ETKI uudised ⟩ Vahekultuurid aitavad kestlikult põldu harida

Vahekultuuride segu kesaredisega. FOTO: Merili Toom

Muld on põllumajanduses kõige tähtsam tootmisvahend. Mulla peamised ülesanded on elurikkuse säilitamine, toidu tootmine, toitainete ringlus ja säilitamine.

Mulla saame jagada mineraalseks ja orgaaniliseks. Mineraalne osa koosneb eri suurusega kivimitest ja mineraalidest. Orgaaniline osa aga on n-ö elus, koosnedes elusorganismidest ja orgaanilisest a­inest. Mullaelustiku all mõeldakse nii silmaga nähtavat (näiteks vihmaussid, putukad) kui ka silmaga nähtamatut (bakterid, seened, vetikad, viirused jne) osa. Mullaelustikul on tähtis roll, tagades orgaanilise aine lagundamise, toitainete ringluse, toitainete kättesaadavuse mullast, aga ka taimekaitsevahendite lagundamise mullas.

Seega on oluline, et muld oleks hea tervise juures. Mulla tervist saame hinnata mitme parameetri alusel, neid saab jagada kolmeks: keemilised, füüsikalised ja bioloogilised. Keemised parameetrid iseloomustavad mulda keemiliste elementide sisalduse ja füüsikalised parameetrid mulla struktuursuse ja lõimise kaudu. Bioloogilised parameetrid käsitlevad mullaelustikku koos orgaanilise aine sisaldusega.

Vahekultuuridest on palju kasu

Üks viimase aja levinum võte, et säilitada ja parandada mulla tervist, on kasutada vahekultuure ehk n-ö haljasväetisi. Nii saame täita mitut eesmärki: parandada mullastruktuuri, a­idata kaasa orgaanilise a­ine tekkele, kaitsta mulda erosiooni eest, siduda lämmastikku, aga ka teisi toitaineid, kobestada mulda, ennetada haiguste ja kahjurite levikut ning suruda alla umbrohtumist.

Vahekultuure kasvatatakse külvikordades põhikultuuridevahelisel ajal. Talvised vahekultuurid külvatakse enamasti hilissuvel pärast põhikultuuri koristust ja viiakse mulda kevadel enne põhikultuuri külvi. Vahekultuuridena kasutatakse nii talvituvaid liike, mis tagavad pinnakaetuse sügistalvisel ajal, kui ka mittetalvituvaid, mida saab edukalt kasutada otsekülvi tingimustes.

Mida suurem on vahekultuuride biomass, seda rohkem toitaineid need seovad ja suurendavad seeläbi mulla orgaanilise aine sisaldust.

Liblikõielised vahekultuurid seovad koostöös mügarbakteritega õhulämmastikku, ristõielised ja kõrrelised seovad lämmastikku mullast. Pärast vahekultuuride muldaviimist lagundavad mikroobid biomassi ja siis saavad seotud lämmastikku ja teisi toitaineid kasutada järgnevad põhikultuurid. Mida suurem on vahekultuuride biomass, seda rohkem toitaineid need seovad ja suurendavad mulla orgaanilise a­ine sisaldust.

Katsed on näidanud, et talivikk on kõige parem lämmastiku siduja võrreldes teiste üheaastaste liblikõielistega, nagu aleksandria ristik ja inkarnaatristik. Talivikk on talvekindel, aleksandria ristik aga külmaõrn. Ka inkarnaatristik talvitub Eestis vaid soodsatel aastatel. Ristõieliste omapära on see, et need sisaldavad väävliühenditena glükosinolaate, mis on sünteetiliste pestitsiididega sarnase efektiga.

Kõige massiivsema ja sügavamale tungivama juure moodustab kesaredis. Katsetes on kesaredis olnud suurima sügisese biomassiga ja lämmastiku sidumise võimega. Eesti tingimustes kesaredis ei talvitu, see laguneb talvel, jättes mulla kobedaks. Talirüps on küll väiksema biomassi ja lämmastiku sidumise võimega sügisel, kuid see-eest talvekindel. Kõrrelistest vahekultuuridest on enim kasutatud rukist, mis on talvekindel, ja kaera, mis talvega hävib, kuid jätab maapinnale multšikihi. Vahekultuuride kasvatamisel tuleb siiski arvestada põllu külvikorraga, et ei soodustaks põhikultuuri haiguste ja kahjurite levikut.

Tähtis süsiniku ja lämmastiku suhe

Mulla mikroobid lagundavad mulda viidud vahekultuure, muutes vahekultuurides seotud toitained järgnevale põhikultuurile kättesaadavaks. Jälgida tuleb mulda viidud orgaanilise aine süsiniku ja lämmastiku suhet (C : N). Süsinikku kasutavad mikroobid energiaks ja toitumiseks, lämmastikku on aga vaja rakkude ehitamiseks. Mikroorganismide jaoks on optimaalne süsiniku ja lämmastiku suhe lagundatavas orgaanilises aines vahemikus 15 : 1 kuni 25 : 1. Sel juhul saavad nad kogu elutegevuseks vajaliku lämmastiku lagundatavast materjalist. Suhtega üle 25 : 1 tekib mikroorganismidel lämmastiku puudujääk ja siis nad võtavad elutegevuseks vajaliku täiendava lämmastiku mullast, mida muidu kasutaks põhikultuur. Näiteks teraviljapõhu süsiniku suhe on reeglina üle 50 ja seega selle lagundamisel kasutavad mikroobid lisalämmastikku. Bakteritele, kes on põllumullas üldjuhul domineerivamad kui seened, on iseloomulik väga väike süsiniku ja lämmastiku suhe ja seega kasutavad nad võrreldes seentega oma elutegevuseks rohkem lämmastikku. Reeglina on vahekultuuride süsiniku ja lämmastiku suhe aga alla 25 : 1 ja seega pole tarvis lisalämmastikku ning need sobivad kasutamaks nii mahe- kui ka tavapõllumajanduses.

Vahekultuuride kasutamine on üks võimalus tagada Eesti põllumajanduse kestlik majandamine, et saavutada Euroopa roheleppes seatud eesmärke.

Tagasi üles
Back