Looduskalender ⟩ Valget karva nirk ennustab lume saabumist

Kütioru Ohakalik sügisvaade.

FOTO: Kristel Vilbaste

Hommiku hallist taevast sirutab end aegamööda välja päike, nii unine ja nii märg, et inimlapsel hakkab suisa hale. Ütleb, kui sa ei jõua, siis magame mõne hommiku koos pikemalt, ja nii käimegi sel nädalal ringi sajusegaste silmadega.

Vett on täis langevad lehed, vett on täis väikese kössitava varblase sulevammus. Ainuke, kuhu vesi ei jõua, on sügav maapõu. Nii on tühjad tiigid ja allikad ja kaevudki me õues. Põhjaranna vanarahva keel kõneleb sellest, et enne kui kaevud täis ei saa, enne lumi ei tule. Ja nii ootamegi suuri sadusid, et valgeid jõule näha. Eelmisel aastal kaevud sügisel täis ei saanudki…

Tõrupeitus enne lund

Aga ses vihmasügises tormavad hommikuvalguse ilmumisel üle me pea sajad varesed ja hakid. Tööle, tööle – korjama põldudelt seda saaki, mis põllumehe käte vahelt pudenenud. Söövad kõhu täis ja tulevad õhtul tagasi rõõmsalt kraaksudes.

14. oktoobril lõpeb õuesõppe aasta, kolletamispäeval on aeg oma õppimised tuppa üle kolida.

1

Aga egas varesed praegu me ainsad laululinnud ole. Muidugi on kõvahäälsed hõikujad praegu ka nende sugulased – pasknäärid ja mäntsakud. Enamusel siiski nokavahe tihedalt tõrusid täis. Sel aastal käib tõrupeitus erilise hooga, ei tea, kas tammetõrusid on rohkem või tunnevad need sinimustvalge tiivalipuga linnud paksu lumega talve tulekut.

Vilistav kuldnokk

Kuid laululinnud? Jah, kas kuulsite eelmisel nädalal, kui kõlavalt laulsid rändavad lõod taeva all. Või kas teie vahtraotsa pesakasti kõrval vilistas kuldnokk? See on natuke tavatu küll. Ajal, kui tuhanded pisikesed pöialpoisid ja tihased teist sädistades mööda tuhistavad, ikka lõuna poole.

Toomemäel ei ole tänavu sügiskulda.

FOTO: Kristel Vilbaste

Ka punarindade ränne on hoo sisse saanud, põnev, kuidas nemad ja ka käblikud otsekui hiirekesed hüpeldes mööda põõsaaluseid soojale maale tõttavad, punarinnad löövad tiksudes marsisammu kaasa. Kõige valjumalt askeldavad ringi aga rähnid, klikkides endale talikorteri kohta.

Lindude toitmiseks on veel vara

Varsakabjal ERMi tiigis on teine kevad.

FOTO: Kristel Vilbaste

Küllap olete sel nädalal end juba tabanud mõttelt, et kas panna üles linnusöögimaja? Eelmisel aastal tundus talvesõpru jätkuvat ju ainult naabri linnutoidumajja. Aga kas olete küsinud, kui palju tal talve jooksul linnutoitu kulus? Ehk isegi kilo päevas.

Kas olete valmis nii apla seltskonna rändelt maha meelitama ja paikseks tegema? Kui ei, siis oodake veel kuu aega. Praegu on pisiränduritele piisavalt veel sääski ja teisi mutukaid, mõni ootamatu liblikaski veel lennus.

Lehetekk ja nirgilumi

Aga Ilmavana on nii seadnud, et langev lehevaip pakib sooja teki sisse kõik sumiseva, põriseva ja piniseva. Kas olete märganud, kui vaikseks on äkki me ümbritsev loodus jäänud, mitte ainult laululindude siutsusid pole vähe, vaid ka suvesumin on kadunud.

Aga õues ongi aeg, kui suurem lehesadu tuleb koos tormiga või paksu lumega. Esimeste lumede aeg on käes. Kaja Kübar Pärnumaalt annab teada, et nirk on juba lumekarva, küllap see väike valgekasukas teab.

Aga neid kolletanud lehti, ei maksa tõesti kõiki puhuriga kokku puhuda, las teeb seda tormituul, meisterdades aianurka siilipoisile talvepesa.

LASTELE Ilmamäng: Vihmaakvarell

Lilleaasta läheb varsti kindlalt lukku, aga et loodusega üheskoos endiselt mängida saab, on kindel. Mängida saab vihmaga. Laske lastel üks paber maalida üle akvarellvärvidega. Ja võtke siis selle veel märja tööga ette käik õue – vaadake, mida joonistavad sellele paberile potsatavad üksikud vihmapiisad ja kui on külmakraade – kuidas tahab pildi kaudu end väljendada pakane.

Populaarne

Tagasi üles
Back