Isa-poja tandem Kehtna Mõisas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
3. jaanuar 2016 12:38
Märt ja Siim Riisenberg töötavad tandemina. | FOTO: Kristina Traks

„Kui sõbrad kuulsid, et asun juhtima põllumajandusettevõtet, siis oli imestajaid palju – eelkõige sellepärast, et miks ma ometi hakkan tegelema niivõrd perspektiivitu tegevusalaga nagu põllumajandus,” kirjeldab OÜ Kehtna Mõis juhatuse liige Siim Riisenberg enam kui kümne aasta taguseid meeleolusid.

Isa-poeg Märt ja Siim Riisenberg töötavad iga päev tandemina Kehtna Mõisa juhatuses juba kolmeteistkümnendat aastat. Mõlemad on ettevõtte osanikud, kuid peale on nende on ettevõttel veel kümme osanikku ja kolmaski juhatuse liige.

Siim on sisuliselt firmas üles kasvanud: alguses kõplas peeti, siis lasti ligi heinapalliteole, hiljem ka traktorile. 2002. aastaks olid noorel mehel koolid läbi ja välismaalgi töötamise kogemus saadud ning peas küpsenud otsus – ta tuleb Kehtnasse tööle. Tallinnas õppis Siim praeguses Audentese koolis maadluse erialal, seejärel Tartu Ülikoolis kehakultuuri. „Et sõjaväest pääseda, õppisin tööstustehnikumis ärikorraldust ja tulin siia juba poole kohaga tööle. Pärast seda läksin veel Maaülikooli maamajandust õppima ja spetsialiseerusin ökonoomika peale,” räägib Siim.

Vahepeal jõudis ta ka aastakese Taanis talus töötada ja see on tõepoolest meenutamist väärt kogemus ning tempel mällu kogu eluks. „Sattusin vahendusettevõtte kaudu ühte tallu ja minu kõige suurem hirm oli, et petta ei saaks. Ei saanud, tegin kõvasti tööd ja sain teada, mida tähendab välismaal töötamine. Kui meie inimesed saaksid töötada sellises kohas, siis nad oskaksid paremini hinnata seda, mis meil siin on ja kuidas meil tööinimesesse suhtutakse,” tõdeb Siim. „Minusugused sulased võeti tööle üheks aastaks ja meil oli hirmus tamp peal. Ei olnud mõeldav, et võiksime väsida – töö käis hommikust õhtuni, ka nädalavahetustel. Meil on normaalne, et kui on pingeline aeg olnud ja tuleb vihmailm, siis lasemegi töötajatel võtta lõdvemalt – minge koju ja puhake välja! Aga seal otsiti kindlasti mingi töö, mida sai ka vihmaga teha. Töötajaid ei koheldud seal kui inimesi, vaid kui roboteid, kelle peremehel on ükskõik, mis emotsiooniga ta siit läheb. Sest järgmisel aastal võeti Ida-Euroopast uued robotid tööle. Mul on hea meel selle kogemuse üle, sest seal õppisin, kuidas ei tohiks töötajatesse suhtuda. Siin ei oleks see ka mõeldav, sest ega meil järjekorda ukse taga pole.”

Traktori peale ei tahtnud

Initsiatiiv, et Siim võiks Kehtnasse tagasi tulla ja oma oskusi rakendada Kehtna Mõisas, tuli Märt Riisenbergilt. Nelja lapse isana lootis ta ikka, et keegi lastest tuleb talle mantlipärijaks. „Kutsusin Siimu siia ja tema tingimus oli, et ta tuleb küll, aga siis juba ettevõtet juhtima, mitte enam traktori peale,” meenutab Märt. „Nii ka läks, kuid mitte sellest seatud tingimusest, vaid et ta on võimeline juhitööd tegema. Nüüd on ta tõestanud oma võimekust ja ilmselt edaspidi saabki temast minu mantlipärija, sest minul on juba vanuse tõttu varsti aeg kõrvale tõmbuda.”

Siim räägib, et hoolimata heast teoreetilisest ettevalmistusest tegi ta värske juhina igasugused prohmakaid. „Ega isa mulle ette ei öelnud, et poiss, sa jooksed täitsa valesse suunda. Tema suhtumine oli see, et tema öeldu ei pruugi ka olla õige lahendus ning las ma ise leian oma tee,” sõnab Siim.

Märt lisab, et ärikooli lõpetamisest ainuüksi jääb ettevõtte juhtimisel väheseks, sest selleks, et midagi juhtida, peab tundma protsessi peensusteni ning põllumajandus ei ole mingi erand. „Isegi traktoristiamet pole nii lihtne, nagu võib-olla pealt paistab – et sõidab mees traktoriga põllul. Ei, tal on käes tänapäeva autost mitu korda kallim sõiduriist, mis on otsast otsani tehnoloogiat täis. Kõike seda peab oskama kasutada, sest nii on töö tulemus parim, traktor hästi hoitud ja mehel traktoris ka mõnusam töötada,” teab Märt.

Kes mida teeb

Ülesannete jaotus isal-pojal on nii, et Märt on juhatuse esimees ja tegevjuht. Siim juhatuse liikmena tegutseb mitmel rindel korraga: vaatab, et kõik masinatega seonduv oleks tehtud, korraldab töötajate asendust ja jooksvat tööd, lahendab infotehnoloogia-, haldus- ja keskkonnaküsimused. „Tundub, et ülesandeid on palju, aga need saab üks inimene ära täita. Töötajaid on 48 ja meil ei ole eri valdkondade peal eraldi inimesi, vaid tulebki tegeleda kõigega. Minu praktika näitab sedagi, et hästi tähtis on aru saada, millal on vaja mõni teenus sisse osta ning seejuures olla hinna küsimisel osav. Kui seda ei ole, võib täitsa puusse panna ning maksta mõttetu asja eest,” selgitab Siim.

Muidugi tuleb Siimul ja Märdil ette ka vaidlusi ja erimeelsusi, kuid need ei ole põhimõttelised, pigem vaieldakse väikeste ja igapäevaste küsimuste üle. „Eks need viivadki elu edasi, seda enam, et suund on meil üks,” ütleb Märt. Siim lisab, et tarvis on kogu aeg uueneda ja otsida pidevalt võimalusi olla efektiivsem. „Selles küsimuses meil isaga vaidlusi pole, ta on väga uuendusmeelne,” tunnustab Siim.

Matuseplaane siin ei peeta

Kui küsin, kuidas Kehtna Mõisal läheb, siis meeste vastus on lühike: hästi läheb, matuseplaane ei peeta, hoolimata väga madalast piima kokkuostuhinnast. „Oleme otsinud ja leidnud kohti suuremaks efektiivsuseks ning oma igapäevaelu ei ole praegu pidanud oluliselt muutma,” selgitab Märt. „Suuri investeeringuid pole küll viimasel ajal teinud, kuid pole ka investeeringuplaane maha matnud, sest näeme tulevikku ikkagi suuremas tootlikkuses ning selleks on vaja investeerida.”

Kehtna Mõisas on 600 lüpsilehma, kuid lüpsiplats on ehitatud arvestusega, et lehmi võiks olla kaks korda rohkem. „See ongi meie plaan – ehitada uus laut veel 500 lehmale ning seeläbi olla praegusest palju efektiivsem,” räägib Märt. Millal plaan võiks teoks saada, ei oska mehed veel täpselt ennustada, sest eks see sõltub oludest piimanduses.

Natuke abi on sellestki, et ettevõttes ei tegeleta ainult piimatootmisega, kuigi see annab sõltuvalt piima hinnast 60–70 protsenti firma käibest. Kuus protsenti lisab käibesse munatootmine, teist samapalju lihatoodete valmistamine ja ülejäänu moodustab teravili. Kunagi kasvatati ka sigu, kuid see lõppes 2009. aastal ja praeguse seakatku valguses võib-olla parem ongi.

Vabalt peetavate kanade munade tootmine on puhtalt Siimu idee. Erinevalt puurikanadest elavad Kehtna Mõisa 6500 munejat kanalas vabalt ja saavad ka õrrele minna. Tõsi, õuele siblima nad siiski ei saa. „Euroopa Liit keelas ära täiustamata puurid ja olime teelahkmel, kuidas edasi. Juba sovhoosiajal oli siin kanala ning mune toodeti teaduse eesmärgil. Meil oli olemas lahendus kanade pidamiseks ja oskajad inimesed. Oli kokkusattumus, et just sel ajal tegi üks tudeng lõputööd mahemunadest ja sellest, et nende tootmisel võiks jumet olla. Asi lõppes sellega, et tema leppis Soomes kokku kolme mahekanala külastuse ja me käisimegi seal ära. Tagasi tulin infoga, et lihtne – teeme ära. Tänaseks on kanalad välja ehitatud ja neli aastat niimoodi töötanud. Müüme aastas 1,7 miljonit muna ja näeme, et tarbijal on huvi sellise toodangu vastu,” on Siim rahul.

Põlvkonnavahetus on valus teema

Põlvkonnavahetus põllumajanduses on üks valusaimaid teemasid. „Eesti põllumeeste keskmine vanus on ligi 60 aastat, enamik neist on eluaeg sel alal tegutsenud ja ega nad pole puhkust saanudki,” nendib Tartumaa Põllumeeste Liidu juht Jaan Sõrra.

„Kolmandik meie piimafarmidest on juba väliskapitali kätte läinud ja selle üks, kui mitte peamine põhjus on asjaolu, et omanike pojad-tütred ei soovi tootmist üle võtta. On neid, kes pingutavad lõpuni ja sõna otseses mõttes kustuvad laudas või põllul, kuid on ka neid, kes minu arvates teevad õige otsuse – müüvad oma ettevõtte maha ja saavad vanaduspõlves pisutki elu nautida. Kes läheb võib-olla elu esimesele välisreisile ja kes pühendab vanaduspõlve lastelastele. Seda teevad nad küll okas hinges, sest igaüks tahaks ju, et tema elutööd jätkatakse …” kirjeldab Sõrra asjade seisu.

Tema sõnul on küll noori, kes jätkavad isade tööd, kuid neid on vähe. Sõrra on seda juba aastaid näinud MAKi noortalunike toetusmeetme hindamiskomisjoni liikmena. „Põllumajandus pole populaarne, sest noored on vanadest rohkem maailma näinud ja tõdenud, et mujal, eriti just niinimetatud vanades ELi liikmesriikides elavad põllumehed hulga paremini kui meil ega pea igat senti lugema,” nendib Sõrra. „Selle põhjus on Eesti hulga väiksemad põllumajandustoetused ja eeskätt riigi suhtumine põllumehesse. Õigupoolest seda suhtumist polegi.”

Ärata juba varakult huvi

Et noori rohkem ettevõttega siduda, tuleks Sõrra sõnul alustada maast-madalast ja tekitada neis huvi minna kõrgkooli põllumajandust õppima. „Kui näed, et poeg või tütar on asjalik ja saab tööga hakkama, siis lasegi tal hakata ettevõtet juhtima, mitte ära oota niikaua, kui ise juba 60aastane oled,” soovitab Sõrra.

Ta lisab, et nõuanne kehtib eelkõige suuremate põllumajandusettevõtete kohta ja väiksemate talude saatus on hääbuda. „Ma pole kuulnud, et mõnekümne või isegi sajahektariliste talude järeltulijad seal jätkaksid, sest sellises väiketootmises on korralikku elukvaliteeti saavutada sisuliselt võimatu.”

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL