Perearst N.-A. Morgen: „Enam ei ole eraldi maainimese haigusi.” (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vändra Tervishoiukeskuses tegutsevad neli perearsti ja füsioterapeut, seal on massaažituba, 33kraadise veega bassein ning isegi soolakamber. Hinnatud perearst Niida-Anita Morgen hindab tingimused heaks.
Vändra Tervishoiukeskuses tegutsevad neli perearsti ja füsioterapeut, seal on massaažituba, 33kraadise veega bassein ning isegi soolakamber. Hinnatud perearst Niida-Anita Morgen hindab tingimused heaks. Foto: Toomas Šalda

Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli maal elavate inimeste seas palju neid, kes nõukogude perioodi kolhoosides-sovhoosides end haigeks töötanud, siis Vändra perearst Niida-Anita Morgen kinnitab, et enam see nii ei ole. Meditsiin ja töökultuur on arenenud, põllumajandustehnika muutunud hüppeliselt inimsõbralikumaks ja töötervishoiu nõudeid täidetakse. Tänu oma aiale või põllulapile on maainimene linnavurlest pigem liikuvam ja tervemgi.

Vändra perearst Niida-Anita Morgen on kodupaigale truuks jäänud. „Mulle sobib isikustatud elamine, linn on minu jaoks liiga umbisikuline. Näiteks kui linnas korraldatakse naabrivalvet jms, siis siin seda teha vaja pole, see toimib ilma silte üles riputamata. Mingilt distantsilt on sul ja su tegemistel pilk pidevalt peal ja kogukonnale tuleb see kasuks,” hindab ta Vändra ja sellega sarnaste paikade eluolu.

N.-A. Morgen on perearstiks 1500 inimesele, mis on maapiirkonna kohta pikk nimistu. „Tegeleda tuleb ju väga laia probleemide ringiga. Ja lisanduvad üldse ilma kindlustuseta ja Soome kindlustusega inimesed, viimaste seas on omajagu neid, kes erinevatel põhjustel tahavad oma arstiabi ikkagi siin kätte saada. Nii et kokku puutun umbes 1700 inimesega,” ütleb ta.

Mis vahel väsitab, on perearsti sõnul sotsiaalsüsteemi piiril toimetamine. „Maal oled sa personaliseeritud, sa tunned kohalikke nii lihtsalt inimeste kui patsientidena, sellest pole pääsu. Perearstiga on siin kahte moodi: üks variant on see, et tähtis on persoon, et arst teab su  muresid, mõistab sind; neile, kes arstiabi harvemini vajavad, on jälle tähtis, et abi oleks kuskil läheduses ja võimalikult kiiresti kättesaadav. Paljukiidetud  tänapäevastest sidevahenditest – telefon, internet – on abi ainult siis, kui ma inimest tunnen,“ arvab ta.

Kui võrrelda alevis tegutseva perearsti tööd linnade kolleegidega, siis kõige rohkem erinevad Morgeni meelest koostöö võimalused suurte haiglate juures tegutsevate eriarstidega: „Esmatasandi arstiabi on maalgi tagatud, aga eriarstile saatmine on komplitseeritum. Meditsiin läheb järjest spetsiifilisemaks ja Eestis ka tsentraliseeritumaks. Maapiirkonna arstile ei ole tagatud häid kanaleid, kuidas eriarstiabi vajav inimene  kiiresti vajaliku spetsialisti juurde saata. Seetõttu koormatakse üle erakorralise meditsiini osakondi ja kiirabi. Nii  ongi paratamatu, et sageli „kiusan” ja „ahistan” oma häid kolleege ehk kasutan otse öeldes tutvusi. Paraku ka e-konsultatsioonid ei toimi nii nagu tarvis.”

Eriarstiabi kättesaadavus maainimestele

Linnadest eemal tuleb arvestada sellegagi, et pahatihti on inimesel  eriarsti juurde jõudmine keeruline: „Haigena on niigi halb kuhugi sõita ja lisaks on bussiliinidega nii, nagu on. Kui abistajate-, laste- või sõpraderingi pole, on ikka väga raske. Vahemaad on pikad ja autoga varustatud sotsiaaltöötajal palju muud tegemist. Maal elamine on kallis ja kui raha otsas, ei käida vajalikke protseduure tegemas, ei osteta ravimeid. Me väga tsentraliseerime kõike ja piirkondlikest haiglatest kaob osa erialade arste. Maapiirkonna perearst täidab eelnevast tulenevalt mitmeid lisaülesandeid. Aga linnades saadetaksegi patsient eriarsti juurde tihti liiga kergekäeliselt. On diagnoose, mille peab tõesti panema vastava eriala spetsialist, aga tema juurde saatmise vajalikkus peaks ikka põhjendatud  olema.”

Maal elava inimese tervislikku seisukorda hinnates kinnitab Morgen, et enam ei ole eraldi n-ö  maainimese ja linnainimese haigusi. Pigem on maarahva tervis paremgi, sest paljud kasvatavad suure osa oma toidukraamist ise ja see teeb tervisele ainult head. Maainimesed on rohkem õues, on  liikuvamad ja toimekamad, harivad maalappi, hoolitsevad aia eest. „Esiteks on liigutamine kasulik, poodi tuleb vähem raha jätta ja sa tead, mida sööd,” on ta positiivne. „Neid on väheks jäänud, kellel on halbadest töötingimustest tulenevalt tugevad liigesevaevused. Kui tööle tulin, nägin palju vanainimesi, kel pead põlvede vahel, sest selg oli täiesti läbi. Nüüd on nad enamasti meie seast lahkunud või oleme neid aidata suutnud. Meditsiin on kõvasti edasi arenenud ja põllumajanduses on  töötingimused tänapäevased ning töötervishoid tasemel, kontroll on range. Pigem on probleemiks sobiva töö leidmine ja motivatsioonipuudus. Alkoholi liigtarvitamist esineb just selle tõttu, et ei leita elus oma kohta.”

Piisavalt perearste

Vändra kui elupaiga kohta ütleb pikalt alevi volikokku kuulunud ja praegugi kuuluv ning isegi selle esimees olnud Morgen vaid kiidusõnu: „Vändra on heas seisus, siin on ligi 800 töökohta, kool, tervishoiukeskus, kultuur ja nüüdisaegne elujärg. Kuus aastat tagasi avatud tervishoiukeskust planeerides lähtusime sellest, et Vändrast on igas suunas linnani (Pärnu, Paide, Viljandi, Rapla) ja seega ka haiglani 50 kilomeetrit. Meil on füsioterapeut, massaažituba, 33kraadise veega bassein, soolakamber jms ning me saame kohalike inimeste  elu nii korraldada, et reeglina ei pea nad päevas 100 kilomeetrit edasi-tagasi sõitma. Samas majas on hooldekodu ja apteek.”

Vändras on neli perearsti, mis on Morgeni sõnul väga hea ka arstlikust seisukohast, sest saab omavahel juhtumeid arutada ja puhkused normaalselt välja võtta. „Tean maapiirkonna perearste, kes ei ole aastaid puhata saanud. Riik nõuab, et sul oleks asendaja ja kui seda võtta pole, siis puhkust ei saagi. Meie töö on siin Vändras oluliselt lihtsam sellegi tõttu, et igas meie perearstipraksises on tööl kaks õde, kelle tase on hea ja kes saavad aru, keda nad saavad ise aidata, keda perearsti juurde ja keda EMOsse saata. Paljude praksiste probleem ongi selles, et õed ei ole piisavalt väärtustatud. Meie oleme neid korralikult koolitanud ja neist on suur abi. Nii saabki normaalsel kellaajal saabuv patsient siit vajaliku abi samal päeval kätte.”

Aga eks paremini saab alati, ka Vändras. Tehnilistest vahenditest tunneb perearst Morgen puudust röntgenist: „Majanduslikult põhjendatud see siin ehk ei oleks, aga alati ei saa ega tohi  lähtuda ainult rahast. Kokkuvõttes kaasnevad kulud iga asjaga, iseasi, kes need katab: kas need paljud, kes sõidavad Pärnusse röntgenisse, või see, kes ostab aparaadi. Riigi tasandil lähtub meil paraku kõik kulupõhisusest.” Ja ämmaemandateenus võiks arsti meelest Vändras samuti olla, lisaks veel mõned tehnilised seadmed …

Muidugi on Vändragi kandis mahajäetud külasid, kus elavad üksikud vanakesed ei saa liikuma ja kui neil olemine väga sandiks läheb, helistavad nad kiirabisse, mitte perearstile. „Nendega on tõesti omajagu muret. Ja huvitav erand on meil Tootsi, kus on meie keskuse esindus. Seal elavatest inimestest on 60 protsenti eakad ja väga haiged. Mõni aeg tagasi osteti sinna vanematele inimestele odavad korterid, pood ja arst on ju olemas. Tootsi näitel saab küll öelda, et ega 60+ vanuses eesti inimese tervis kiita ole: palju on liigesehaigusi, suhkruhaigust, vererõhutõbesid,” tõdeb Morgen.

Tihe suhtlus

Heameelt teeb talle see, et Pärnumaa maapiirkondade perearstid suhtlevad omavahel aktiivselt. „Viis-kuus aastat tagasi tegime palju ühiseid üritusi, tutvusime nii üksteise töötingimustega kui saime lihtsalt tuttavaks. Sealtmaalt suhtleme tihedalt, teame üksteise rõõmudest-muredest päris palju. Natuke erineb see meie töö linnas töötavate perearstidega võrreldes sellegi poolest, et mõnel päeval töötame neli, teisel jälle 14 tundi. Kui töötad maal või keskmise suurusega kohas, siis kuidas sa ikka inimese hätta jätad, kui kell on kukkunud – mujalt ta ju abi ei saa. Aga päris 24/7 ei tohi samuti rabada. Päris pereliige ei saa perearst ikka kõigile olla. Ma ei saa teha kaasa 1700 inimese pereüritusi, jääme ikka oma liistude juurde. Kuigi jah, maal on arst inimestele lähemal.”

Mis Morgenile ei meeldi, on asjaolu, et uusi tervishoiukeskusi ei teki: „Need, kes kohalikku elu korraldavad, ei mõista vist, mida inimesed tegelikult vajavad. Kui sa arstipunkti asemel jätad sinna ainult õe vastuvõtu, siis inimene kolibki linna. Kui tekib veel rohkem piirkondi, kus arstiabi saamiseks tuleb sõita kümnete kilomeetrite kaugusele, siis nii see maaelu kaobki. Kui silmakirurgi juurde tuleb Tallinna sõita, on see normaalne, aga esmatasandi arstiabi peaks olema võimalikult lähedal.” 

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles