Masinatele pühendatud elu

Sirje Lemmik
Sirje Lemmik, Valgamaalane
:

Juba üle 60 aasta tegeleb Tartumaa mees Heino Prost vana põllumajandustehnika kogumisega. Kogu oma vaba aja ja säästud on kevadel 83. sünnipäeva tähistav mees kasutanud oma muuseumi arendamiseks.

Kuigi olin Elva külje all Nõo vallas Vissi külas Variku talus asuvast põllutöömasinate muuseumist kuulnud, ei olnud ma varem seda külastanud. Aasta alguses, ühel pakaselisel jaanuaripäeval sõitsime koos fotograafiga Valgast Tartu suunas Heino Prosti elutööd kaema.

Avanev vaatepilt oli vapustav: kõrvalhooned ja kogu taluhoov oli täis masinaid ja agregaate. Variku talu näitusesaalis võtsid meid vastu energiline Heino Prost ja tema abikaasa Tiiu-Reet Kõnnussaar, kes meile omaküpsetatud kooki ja kuuma alkoholivaba glögi pakkus.

Muljetavaldav fotokogu

„Kevadel algasid näituseruumis renoveerimistööd ja avamine oli vana aasta lõpus. Lisaks sõpradele ja tuttavatele panustas sellesse kohaliku omaalgatuse programm, kust sain sisetööde tegemiseks üle kahe tuhande euro toetust,” ütles Prost näituseruumi tutvustades. Näitusele on välja pandud hulgaliselt vanu fotosid masinatest, sündmustest ja inimestest. „Igal pildil on oma lugu. Mul on väga suur fotokogu, lausa mitu tuhat fotot. Praegu on fotonäitused üleval veel Viljandimaal Olustveres ja Lääne-Virumaal,” rääkis Prost.

Lisaks leivalabidale, käsipuurile ja kartuliriivile köitis muuseumiruumis tähelepanu inimjõul töötav paarsada aastat vana viljapeksumasin. Mees tundis heameelt, et näituse avamisele tulnud Palupera põhikooli õppurid vanavara vastu suurt huvi tundsid ning näitustki uudistasid ja talle hulga asjalikke küsimusi esitasid.

„See on ehe ajalugu, mida lapsed siin näevad. Ega ma ainult enda pärast ega ka kasusaamise eesmärgil pole seda kogumistööd terve elu teinud. Ikka sellepärast, et noortele näidata, missuguste masinate ja agregaatidega on aastate vältel nende isad ja vanaisad maatööd teinud,” ütles Prost.

Tartumaal Tähtvere vallas neljalapselises taluperes sündinud mees on tehnikahuviline juba lapsepõlvest peale ning kogu oma elu masinate keskel veetnud. „Kaasõpilased meenutavad ikka, kuidas minu vihikud ja raamatud olid täis joonistatud traktorite ja rehepeksumasinate pilte.”

Puutöö õpetas mehele selgeks tema isa. Juba 15aastasena läks ta õpipoisina tööle iseliikuvale aurukatlale, hiljem töötas masinisti abina Tähtvere masinaühistus. 1954. aastal lõpetas ta Tartus mehhaniseerimiskooli ja töötas mehhanisaatorina.

Nii see kõik algas ...

1954. aasta kevad oli noormehe elus murranguline. Nähes ühel päeval koolist koju minnes traktorile tõstetud  aurukatelt, mida utiili viidi, tundis tollal 21aastane mees valusat torget südames. „See oli hetk, kui mul rinnus pitsitas ja kurk kuivas. Andsin endale lubaduse hakata põllutöömasinaid koguma ja neid tulevastele põlvedele säilitama,” meenutas Prost.

Mees sõnast, härga sarvest! Juba 1954. aastal sai ta kultuuriministeeriumist loa vana põllumajandustehnika kogumiseks ja 1957. aastal ka õiguse eksponeerida. Esimene Prosti muuseum alustas tegutsemist Tartu lähistel Suitsu talus.

Kaugõppes lõpetas Prost Vaeküla põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikumi, seejärel asus leiba teenima  peamehaanikuna Viljandi rajooni L. Koidula nimelisse kolhoosi. Tervislikel põhjustel tuli ametist loobuda, töömehetee jätkus Tartu lennuväljal valvurina, kus ta töötas 21 aastat.

Kogu oma vaba aja ja põhilise osa sissetulekutest on mees kulutanud põllutöömasinate ostmisele, kogumisele ja restaureerimisele. „Mõne masina olen ka kingituseks saanud, kuid enamiku eest on tulnud raha välja käia või siis tööga võlg tasuda. Suurema osa neist olen saanud enda kätte täielike vrakkidena. Kõik masinad olen oma kätega töökorda sättinud,” rääkis ta, uhkusenoot hääles.

Kuigi tema tegevus tundub hindamatu, austust ja tähelepanu vääriv, ei ole muuseumil libedalt läinud. 1968. aastal asutati Prosti muuseumi lähedusse Ülenurmele Eesti Põllumajandusmuuseum, mille juhtkond nägi temas konkurenti, kelle tegevusele tuleb lõpp peale teha.

1980. aastate alguses läks asi isegi niikaugele, et näitusele viimise ettekäändel viidi muuseumist minema Prosti kodust äraolekul 18 väärtuslikku eksponaati, nende hulgas seitse traktorit, neli rehepeksumasinat ja kolm aurukatelt, mida hoolimata protestidest ja asjaajamistest ei ole ta tagasi saanudki. Mees sunniti isegi Suitsu talust lahkuma.

Raskused meest ei murdnud

Taoline asi aga mehe indu ei murdnud ning teist korda rajas Prost muuseumi oma allesjäänud vanavaraga Nõo valda Variku tallu, mis on tema manala teele läinud esimese abikaasa vanematekodu. Ega sellega mured veel otsa saanud. 1990. aastatel tuli Prostil 10 aastat kestnud kohtuprotsessi käigus kaitsta muuseumieksponaatide omandiõigust. Õiglus pääses lõpuks võidule.

„Puutusin sel perioodil kokku kõrgetel ametikohtadel olevate inimestega, kel polnud au- ega õiglustunnet, rääkimata südametunnistusest,” tõdes Prost. „Õnneks on nüüdseks minu muuseumi tegevus rahva, omavalitsusametnike kui ka põllumajandusega seotud ametiasutuste, sealhulgas ka põllumajandusmuuseumi poolt heakskiidu leidnud. Vägikaikavedu on lõppenud ning olen leidnud oma tegevusele toetajaidki. Saan rahulikult oma muuseumi arendamisega tegeleda.”

Äramärkimist väärib, et lisaks vanavara kogumisele on Prost terve elu olnud ka suur laulu- ja pillimees, kes paljudel pulmapidudel ja üritustel oma lauluhäälel ja pillihelidel on kõlada lasknud.

Praegu on Heino Prosti muuseumis üle 400 eksponaadi, mille hulgas paarkümmend traktorit, 30 rehepeksumasinat, lisaks hulk kombaine ja järelveetavaid aurukatlaid. „Ma ei oskagi öelda, mis on kõige väärtuslikumad, kõik kogutu on minu silmis hinnaline. Vanim ja kõige haruldasem on võib-olla 1756. aastast ehk siis mõisaajast pärinev viljapeksumasin, mille küljelaagrid puust tehtud.”

Eriti uhke on mees oma pea saja-aastase Deering-tüüpi traktori üle. Samuti on põhjust uhkust tunda 1938. aastast pärineva rehepeksumasina üle, millega ta on käinud 164 korral näitustel, koolitustel ja ettevõtmistel üle Eesti tutvustamas tuhandetele huvilistele rehepeksu.

Suurt abi on Prost osutanud ka meie filmitööstusele. Tema nõu ja tehnikat on kasutatud filmide „Ajaarvamine ei alga meist”, „Tants aurukatla ümber”, „Künnimehe väsimus” ja „Puhastus” tegemisel.

Muuseumi on külastanud nende aastate jooksul mitusada tuhat inimest Eestist ja välismaalt. „Eelmisel aastal külastas muuseumi ligi kuus tuhat inimest, kõige enam on aastas käinud 38 000 külastajat. Uudistajaid on kohale tulnud lausa 19 välisriigist,” rääkis Prost numbritest.

Prosti sulest on ilmunud tema tegemisi kajastav raamatki. „Tahan veel ühe raamatu valmis kirjutada,” lisas tegus mees.

Muuseumi külastamine on kõigile tasuta. Inimestel, kel vähegi huvi vana põllumajandustehnika vastu, tasub Prosti muuseumis ära käia. Lisaks põnevate eksponaatide uudistamisele saab seal nautida Heino Prosti asjatundlikku ja humoorikat juttu, mille saatel ta oma vara tutvustab.

Juba selle aasta mai lõpus korraldab Variku talu rahvas taluõuel talu- ja vanavaralaada, kus tööle pannakse ka vanatehnika. Pidamata ei jää simmangi.

HEINO PROST

Sündinud 17.05.1933 Tartumaal Tähtvere vallas talunike neljalapselises peres.

Haridustee: Rahinge kuueklassiline kool, Tõravere puidutööstus, Tartu mehhaniseerimiskool, Vaeküla põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikum.

Töökohad: karjapoiss, õpipoiss iseliikuval aurukatlal, masinisti abi Tähtvere masinaühistus, peamehaanik Viljandi rajooni L. Koidula nimelises kolhoosis, tuletõrjevalvur Tartu lennujaamas, instruktor põllumajandusministeeriumis.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadHEINO PROSTmuuseumpõllumajandusmuuseumrenoveerimistöödvanatehnikavariku talu
Viimased uudised
POSTIMEHE JUHTKIRI
PÄEVAINTERVJUU
RatsutamineKõik
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Tartu PostimeesKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
MajandusKõik
TarbijaKõik
60 PLUSSKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE