Looduskalender ⟩ Sügis kutsub avastama paiku, kuhu matkarada ei vii
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
5. oktoober 2020, 11:47
/nginx/o/2020/10/05/13391742t1h5e04.jpg)
Oktoobrikuu aeg on selline aeg, kus kõik õuetööd hakkavad tehtud saama ja lillepeenarde läbisuvekestvale rohimisele võib punkti panna. See on aeg, kui saab hakata taas avastama uusi paiku.
Esimesed salajased öökülmad on maha surunud liigse lopsakuse ning metsaalune toominga ja pihlakavõsa on endalt heitnud lehed. Vihmasajudki on sel aastal pilvepiirile pidama jäänud. Nii et avastama selliseid paiku, mille juurde ei vii matkarada!
Otsige üles oma esivanemate hiiesalud ja vanad talupaigad, mille hiilgust ehk lapsepõlves veel nägite. Võtke kaasa mõni teadjam teejuht, kes neist paigust kõnelda oskab.
Allikate võlu
Minu matkatee viis eelmisel nädalal Norra-Oostriku allikatele, mida pean ilusaimateks allikateks Eestis ja kuhu võiks rajada Allikate rahvuspargi. Seal on üks allikate grupp, mis mind magnetina tõmbab: mu vanaisa järgi nimetatud allikad, Vilbaste allikad.
Ja ehkki allikani viib suurepärane matkarada, on just tee kõrval metsa all nii palju, mida avastada. Koldade kikkis rohelus punaste haavalehtede keskel. Peopesa suurused kuuseriisikad ning puupead – pahad puudel, millest põhjala rahvas kausse ja trumme teeb.
Kui udu maa peale maha langeb – tuleb ilus ilm, kui üles tõuseb – tuleb vihma.
Kõikvõimalikud puuseened, mõned madalamal kui muru, teised uhkelt kõrgel kasekoorest sirutumas. Ja see salapärane võsa tee kõrval – mustad marjad hauaküüdsepuu pikkade ogade vahel – türnpuu marju ei maksa siiski suhu pista, kui eesmärk pole kõhulahtisuse käigus sügisest organismi puhastust teha.
Jäälinnusinised allikasilmad
Aga allikate raja lõpus asuvad sügaval vee sees siniseimaid allikasilmad, ehkki siniallikaid on Eestis palju, siis sellist värvi ei kohta kusagil ja pole mõtet endale hakata seletama, et see sinine tuleb vaid allikalubjast – lumma, mille tekitab kergelt virvendav veepind, võib katkestada vaid sama värvi jäälinnu vali hõige. Aga mets on täis sidinat ja sädinat – pöialpoiste ja must-tihaste parved tulevad kõhutühjuses nii madalale, et võite nende sulistele selgadele peaaegu pai teha.
Maailmalõpupäike
Kui metsakardinate vahelt välja tulla, siis on meid hellitamas veidi hilinenud suvi. Aga eelmisel nädalal ei tulnud ta sinitaevaga, vaid päike oli mässitud tuhkkollastesse kardinaisse, mida tuuled meie peale kagust tõid. See päeva punakas päike ja öine juustkollane täiskuukera tegid inimesed rahutuks.
«Kas see on maailmalõpp?» kostis nii mõnegi inimese huulilt. Imelikul kombel loomad-linnud sellest eriti ei hoolinud. Toimus tavapärane linnuvahetus, meie linnud läksid aina lõuna poole ja meile tuli põhjast aina uusi tegelasi juurde. Mu aias konutas üks eriti täpiline inimtühjast tundrast tulnud vainurästas. Ja Kaja Kübar üleb, et Pärnumaale ilmus eiteakust hulk uusi kotkaid ja teisi konksnokki. Ja tundmatud rästaparved panevat nahka viimasedki kui õunad.
Tuhkruaidad
Aga ka karvakandjad on liikuma hakanud. Kuuldub esimestest nugise murtud kanadest, nugised ja tuhkrud pakivad nüüd kodukanasid oma talvistesse toiduaitadesse. Kährikud on aga end nii paksuks söönud, et ei pääse naljalt nende poole kihutava auto ratastest.
Karumõmmikud mugivad rabades marju, inimesed on lähimad marjapaigad nüüd tühjaks puistanud, nii et mõmmide ja inimeste rajad ei pruugi enam ristuda, kui just põtrade ajujahimehed neid liikuma ei hirmuta. Ja kel metsa asja, võiks end tõesti riietada kuldkollaselt nagu praegu päikesest lennuinnustust saanud lapsuliblikad, siis ei küti jahimehed teid kogemata põdra pähe.
LASTELE Ilmamäng: Kukkuv kepp
Kus iganes üle viie lapse koos on, saab mängida üht vahvat tähelepanumängu. Lapsed võtavad ringi, igaüks saab ühe numbri, üks mängija läheb keskele endapikkuse kepiga. Ta hüüab ühe numbri ja laseb kepi kukkuma, hüütu peab kepi enne mahakukkumist kinni püüdma. Saab ta sellega hakkama, on ta järgmine hüüdja.