Looduskalender ⟩ Loodus ootab müstilist kümmet kraadi
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
13. aprill 2021, 07:52
Kõik, kes kunagi taimedega tegelenud, teavad, et need ei liiguta lillegi enne, kui õues tõuseb temperatuur üle kümne kraadi. Sestap oligi eelmine nädal selline punnseisu nädal.
Varsakabi seisab jalad vees, aga õisi lahti ei tee. Paiselehed jõudsid mõnel päikeseeredamal hetkel oma õiekulda näidata, aga siis õied jälle kraps kinni. Hetkeks sai mesilane oma jalgadega sinililletolmukaid sügada, kui sininupud jälle kinni.
Putukapilli sumin
Päike mängibki praegu putukapilli. Mõnel hetkel on nii vaikne, et võid lehe kukkumist kuulda, aga siis vajutab päike oma kuldse sõrmega mesipuu lennuavale, esmalt kostab vaikset mõminat ja siis läheb lahti - summ siia ja summ sinna. Üsna arusaamatu, kes seda laulu juhib, aga see on rõõmuood.
Samamoodi kutsub päike soojematel hetkedel tantsima lapsuliblikate kollased baleriinid. Rõõmsalt keerutavad nad käsikäes, heledamad emased ja kuldkollased isased. Kniksud ja kallistused toovad varsti leheservadesse munad, venivorstid ja uued baleriinid.
Aga „mustad luiged“, koerliblikad istusid mu sõbranna Anneli Ehlvesti sahvrilaes veel kõik kenasti reas. Pühapäeval nägin laperdamas ka esimest uhket leinaliblikat oma pruunsametise rüü ja helekollase tiivarandiga.
„Kus on ülejäänud liblikad?“ küsin liblikauurijalt Urmas Tarteselt, aga ta muigab ja ütleb, et vaata kalendrisse, päevaliblikalennuks on vaja +10 kraadi parem isegi +12. Seega taas see müstiline kümme kraadi.
Konnakrooks ja sisaliku laiskus
Ja arusisalikudki on vilkad vaid päikesepaistel, nende pruunikirjaline selg ei paista veel lehekulu seest välja. Kuid maakivile end soojendama sättinud paks vana emasisalik nilpsab keelega putukaid ja ootab temagi oma unistuste printsi, et augustis pisikesi musti imearmsaid sisalikupoegi sünnitada.
Need mustad sisalikumoodi olevused, keda praegu kusagil kruusateel tiigi poole tõttamas näeme, on tegelikult erinevalt roomajast sisalikust hoopis kahepaiksed vesilikud ehk triitonid, kelle põnevat oranžikõhulist pulmatantsu lähinädalate tiigivees märgata võime. Tiikide poole on õhtuhämaruses teel ka rohukonnad, kelle konte päevane +10 veel liigutab. Ja esimest konnakrooksugi kuulsin juba pühapäeval.
Räägi linnuga!
Linnurahvaga on nagu on, neil mõnus sulerüü seljas ja päris külma ei pelga. Aga laulda ei taha nemadki selles kevadkülmas. Kuldnokamammi on maja korda saanud ja kükitab pesakastis, isa hakkab taas kõvemini hõiskama alles siis, kui ema pesakastist esimese sinise koorepoolega tuleb.
Puukoristaja on otsustanud taas mu maamaja mõnusa istumiskoha vallutada ja sinna oma pesa teha. Püüan end kehtestada ja talle rääkida, et all oja ääres on mitu turvalist pesakasti ja suurte puude õõnsused.
Linavästrikke on nüüd kaks ja nendega saab jälle rääkida. Vaadake, kui arukalt ta oma pead kergelt kõrvale kallutades pisikeste nöpssilmadega teid kuulatab, kui kurdate koroonast ja koduõppest ja kirjutamise tähtaegadest. Me ei ole üksi! :)
Õue õppima!
Sel nädalal on kolmapäeval, 14. aprillil ka üks tähtis päev, õuesõppe päev. Sellest päevast muutub ilm nii soojaks, et saame koolitunde õues läbi viia. Külmemaga ei suudaks lapsed keskenduda. Rahvakalendris on see päev kirjas künnipäevana, mil tuli kasvõi üks vagu künda või labidatäis kaevata, siis annab maa rikkaliku saagi.
Samuti võis kütmata hoonetesse magama minna, maakodudes saab nüüd hästi hakkama. Meie sugulasrahva saamide juures on see samuti suveöödepäev ehk päev, kui sai turbaonnid maha jätta ja põdrakarjaga kaugele tundrasse minna. Meie siia-sinna sahmiv hanerahvaski on sinnapoole teel. Aga meile jäävatel hallhanedel on pesas juba munad.
LASTELE Ilmamäng: Konnahüppamine
Toas istumise aeg on läbi. Selleks, et keha taas sitkeks ja tugevaks treenida mine suurema muruplatsi peale, kükita maha ja pane kaks peopesa maha veidi harkis jalgade ette. Tunneta kui niiske ja külm on veel maa. Nagu konnanahk. Ja visku jalgu ja käsi laiali ajades õhku. Maandu taas algasendis. Hüppa konna, kuni killukestki talve pole enam kehas.