Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Usin Tatjana

Toitlustusettevõtte perenaine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Usin TR ettevõtet pidavad Katrin Mänd, Velly Mänd ja nende ema Tatjana Mänd. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Harva kui firma nimi ja selle omaniku iseloom nii hästi kattuvad kui Keila toitlustusettevõtte Usin puhul, mille perenaine Tatjana Mänd ongi ise üks usinuse musternäide.

Kohtume Tatjanaga mitte Keilas, kus ta tootmine on, vaid hoopis Tallinnas Narva maanteel, kus ta peagi uue kohviku avab ja remondi käiku vaatamas käib. Otsime kohta, kus tassikese kohvitassi taga pisut juttu ajada, ja avastame, et enamik selle kandi kohvikuid avatakse alles kell 11. Sestap tahabki Usin oma kohviku, kus saab mõistliku hinnaga mõnusa koduse kehakinnituse, avada juba hommikul pool kaheksa, et ka tööle kiirustajad saaksid sealt mööda minnes midagi kiiresti ampsata.

„Tahame teha sellise bistroo tüüpi kohviku, kus lõuna ajal on valikus rohkem kui kaks praadi ja ühest portsust saab mõistliku hinna eest kõhu korralikult täis. Ja kus on mugav pehme mööbel,” kirjeldab ta oma uut ideed. Uudisena plaanib ta ruumi keskele paigaldada ahju, kus inimeste silme all valmivad soojad saiad-pirukad, nii et nende magus lõhn kogu ruumi täidab. Kindlasti võtab ta seal lõunamenüüsse ka sellised lihtsad ja odavad retrotoidud nagu sült ja mulgikapsad, mida suurlinnade söögikohtades praegu enam naljalt ei leia.

Keilas teavad Tatjanat kõik, sest ta on seal aktiivselt toimetanud juba üle 20 aasta. Kuid tema juhitava Usina maitsvad valmistoidud, salatid, suupisteid ning pagari- ja kondiitritooted on tuntud ka Tallinna ja teistegi linnade elanikele, kus need kauplustes müügil on. Ta kinnitab, et Usina toitudele pole lisatud säilitusaineid, mistõttu on need puhtamad kui paljud teised samalaadsed tooted, mille säilivusaeg kaks korda pikem. Uudsena on hakatud nüüd tegema ka taimetoite.

Kui Tatjanale 22 aastat tagasi tehti ettepanek teha aktsiaselts ja väikese tööliskohviku juhtimine, kus ta seni tavaline töötaja oli olnud, enda kätte võtta, ei olnud tal õrna aimugi, kuidas seda kõike teha. Seni oli kõike korraldanud Keila kooperatiiv, aga nüüd tuli ise majandama hakata. Raha oli vaid kolm tuhat krooni ja sellega tuligi alustada. Lisaks oma väikesele kohvikule hakkas ta teeäärsetele kiirtoidukohtadele seljankapõhja ja pitsasid tegema. Esimesed poed, kes tema toodetu vastu võtsid, olid Järveotsa Kuninga ja Meelespea kauplused. Esialgu tegi ta vaid kaht sorti salatit: üks oli kartuli-hernesalat ja teine kartuli-munasalat. Lisaks kapsarullid ja pasteet. Nende nelja tootega saigi turule mindud.

Algus oli üsna konarlik ja muret palju. Näiteks varastati tal ühel päeval ära ema mehelt laenuks saadud rahaga ostetud vana auto ja polnud enam, millega kaupa laiali vedada. Tuli leida raha uue sõiduki ostmiseks ja kui nõuded karmistusid, hoopis külmutusega masin soetada. „Oli hetki, kus käed vajusid põlvist allapoole, aga ma ei kaotanud kordagi lootust, sest teadsin, et elu läheb edasi ja et lõpuks saab kõik korda,” lausub Tatjana nüüd.

Pisitasa tuli poode juurde, kes Usina toodetest huvitusid, ja asi arenes. Kui tekkis esimene tuhat krooni vaba raha, ei teadnud Tatjana esialgu, mis sellega peale hakata, ja küsis tuttavatelt, kas peab selle enda käes hoidma või panka panema. Nii võõras oli talle see ärimaailm. „Olin siiani hea tööline olnud, mulle meeldis süüa teha, aga juhtimisest ja majandamisest ei teadnud ma midagi,” meenutab Tallinna Kooperatiivkooli lõpetanud naine, kelle alluvuses töötab nüüd 70 inimest ja kelle firma korralikku kasumit annab.

Tatjana on üles ehitanud juba kolm tootmishoonet. Esimesed ruumid asusid Keila Geoloogia majas, kuid jäid peagi kitsaks. Esimese päris oma maja ehitas ta vanast saunast Keila lähistele Kumnasse, kus oli ta lapsepõlvekodu. Ühes otsas elas ise koos kahe lapsega, keda üksi kasvatas, ja teise sisustas kulinaariatsehhiks. Laenu ei võtnud, ehitas sellest, mis teenis. Kui sealgi ruumi nappima hakkas, otsustas kaheksa aasta eest uue tehase ehitada. Kui üks Eesti suurpank laenu ei andnud, pöördus LHV poole, kus ametis olnud noored poisid tragi naise ambitsioone uskusid ja nende teostamiseks raha andsid. Sellega ehitas ta Keilasse Tehase tänavasse 2500 ruutmeetri suuruse pinnaga uue maja. „Sain hakkama ja nüüd augustis on mul viimane laenumakse, siis olen prii,” hõõrub ta suurest rõõmust käsi.

Lisaks kulinaariatööstusele on Usinal Keilas kohvik-kauplus ja peosaal, kus saab toitlustada kuni sada inimest. Oma pood on neil ka Õismäel, mis hoolimata sellest, et algul kuidagi käima ei läinud, müüb nüüd tänu e-poele edukalt juba kolm aastat. Selle sildil ilutseb vana hea sõna „Kulinaaria”, sest Tatjanale meeldib kõik retro. „Ma ise ka juba retro,” naljatab ta.

Tatjana pole juht, kes oma kabinetis arvuti taga istub, ta on kogu aeg ise näppupidi tootmises sees – kontrollib, juhendab, maitseb. Ta tahab olla kindel, et väljastab ainult kvaliteetset toodangut. Alles viimastel aastatel on ta teinud endale aastas mõne nädala vabaks, et kusagil kaugel sooja mere ääres puhata. Viimati käis Taimaal. Ehkki ka reisil olles valutab naine kogu aeg südant kodus toimuva pärast. Koju jõudes vaatab esimese asjana järgi, kas seinad püsti ja pannid-potid alles.

Paaril korral on Tatjana üritanud võtta endale asemikku, kuid sellest pole midagi välja tulnud. Sest nii südamega, nagu on omanik asja juures, keegi võõras naljalt ei ole. Seetõttu toetub naine palju oma kahele tütrele, kes samuti Usinas ametis. Vanem tütar Katrin abistab ema kirjatöös, Velly jookseb rohkem köögi vahet. „Tüdrukud on tublid, sest saavad töö kõrvalt ka laste kasvatamisega hästi hakkama, mul on nende kahe peale kokku kaheksa lapselast,” kiidab ema.

Töölisi valib Tatjana enda järgi, kuid ega valik väga suur ei ole ja vahel on ta ka alt läinud. Juhtunud on sedagi, et mõni on suure bravuuriga ära läinud ja siis mõne aja pärast tagasi paluma tulnud. Sest Usinas on hea töökliima ja omanik hoiab töötajaid. Nii näiteks otsustas ta kolm aastat vastu pidanud töötajaile puhkusereisi välja teha. Kuna aga reisi valik osutus vahel keerukaks, siis kannab ta nüüd selle 550 eurot lihtsalt preemiana töötaja arvele. Aastavahetusel korraldab ta töötajaile lõbusa peo, kus söögid-joogid kõigile tasuta. Need on populaarsed eriti seepärast, et seal loositakse välja või antakse mängude võitjaile auhinnaks väärtuslikke kingitusi kohvimasinast televiisorini välja. Kui töötaja on aasta jooksul tublilt tööd teinud, ergutab omanik teda aga 200 euro suuruse preemiaga. See kõik seob ja motiveerib kollektiivi hästi töötama.

„Mul ei ole kunagi rahast kahju, kui see õige asja jaoks läheb, sest enda jaoks mul jätkub ja hauda seda kaasa ei võta,” ütleb Tatjana. Ja tõepoolest, ta on lisaks oma tütardele, kellele majad aidanud ehitada, teinud sõbrannadelegi reise välja. Alles hiljaaegu küsis üks raskesse olukorda sattunud alluv rahalist abi ja ta andis, mõtlemata, kas selle küllaltki suure summa ka kunagi tagasi saab. Usin on ka üks saate „Kodutunne” sponsoreid.

Reis kapsarullide eest

Tatjanal on hästi meeles, kuidas ise alustas ja mil viisil näiteks esimese reisi raha kokku sai. Nimelt ei tohtinud omal ajal suvel sülti ja salatit üldse teha, sest polnud korralikke säilitamistingimusi. „Mul polnud kolm kuud midagi teha ja ei tahtnud rahata istuda. Mangusin siis kaupluse juhatajaid, et nad mu kapsarullid müüki võtaks. Sellega kogusin kolm tuhat krooni. Võtsin oma kaks tütart ja põrutasime kaheks nädalaks Türki. Nii et elu esimese reisi sain kapsarullide eest,” meenutab naine.

Viimasel ajal tunneb äsja 55aastaseks saanud vitaalne naine, et on inimestega suhtlemisest väsinud. Tütred siiski praegu veel valmis ema äri üle võtma ei ole. Nad kardavad, sest on näinud kõrvalt, kui palju peab juht sellele tööle pühenduma. Nii et emal tuleb esialgu ikka edasi rügada.

Tatjana tunnistab, et tundis oma juubelil ennast pikas kleidis ja kübaraga peas esimest korda prouana. Vanaks ei lase tal enda sõnul jääda 16 aastat noorem elukaaslane, kellesse armus esimesest silmapilgust sealsamas töö juures, kui mees talle suurte pakkidega tulles ukse avas ja oma pruunide silmadega otsa vaatas. Ehkki ta on saanud juba kaks abieluettepanekut, ei kiirusta naine pärast kaht luhtunud abielu ametlikku liitu sõlmima. Oma laste isaga, kes on ehitaja, on nad nüüd head sõbrad ja mees aitab teda alatasa ehitustöödel.

Tatjana ehk paljude jaoks lihtsalt Tanja jutus võib tähelepanelik kuulaja tabada ära õige väikese aktsendi. Naine ongi sündinud Leningradis, kust eestlannast ema ta vaid aastavanusena Eestisse tõi. Oma temperamendi ja eriliselt lahke meele on ta pärinud tõenäoliselt aga hoopis isalt.

Kommentaar

Sõbranna Ülle Einart:

Tatjana on fantastiliselt hea südamega inimene, kellele meeldib teistele head teha ja kes rõõmustab kõigi inimeste edusammude üle, olgu nad siis kes tahes. Ta on võimeline kõik hinge tagant ära andma ka päris võõrastele inimestele.

Meenub isiklik näide, kuidas Tanja saatis minu 15 aasta eest koos veel ühe sõbrannaga kümneks päevaks Egiptusesse puhkama oma elukindlustuse eest saadud raha eest. No kui paljud sellist asja teeksid?

Ta on meeletult ettevõtlik ja töökas inimene, kõik ise oma tööga saavutanud. Meil siin Keila kandis sõidavad inimesed mitme kilomeetri tagant Usina kohvikusse lõunat sööma, sest toidud on lihtsalt niivõrd head.

Tanja on alati heas tujus ja elurõõmus. Kohe ühtegi miinust ei oska temas leida.

Tagasi üles