Ilmatark: Milline aastaaeg praegu valitseb?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
22. veebruar 2016 00:12
7. veebruar 2016. Aga milline on aastaaeg? | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kalendri järgi on asi lihtne, sest kevad algab alles enam kui kuu aja pärast – seega talv. Ilmastiku järgi (klimatoloogiliselt) on asi aga palju keerukam ja põnevam.

See talv sarnaneb näiteks 2014. aasta talvega, kui selgelt talvine ilm kestis kuu aega (jaanuaris), aga pärast seda algas sagedaste sulailmadega ebamääraste ilmadega periood. See vastab hilis-kevadtalvele või varakevadele, mida iseloomustab püsiva lumikatte lõplik lagunemine.

Mis on kõige selle taust? Klimaatilised aastaajad võeti Eestis kasutusele 1960. aastate alguses. Need olid toodud Eesti NSV agrometeoroloogilises teatmikus (1962) Evald Maanvere ja Ants Raigu poolt (Raik, A. 1963. Klimaatilised aastaajad Eestis. TRÜ toimetised, 144. Geograafiaalaseid töid III, lk. 33–44). See polnud ilmselt nende autorite idee, vaid selle olid juba varem välja käinud tollase Nõukogude Liidu uurijad.

Klimaatiline aastaaeg pole meteoroloogiline, vaid klimaatiline mõiste. See võeti kasutusele, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi. Sügise, talve ja kevade vahel on mitmesuguse ilmastikuga perioode, mida võib jagada omaette klimaatilisteks aastaaegadeks. See jaotus on puhtalt subjektiivne ja igaüks võib kindlate kriteeriumide väljapakkumisega esitada alternatiivseid jaotusi. See sarnaneb mis tahes teadusliku klassifikatsiooniga, mis võib meeldida või mitte ega ole kellelegi kohustuslikuks kasutamiseks. Eriti need üleminekuaastaajad on paljus kokkuleppelised, kusjuures mõnes riigis nende eraldamisele suurt tähelepanu ei pöörata, kuid mõnes on neid veel rohkem.

Eestis on siiski nõustutud kaheksa klimaatilise aastaajaga ehk peale astronoomiliste aastaaegade (talv, kevad, suvi, sügis) on neli üleminekuaastaaega: kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv. Eeltalv on ebapüsiva ilmastikuga periood enne talve ehk püsiva lumikattega perioodi algust. Kevadtalv on aga lumikatte sulamise ajavahemik jne. Üksikutel aastatel on neid tegelikult raskesti eristada, sest meie ilmastik väga muutlik, mis põhjustab  klimaatiliste aastaaegade järjestuses segadust. Selline aastaaegade klassifikatsioon töötab paremini kontinentaalsema kliimaga aladel ja halvasti näiteks Eesti läänerannikul, kus püsiva lumikattega perioodi ehk talve kitsamas sageli üldse ei esine, vaid eeltalv läheb sujuvalt üle kevadtalveks. Alternatiiviks oleks kõik need kolm aastaaega (eeltalv, talv ja kevadtalv) defineerida kui talve.

Praegugi on mõneti raske öelda, millega on tegu, kuigi mulle tundub, et tegu on kevadtalvega. (Kevadtalv on lumesulamise aeg. Selle alguseks loetakse päeva, millele järgnevad valitsevalt sulailmad ja lumikate kahaneb jõudsalt. Kevadtalve hulka arvestatakse ka hilisemad kevadised talve tagasitulekud, s.o ajutise lumikattega ajad pärast talvise lume sulamist – praegune vastab sellele.) Kuid näiteks akadeemilised pead ülikoolis lükkasid kevadtalve-oletuse tagasi. Elame-näeme, kas vahepealne suur talvine sula vaid meenutas kevadet või oligi kevade avaakordiks. Ehkki nüüd läheb ilm taas talvisemaks, ei paista pikka külmaperioodi siiski tulevat.

Lõunatsüklonid tõid 10.–11. veebruaril koguni 6kraadise soojuse, mis vastaks juulis pea 20 kraadi kõrgemale õhutemperatuurile ehk talve kohta oli tegu suure kuumusega (ööpäeva keskmine kuni 11 kraadi kõrgem pikaajalisest keskmisest). Pärast seda suure sooja toonud õhumass jahtus ja vihm asendus lume-lörtsiga, kuid õhutemperatuur jäi valdavalt ikka plusspoolele.

Käesolev nädal on ilma poolest esialgu kargem ja kuivem, ent päris talvisest ilmast igal pool rääkida siiski ei saa. Kui ilm selgineb, võib õhutemperatuur kohati langeda –10 °C lähedale (võimalus kuni 17. veebruari hommikuni), kuid pilves ilmaga on õhutemperatuur 0 °C lähedal. Nädala lõpus suureneb tsüklonite mõju, sest antitsüklon liigub eest ära Venemaale, ja läheb tuulisemaks, samuti on oodata lume- ja lörtsisadusid (kohati võib olla ka vihma).

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL