Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vabatahtlikud hoiavad lõheliste kudemisel silma peal

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Just inimene on see, kes loodusele selle kõige haavatavamal hetkel on valmis ahingu selga lööma. | FOTO: Erakogu

Eesti Kalastajate Selts alustas hiljuti sügisese kudekaitsega. Seltsi liikmed on võtnud südameasjaks kalade kaitse ja valvamise.

Eesti Kalastajate Selts on veel üsna noor ühendus. Asutamiskoosolek sai peetud vaid kaks aastat tagasi. Ometi on lühikese ajaga saadud juba näiteks keskkonnateo ja keskkonnakäpa auhinnad kudevalve eest ning mõni kuu tagasi oldi meedias seoses Valgejõel asuva Kotka paisu langemisega. „See on üks suurem töövõit,” ütleb Erki Tammleht, seltsi juhatuse liige. Praegu on seltsi liikmeks astunud 158 vabatahtlikku, kes kõik tegutsevad kalavarude kaitse ja varu püsivalt hea seisundi nimel. Tihedat koostööd tehakse riiklike keskkonnakaitse organisatsioonidega: keskkonnainspektsiooni, -ameti ja -ministeeriumiga.

Just keskkonnainspektsiooni käepikendusena alustati kaks aastat tagasi esimese sügisese kudekaitsega, kui inspektsiooni inspektoritele abiks oldi. Tammlehe sõnul said seltsi vabatahtlikud kohe esimesel aastal nii-öelda tuleristsed, kui avastati esimesed röövpüügijuhtumid. „Röövpüüdjate jaoks olime meie uus tundmatu jõud, kelle liikumisi ei osatud ette näha,” meenutab Tammleht. Tõsi, esimesel aastal tugines vabatahtlike töö eelkõige entusiasmile ja tehniline varustus oli veel nigel. „Enamikul polnud isegi korralikku taskulampi,” räägib Tammleht. Aastate jooksul on kogemused kasvanud ning sel aastal on kaitseaktsiooniks tarviliku varustuse hankimisele õla alla pannud keskkonnainvesteeringute keskus. Kudekaitseaktsiooni põhieesmärk on võimaldada kudemine võimalikult suurele hulgale kaladele. Sügisel käib jutt eelkõige lõhelistest. Vabatahtlike ülesanne on jõgede ja järvede ääres valvata ja nähtud röövpüügijuhtumitest inspektsiooni teavitada, kes siis juba edasise enda peale võtavad. Valve on rangelt avalik. „Me ei peida ega luura, meil pole selleks lihtsalt seaduslikku õigust,” kirjeldab Tammleht.

Innukad vabatahtlikud

Kalastajate selts märgib oma Facebooki leheküljel, et sel aastal võetakse kudekaitse ette tõsisemalt kui kunagi varem. „Sel aastal on vabatahtlike arv isegi suurem kui seltsi liikmete arv,” toob Tammleht välja. Vabatahtlikke on kirjas juba paarisaja ringis. Tammleht märgib, et kudekaitse ajal kasvab jõudsalt ka seltsi liikmete hulk, kuna nähakse, et kollektiivses tegutsemises peitub jõud. Iseseisvad kalakaitseüksused on Saaremaal, Virumaal, Harjumaal ja Lõuna-Eestis. „Igal väärtuslikul kudejõel on omaette üksus,” ütleb Tammleht. Selleks aastaks on vabatahtlikku tuge lubanud pakkuda ka kaitseliit ja politsei. „Selle arvelt saame vabanevat ressurssi kasutada üllatusvisiitideks seni nii-öelda rahu nautinud piirkondadesse,” lubab Tammleht.

Röövpüüdjaid saab liigitada

Kas röövpüük on tõesti Eestis nii suur probleem, et kalade kudemist peavad valvama lausa sajad vabatahtlikud? „Just inimene on see, kes loodusele selle kõige haavatavamal hetkel on valmis ahingu selga lööma,” märgib Tammleht. Sageli ei ihalda röövpüüdjad isegi mitte kala, vaid ainult väärtuslikku marja tema sees. Seltsi liikmed on röövpüüdjad liigitanud kogemuse põhjal kolmeks. Esimest rühma kutsuvad nad kohalikeks külameesteks. See on püüdja, kes on igal aastal võtnud paar kala hooaja jooksul. Lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud. Ta teeb seda harjumusest, toidulaua täienduseks. Kohalik külamees hoiab oma lõigul ise silma peal ja tõrjub samas võõrad kurnajad eemale.

Teine röövpüüdjate rühm on adrenaliinisõltlased. Selline püüdja teab täpselt, mida teeb. Ta teab sedagi, et tema tegevus pole seaduslik. „See on nagu kiiruseületamine – kui vahele ei jää, on hästi, kui jääb, lepib karistusega. See on nende jaoks osa mängust,” toob Tammleht tabava võrdluse. Adrenaliinisõltlased ei püüa kala raha pärast.

Kolmas rühm aga on just raha esikohale seadnud. Röövpüüdjad on hästi organiseeritud ja nende tegevuses on isegi ametikohad välja kujunenud – valvuritest ja lööjatest kuni külmutusautojuhini välja. Tegemist on tööstuslike mõõtmetega, kus tegutsemine on jõhker ja kogus väga suur. „Püütakse kõigega, mis on efektiivne,” teab Tammleht. Kõigele lisaks kasutatakse elektrit, see aga tähendab, et surnuna allavoolu lähevad needki kalad, kes tegelikult ei ole ihaldatud marja kandev saak. Tammleht märgib, et sellised püüdjad on tõenäoliselt valmis ka kasutama jõudu nende vastu, kes neid takistavad. „Nii mõnedki võtavad põhitöölt just lõheliste kudehooajaks puhkuse, et lisa teenida.”

Lõhelised pole ainsad hoolealused

Lisaks lõheliste kudevalvele hoolitseb selts ka teiste kalade eest. Kevaditi toimub näiteks  haugi kudevalve. „Lõhejõgesid on vabariigis tunduvalt vähem kui näiteks haugile sobilikke kudepaiku, seetõttu on meie tegevus kevadeti rohkem laiali,” jutustab Tammleht. Ta lisab, et üldiselt on Eesti kalavarud siiski heas seisus, kuigi on jõelõike, kus püüki tuleb valvata ja piirata. Aasta lõpus korraldab selts liikmetele mõttekoja, kus pannakse kirja harrastuskalastajate valupunktid. Sellest koorub seltsi tegevuse fookus järgmiseks aastaks. Kuigi seltsi liikmed on peamiselt harrastuskalurid, ütleb Tammleht, et viimasel ajal on kutselisedki kalurid leidnud aega kalakaitses kaasa rääkida ja toeks olla. Selts leiab, et üks nende laiem eesmärk on üldine keskkonnateadlikkuse tõstmine. Näiteks see, miks on kahjulik jõgede sirgeks kaevamine või mida paisutamine ja tammid jõe elukeskkonnaga teevad. „Jõge võib võrrelda elusorganismiga, kus pais on nagu tromb veresoone sees ja takistab verevarustust,” kirjeldab Tammleht.

Igaüks saab abiks olla

Tammlehe sõnul võib iga tavaline kalamees, kes seltsi liige pole, asja paremaks teha. Näiteks kehtestada endale isiklik eetikakoodeks: panna paika soovitud kala mõõdud ja siis neile ka truuks jääda. „Hasart tekib kergesti ja hea õnne korral võib kogenud kalamees lihtsa vaevaga püüda välja palju suurema koguse, kui ise tarbida suudab,” tõdeb Tammleht. Järgneb omakorda niinimetatud sundsöömine ja saagi kinkimine naabritele, sõpradele-tuttavatele. „Alati on võimalus kala tagasi lasta, siis on hommegi põhjust taas kalavetele naasta,” soovitab Tammleht. Samuti saab iga kalamees nähtud röövpüügist seltsile ja keskkonnainspektsiooni infotelefonile lihtsasti teada anda. Tammleht rõhutab, et loodusest tuleb hoolida ja loodust peab armastama. „Ei saa ainult võtta, vahel peab ka tagasi andma.”

Tagasi üles