traktorid olid olemas ning see hoidis meid vee peal. Üheksakümnendatel oli meie eesmärk ellu jääda ja kasutada igat võimalust veidigi teenida. Tegime oma meeste ja tehnikaga teenustöid paljudele väiketaludele, mis tänaseks on kadunud. Näiteks varusime nende loomadele heina. Aastatuhande vahetuseks loksus asi niipalju paika, et kevadel sai juba mingeid plaane teha, lepinguid sõlmida ja vastavas koguses külvata. Teadsid, et sügisel saad viljast lahti. Ligikaudne hind oli samuti teada. Tekkisid arvestatavad viljavarujad,” meenutab Ninn.

Sellel sajandil on tema hinnangul viljakasvatajate käekäigu peamiseks  mõjutajaks ja murekohaks olnud kokkuostuhindade väga suur kõikumine: „Paariks aastaks tõuseb hind üles, siis kukub kuristikku, siis pead ootama, millal see normaliseerub. Viljast lahti saamisega enam muret pole, küsimus on hinnas.”

Üks, mis Arvo Ninni kinnitusel Eesti põllumajanduse tõsiseltvõetavusest tunnistust annab, on pankade käitumine. „Pangahärrad hammustasid  umbes 2006. aastal läbi, et põllumajandusel on Eestis perspektiivi küll. Enne seda ei saanud põllumees masinate ostmiseks liisinguid ega midagi. Kui pangas ütlesid, et oled põllumees, oli jutt lõppenud. Nüüd on vastupidi, ainult võta,” ütleb ta.

Tasa ja targu ülesmäge

Laias laastus on OÜ Viljatare läbi kõigi veerandsaja tegevusaasta kündnud sedasama vagu – põhitegevus on viljakasvatamine, peale selle pakutakse mitmesuguseid teenuseid.  Päris oma maid on ettevõttel kahesaja hektari ringis, lisaks rendimaad ja maad, kus Viljatare kasuks on seatud kasutusvaldus. Kokku haritakse umbes 850 hektarit. „Viimasel ajal pole isegi juurde pingutanud, sest masinapark ja maa hulk on tasakaalus. Kui kasvada, peaks hankima veel ühe kombaini, aga kahele kombainile jääks tööd  juba väheks. Ja ega neid maid pole enam nii lihtsalt kuskilt juurde saadagi. Välismaised pensionifondid on maa hinda kõvasti tõstnud. Põllumehe seisukohalt ei ole sugugi hea, kui teadmata kellele maid kokku ostetakse. Rendihinnad võivad lakke minna ja alustavatel põllumeestel on üldse peaaegu võimatu järjele saada. Maad ostetakse ju kokku ikkagi eesmärgiga teenida nende pealt vaheltkasu,” kirjeldab praegust maadeturgu Arvo Ninn.

Läänemaa maid pole põllumehel just kõige lihtsam harida. „Olen töötanud Vändra kandiski ja seal on maade boniteet  hoopis midagi muud kui siin. Näiteks kombainiga saab seal põllule minna juba kella kümnest hommikul, aga siin kell üks päeval, sest vili ei kuiva lihtsalt varem ära ja kartulikasvatuseks siinsed mullad ei sobi, on liiga kivised,” seletab ta.

Tegutsemise algusest alates on Viljatare põldudel kasvanud nisu, oder ja kaer, 1999. aastal lisandus raps. „Rukist pole enam kümmekond aastat maha pannud. Oleme proovinud hernega, aga selle saagikus on väga kõikuv. Vili ja raps on kindlamad. Sõltub sügisest, kui  palju suhteliselt stabiilset talivilja külvata saab. Läinud sügisel saime 850 hektarist  külvatud 300, mis on meie kohta hea tulemus. Mida sügisel külvata ei saa, jääb kevadesse. On olnud aastaid, kui saamegi sügisel ainult  paar põldu tehtud ja kogu lugu.”

Ilmast ja kokkuostuhindade kõikumisest ei saa põllumees üle ega ümber. Kuna turuhinnad kõiguvad ettearvamatult, ei saa nende järgi valida, mida külvata. „Tagantjärele tark olles  ei oleks eelmisel  suvel pidanud kogu rapsisaagi hinda kinni panema, oleks tulnud osa talveks hoida. Hind oli talvel kuni viiskümmend eurot tonni kohta kõrgem ja kui sa müüd 500–600 tonni, on vahe märgatav. Aga seda ei tea kunagi ette, kas õnnestub õiget hetke tabada. Mõnel aastal saad head hinda, siis tead, et peab midagi jätma juhuks, kui järgmisel aastal läheb kehvemini. Enamasti on nii, et hind ei püsi järjest kaht aastat tipus.  Meie jaoks oli 2015 väga hea aasta, vilja keskmine oli 4,5 ja rapsil 2 tonni hektarilt. Järgnenud nigela eelmise aasta elasime üle selle arvelt,” hindab Ninn eelmisi aastaid.

Viljale lisaks

Viljatare masinaparki kuulub  kümmekond traktorit, kopad, laadurid jpm. Osa traktoritest on küll päevinäinud Belarussid, aga ajavad tänu asjatundlikule hooldusele ja remondile abitraktorina asja ära. Nii ongi ettevõte võtnud endale lisatööd. „200 hektaril teeme luhahooldust. Heina ostavad meilt lihaveise- ja lambakasvatajad. Peale selle väiksemad kopatööd, teeäärte koorimised, lihtsamad teeparandused, talvel küttepuude varumine, kui lund on, siis lumelükkamine,” loetleb Arvo Ninn Viljatare meestele tuttavaid tegevusi. „Tööd pole viimasel ajal väga otsima pidanud, see jõuab ise meie juurde. Lisatööd on väga teretulnud, aga neid peab olema parasjagu, et firma põhilised asjad saaksid ikka õigel ajal tehtud. Lisateenuseid teeme siis, kui on aega. Oleme aasta ringi tööga kaetud. Kui muud ei ole, siis remondime  ja täiustame tehnikat.”

Tööjõuga on Viljatarel hästi. Seitsmest töötajast neli on alla kolmekümnesed kohalikud mehed. „Mitu neist käis juba kooli ajal meie juures abitöödel abis. Nii head kaadrit kui praegu polegi meil varem olnud, noorus ja kogemus on tasakaalus. Ja kõigil meestel on tahet, see on peamine,” kiidab Ninn oma meeskonda.

Tulevikku vaadates ütleb ta, et tahaks Viljatare valdusse saada hoonet, kus praegu renditakse pinda Martna Masinaühistult: „Oleme siin aknaid-uksi vahetanud, aga korrasolekust on hoone kaugel. Masinapark on meil tänaseks selline, et tööd kannatab hästi teha, nüüd võiks hoone korda teha.”

Võimaluse avanedes panustab Viljatare kohaliku elu edendamisse: „Toetame  meeste ja masinate tööga. Viie-kuue viimase aasta jooksul on meil laias laastus üsna hästi läinud ja oleme aidanud toimima saada spordihalliks kohandatud kaarhalli, kus näiteks maadlejad isuga trenni teevad ja kohalike inimeste rõõmuks võistlustel häid tulemusi näitavad. Kaarhalli suure saali kütmine on sisuliselt meie kohustuseks jäänud. Halli taha rajasime lastele kelgumäe, varsti  tahame seda  täiendada nõnda, et suvel saaks seal rattakrossi sõita ja talvel suuskadega alla lasta.”

Tagasi üles