Kas külvipõld peab sile olema?

, METK-i agrotehnoloogia osakonna teadur
Copy
Mitmed nüüdisaegsed külvikud jätavad külvatud põllu pinnale vaod.
Mitmed nüüdisaegsed külvikud jätavad külvatud põllu pinnale vaod. Foto: Taavi Võsa

Tavaks on saanud külvata enamik Eesti põldusid külvikutega nii, et pind jääks võimalikult sile. Ilus vaadata, õigesti reguleeritud töökorras masinaga hõlbus teha. Kui pole enne midagi eriliselt valesti tehtud, näiteks põld on halva künni vigade parandamiseks liiga pehmeks haritud.

Mitmed külvikuvalmistajad on loonud aga külvikud, mille töö tulemus ei peagi jääma sile, vaid selgelt pikisooneline. Taimed kasvavad seemendite vahele jääva vaokese põhjas. Esmapilgul tundub selline põllu pind harjumatu ja töö kuidagi poolikuks jäänuna. Taimed aga pole koolis käinud ega tea sileda pinna puudumise tõttu kehvemini kasvada.

Taimede paiknemine mõnesentimeetriste vaokeste vahel annab mitu eelist ja paar olulist puudust. Looduses ei esine ühte teiseta.

Peamine eelis on põllu eripinna suurenemisest tingitud kiirem mulla soojenemine kevadel. Põllu eripinnaks loetakse mulla pinna mikroreljeefi ulatuses mõõdetud pindala ja planimeetrilise (ehk tasapinnale taandatud) pindala suhet. Täiesti tasasel pinnal on see üks ning mida ebatasasem, seda suuremaks läheb erinevus. Erinevus ei tundu suur protsentides, aga see mõjub ja annab summaarselt olulise eelise. Kriitiline on see suviviljadel jahedal kevadel. Soojem muld võimaldab varasemat kasvu ja see omakorda annab aluse suurema saagi kasvamiseks. Kui kasvuperioodi põud (või liigvihmad) seda võimatuks ei muuda.

Samuti seob suurem põllupind paremini vihmavett. Samas on veega seotud ka oluline puudus: mulda mitte imbuda jõudev vesi võib hakata piki kallakut soones edasi voolama. Kuigi vee-erosioon pole valdavas osas Eesti põldudel suur probleem, tasub järsematel nõlvadel sellega külvisuuna valikul arvestada, eriti künnipõhise harimise kasutajatel. Kobe ja taimejäänusteta muld ei ole kuigi vastupidav vee uuristavale toimele. Adrata harimisega kaasneb aga taimejäänuste mulla pinnakihti segamine ning rohkelt mullaga segatud taimeosakesi sisaldavast mullast ei saa vesi nii hõlpsalt peenemaid osakesi ära kanda.

Oleme harjunud külvi järel nägema siledat põldu. 
Oleme harjunud külvi järel nägema siledat põldu. Foto: Taavi Võsa

Risti nõlva külvamisest jäänud vaokesed aeglustavad vee alla voolamist võrreldes sileda pinnaga ja seega parandavad vee mulda imbumist. Taliviljade puhul toimib sama efekt ka lumega: taimede vahel olevad madalad mullavallid aitavad lumel koguneda ja nii jääb vähelumisel ajal enam lund põllule sulama. Samas ebasobivate ilmastikutingimuste korral võivad taimed jäätuda vakku kogunenud vette, mis omakorda nõrgemad taimed hukkab.

Vastupidi levinud arvamusele ei ole mõnesentimeetriste vagudega põllupind edasise liikumise jaoks takistuseks. Ei traktorid, pritsid, väeturid ega kombainid tunneta rehvilaiusest kordades kitsamate vagude mõju ka neist risti või diagonaalselt üle sõites. Eriti vähe mõjutavad mullapinnal olevad ebatasasused mullasõbralikel madal- või ülimadalsurverehvidel liikuvate masinate kulgemist.

Külvitöö õnnestumise parim indikaator – külvisügavus – ei ole otseselt seotud põllu väljanägemisega vahetult peale külvi. Teistpidi öeldes on küll tõene väide, et vaolist põllupinda jätvate külvikute seemendid on piisavalt tõhusad mulda tungima, et saada seeme nõutud sügavusse. Siinkohal on oluline meelde tuletada reguleerimise tähtsust: sõltuvalt külviku eripärast võib tekkida vajadus mulla omaduste muutumisel muuta külvisügavuse piiriku asendit.

Näiteks kui hommikul põllu ühes niiskes otsas alustada, saab seeme soovitud sügavusse hõlpsamalt kui järgmise päeva õhtupoolikul palju kuivemas mullas. Kui seda ei arvestata, jääb külvisügavus puudulikuks. See omakorda maksab kuival aastal kibedalt kätte halvema põldtärkamisena.

Väga üksikutel külvikutel käib reguleerimine automaatselt juhikabiinist, enamasti tuleb ikka käed endal mustaks teha. Seda kindlasti aga tasub teha, et mitte ebapiisava külvisügavuse tõttu kehva tulemust saada. Märjal aastal jälle vastupidi – seeme ei tohiks sattuda sügavamale kui idanemiseks vajalik. Niiskes ja seega pehmes mullas on see üsna hõlbus juhtuma. Selle vastu aitab ainult pisteline külvisügavuse kontroll ja vajadusel reguleerimine.

Kõigile vaolise põllupinna jätvatele külvikutele on omane lai reavahe. Tavapäraseks loetakse Eestis 12,5 cm reavahet. Kitsas reavahe sobib hästi küntud või vähese taimejäänustega põldudele. Otsekülviks või rohkete taimejäänustega adrata haritud põllul töötab muretumalt laiema reavahega masin. Mida laiem on reavahe, seda paremini läbivad põllul leiduvad taimejäänused ja muu külviku ilma seda ummistamata.

Enamik kõnealustest külvikutest on loodud külvama mitmesugustesse tingimustesse ja sobilikud seega ka soodsates oludes otsekülvi tegemiseks. Kõva ja tiheda mullaga suudavad õnnestunud otsekülvi teha siiski vaid selgelt mulda tungiva seemendiga (sõrg-, käpp- või vedrupiiseemendi) külvikud. Neid kutsutakse tihti ka otsekülvikuteks. See on aga eraldi jutt.

Tagasi üles