Kuidas planeerida koduaeda, kui peres on koer?

Taavi Alas
Taavi Alas, vabakutseline ajakirjanik
:

Minu koduaias Nõmmel ei ole eriti palju peenraid ega lilli, sest koer jookseb need kõik segi. Just sellesama mure pärast tahavad koerapidajad teada, milline on lahendus, kui soov on pidada nii koera kui ka aeda. Kas see on päris võimatu unelm? Kevade lähenedes on see teema taas aktuaalne.

Meie suguvõsa on Nõmmel elanud ligi sada aastat, minu vanavanaisa tuli Lõuna-Eestist Tallinna elama ja pärast lühikest aega Kalamajas hakkas ta Nõmme liivase metsa alla maja ehitama. Praeguseks on ühest suurest maa-alast saanud neli krunti ning majasid on rohkem kui veel 50 aastat tagasi. Minu lapsepõlves oli aed täis ploomi- ja õunapuid, tikri- ja sõstrapõõsaid, kuid meie naabrimees pidas veel 1978. aastal isegi siga ja keegi natuke kaugemal kitse. Iluaedu Nõmmel varemalt eriti polnud. Iluaiad läksid moodi alles uuel ajastul, s.t üheksakümnendatel, kui meie tänaval loobusid pea kõik aiamaast või marjapõõsastest ning asemele tulid ilusad muruplatsid, hekid ja iluaiandus.

Eramajades on raske koerata elada, kui oled kogu elu temaga harjunud, ning turvalisem on see ka. Kui aga aed on väike ja samas ei taha koera ainult ketis hoida, peaks olema mingisugune kesktee mõlema saavutamiseks.

Eesti Maaülikooli professor, puuvilja- ja marjakultuuride uurija ning suur koerasõber Kadri Karp märgib, et varasemal ajal oli iluaiandus puu- ja köögiviljandusest eraldi. „Käesoleval ajal on aga levinud ilu- ja tarbeaia ühendamine. Näiteks maitsetaimed on dekoratiivsed, lõhnavad hästi, mitmed meelitavad tolmeldajaid putukaid jne. Puuviljakultuuride osas on levima hakanud erinevad lõikusviisid ja uued vormid, nagu sammasõunapuud või siis tüvega karusmarjad. Enam ei eraldata iluaeda  puu- ja köögiviljaaiast,” räägib Karp. Tema sõnul on koeraomanikul vajalik arvestada sellega, et nii nagu lastele, tuleb koertelegi õpetada käitumist. „Käitumise õpetamisel on väga oluline teada tõu omadusi. Näiteks taks tahab kaevata, aga dogi seda ei viitsi, kuid tahab olla koduvalvur. Samal ajal käivad sellisel suurelgi koeral ülemeelikuse jooksutuurid, milleks peab valmis olema.”

Mida soovitavad spetsialistid?

Aed.

Kui on koer ja soovitakse aeda, pakuvad koeraomanikud üheks lahenduseks teha kaks aeda või jagada aed mitmeks osaks. Üks on ametlik iluaed ja teine natuke vabam, kus pole nii ranged reeglid ja kus koer saab vabalt ringi joosta. Kui on aed ja seal jookseb koer, peaks aed olema paraja tugevuse-kõrgusega ehk vähemalt 1,2 meetrit kõrge. Kui on suur atleetlik koer, kes armastab hüpata, soovitatakse ehitada aed isegi 1,8 meetrit kõrge. Aia või plangu rajamisel ei tohi teha vahesid, sest see võib muutuda ohtlikuks, kui koer näeb aia taga kedagi või midagi, millele ta järele tahab joosta. Samuti võivad aia vahest või alt sisse ronida jänesed või teised loomad, keda koeraomanik kindlasti oma aeda ei taha.

Professor Karp aga märgib, et aia mitmeks osaks jagamine on õigustatud ainult kurja koera korral. „Kuid igal muul juhul ei ole see õige, sest aed on ju kõigi pereliikmete puhkekoht ja seega kõigile vaba.”

Jalgteed aias.

Koerad lähevad vabalt aias olles, kuhu nad aga tahavad. Kui koer jätab enda järel murule porise või musta raja, on arukas teha aeda kividest laotud jalgteed, sest kruusased või multšiga kaetud teed kaevab koer üles ja neid on raske taastada. Paigast lükatud kive või plaate on mängiva koera järel lihtsam paika panna.

Kadri Karp rõhutab seda soovitust kommenteerides, et porine tee võib tekkida ainult aia äärde, kui koer armastab läbi aia möödaminejaid haukuda. „Sellisest harjumusest on aga nii või teisiti vajalik võõrutada. Eelkõige ei tasu istutada hekki aia äärde nii, et tekiks jooksmise koridor. Samuti on võimalik kasutada spetsiaalseid kaelarihmu, et seda kommet ära harjutada.”

Taimede valik.

Taimede kohta soovitatakse, et koera olemasolul tuleks aed rajada nii, et seal oleksid suuremamõõtmelised põõsad, puud ja lilletaimed. Väikesed taimed-puud, mis on kui üksikud väikesed püstised kepid, mõjuvad koerale mängu- või närimisasjana või kaevab ta need üldse üles. Kui on õrnu taimi, võiks need koondada eraldatud alale, kuhu koer ligi ei pääse. Asetage taimedele ümber kas võrk või istutage hekk või ehitage aiakujunduslikult sobiv aed, mis jätaks mulje, et tegemist on suure aia ühe osaga. Kui aias on suured põõsapuhmad või dekoratiivsed kõrrelised, siis koerad ei lähe reeglina sealt läbi, vaid ümber nende.

Muld ja pinnas.

Koera- ja kassiomanikel, kel loomad aias vabalt ringi jooksevad, ei soovitata jätta nähtavale vaba mullapinda, mis ajab loomi kaevama ja auke kaevama. Selle vältimiseks tuleks kujundada aed nii, et taimed oleksid istutatud lähestikku ja suuremate tugevamate taimede vahel võiks maapinnase katmiseks kasutada näiteks tüümiani, tuhkpuud, lõhnav madarat, ilutaimena sobib ka igihali. Orgaanilise multši asemel on soovitav kasutada kiviklibu, kui see sobib. Kui plaanis on uus muruplats, on rabelevate ja mängivate koerte olemasolu puhul targem rajada see mätastena, mitte kasvatada seemnest.

Köögiviljade kasvatamine.

Kui koer on aias, võib mõnikord köögiviljade kasvatamine olla keeruline. Kui olete seemned mulda pannud, hoidke peenart niiskena, sest siis ei tüki lemmikloomad (koer ja kass) seda kaevama. Neile meeldib kuiva mulda rohkem kaevata. Tomatid on tavaliselt kasvuhoones, aga kui istutate üksikuid taimi peenrale, kasutage nende vahel põhku. Kindlam on siiski köögiviljataimede ümber rajada väike kaitseaed, et loomad sealt läbi ei käiks ja midagi katki ei talluks. Rootsis ja mujalgi, kus aiapind pole väga suur või ei taheta seda üles kaevata, kasvatatakse taimi üha rohkem ka suurtes pottides või kastides.

Kadri Karp ütleb, et köögiviljad kõrgemal peenral sobivad koeraaeda kõige paremini. „Kõrget peenart on endalgi mugavam hooldada. Viimastel aastatel on müügil mitmesuguseid kõrge peenra jaoks mõeldud spetsiaalseid kaste või ümbriseid, mis on ilmastikutingimustele vastupidavad.”

Kui koer ikkagi tahab kaevata, siis soovitatakse talle teha kuhugi sobivasse nurka, mis aia imetlejale välja ei paista, eraldi koht, kus koer võib kaevata, palju tahab. Koerauriin teeb samuti paljudele aiaomanikele peavalu. See hävitab taimi ja madalad okaspuuvormid lähevad selle tagajärjel pruuniks või kuivavad sootuks. On üks lahendus: rajage aeda koerale oma isiklik „post”, mille vastu ta võib siristada, ning kassile kindlasse kohta aias oma liivakast. Paljud loomad on selles mõttes väga targad, et pissivad siis ainult sinna.

Kadri Karp lisab: „Kuigi vahepeal olidki aias moes ja domineerivad igihaljad oksapuuvormid, ei tasuks ka praegu neist loobuda, sest sügisel ja talvel on aeda samuti vaheldust vaja. Üks võimalus on okaspuuvormid või rododendronid istutada kõrgemale turbapeenrale. Peenra kõrgus sõltub eelkõige koera suurusest, peenra serva materjal aga aiastiilist. Selline peenar sobib eelkõige Nõmme piirkonda, kus viljakat mulda on vähe ja tihti jäävad aiad mändide varju. Teine võimalus on aga okaspuude torkamine mulda, millega saame kujundada uue „talvehaljastuse” ja uriini probleeme ei tekigi. Samuti ei tasu jõulukuuske kohe ära põletada, vaid aeda torgata ja alles kevadel päriselt likvideerida.”

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadiluaianduskasvataminekoer ja kasskoeraomanikudlemmikloomadliivakastloomadmuruplatspeenarporine teepuud
Samal teemal
Viimased uudised
POSTIMEHE JUHTKIRI
RatsutamineKõik
Top lood
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Tartu PostimeesKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
MajandusKõik
TarbijaKõik
60 PLUSSKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE