Looduskalender ⟩ Pööriööl otsige jaaniusse ja ennustage ilma!

Jaaniuss. FOTO: Toomas Huik

Nädalake veel ja suvi ongi käes. Tähetornide rahva arvates sünnib see meil järgmisel esmaspäeval, 21. juunil kell 6.32. Pööripäeva järgi on inimesed ikka ilma ennustanud, arvatakse, et kustpoolt on sel päeval tuul, sealtpoolt on ta ka suvel ja kui pööripäeval sajab, siis sajab suvi läbi.

Õnneks on Eestis ikka nii, et vihma sajab kahel kolmandikul päevadest aastas ja suvel sajab teda pigem suuremate hoogudega ja pauguga maha. Ülejäänud ajal saame parkida

Peipsi vesi on soe ja kõrge. FOTO: Kristel Vilbaste

oma nahka ilusaks pruuniks, sulistada koos kalade ja konnadega kodutiigis või sillerdava mere ääres.

Aovalgus rabas

Aga on midagi, mida peaksite kindlasti vaatama minema. Minema rappa varahommikul või hilisõhtul, sahistama läbi rabaserval õitsemist lõpetava sookailu, mille lõhn meele peast viib ja jõudma äkki nirvanasse... lumivalgesse sohu. Kalevipoja juusteks kutsustud valgete tupp-villpeade viljatupsude „põllule“.

Kui püüripäävä tuul oo põhjass, suab külm suvi. Kodavere

Tõepoolest, see on valge nagu lumi või kangelase valge juustevill, näo vastu pannes pehme kui jänesekäpp. Edasi sumbates jõuate laugaste äärde, vaatama, kus on tänavused parimad murakapaigad. Laukaveelt vihiseb lendu sõtkapaar, mustavale laukale jäävad hulpima vaid vesirooside kroonõied.

Villpeavalge raba FOTO: Kristel Vilbaste

Udu tantsib valssi

Tagasiteel ronige saja-aastase rabamänni otsa, just nii nagu julgesite seda teha lapsepõlves. Ja kuulake, kuidas ärevalt hüüab teie mustava kogu peale mülgastikus pesitsev rüüt.

Sookure karjatus märgib samal ajal voogava valge uduliniku tõusmist laukaveelt. Udu tantsib ja õrnapiisaline kleit lehvib iga õrna tuulepuhangu peale. Sookurg ei hüüdnud asjata, seal kaugel sibab eemale pisike sookurepoeg, kelle pea ja pisike nokk juba uhkelt sootaimestikust välja paistab.

Hiies laulavad ööviiulid

Nüüd on õige aeg käia ka pühapaikades, viia allikale hõbedat ja kinnitada villalõngast punutud pael vanale pühapuule, kinnitades hiiule, et hoiate meie inimesi ja loodust. Veelparem oleks punuda lilleside – jaanililledest pärg, mida saab siduda ümber pühapuu ja tõotada olla loodussäästlik oma tegevuses. Küllap nii lahkub meie juurest ka lukkupanemisviirus ja maailm muutub uueks. Lillesideme saab juba punuda härjasilmadest, kurekateldest, rukkililledest ja mets-harakputkest.

Siristav heinamaa

Õitsev aedvaarikas. FOTO: Kristel Vilbaste

Mets-harakputke pitsiline valge ja rakvere raipe kollane on praegu tooniandjad meie luhaheinamaadel, milles lakkamatult räägub rääk ja kus ritsiklinnu sirin ei vaiki öötundidel hetkekski. Kiilid, liblikad ja kõiksugu põrisejad põrnikad täidavad ööd. Kuldpõrnika rohelisi kalliskive on teeroosi õied täis, mullast on välja pugemas juunipõrnikad. Sel aastal on põldudel palju ka siristajaid sitikaid – kaerasori natukene vähki meenutav keha ja kõrvulukustav laul meelitab neid jahtima isegi koerad. Päeval siristavad maakodude heinas aga vikatid, see vana oskus on ausse tõusmas.

Otsige jaaniusse!

Kõige lummavam on praegu istuda aga öisel metsaserval, kuulata, kuidas heinas askeldab töökas karihiirepere, siristades nagu linnukesed. Kuulata, kuidas vaikselt ruiates tuleb metsseakult, veel pole ta hiigelsuure karja pea, katk on tasapisi siiski taandumas. Ja kuidas heinas piiksub vaikselt metskitsetall, kuni ema vaikselt ja pelglikult temani hiilib.

Ja kuidas äkki süttivad kilpjalgade all rohelised tulukesed, jaaniussidele meeldib oma pulmatantsu tantsida just sellistel soojadel öödel.

LASTELE Ilmamäng: Tulelaev

Tänapäeval saadetakse mälestuspäevadel veele pisikesi aluseid teeküünaldega. Eesti rannarahval oli vanasti kombeks jaanipäeval ja maarjapäeval kuhjata parvele kuivi oksi ja see põlema süüdata ning heade soovidega merele saata. Väiksemaid parvi võib koos perega teha ka mitu ja lainetel kiikuvat parve jälgida, kelle parv viimasena lainetesse vajub, sel läheb eeloleval aastal hästi.

Tagasi üles
Back