Looduskalender ⟩ Linnukarjusena kuldnokka kaitsemas
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
1. juuni 2020, 13:00
Ma olen viimastel päevadel olnud linnukarjas. Heast südamest lasin jälle oma aeda pesitsema haraka – kuhu temalgi vaesekeselgi minna. Tean, et mõni harakas on parema, mõni halvema iseloomuga. Sel aastal olen jälle eriti riiaka paari saanud.
Kõigepealt kihutasid nad minema kõik suurnokad, kuigi need viimased neile üldse toidukonkurendid pole. Tuule tegid nad alla ka meikapaarile, kes tahtsid pesa punuma hakata. Ainsad, kes harakate tagaajamistantsule vastu peavad, on põldvarblased. Senini ka kuldnokad, aga nüüd on pojad pesast välja hüppamas, praegu passib harakas pesakasti all. Paar aastat tagasi hakkis harakapaar niiviisi ära kõik mu kuldnokapojad. Ja nüüd teen ma aias asja peenarde rohimisel, et kui kuldnokk ragiseva hädakisa ja valju vile lahti laseb, siis appi tõtata. Käisin korra pärast sellist rünnakut harakapesa all ka susistamas ja pesapuud raputamas – aga abi sest pole. Samas tean, et kui kuldnokapojad pesast välja saavad, on nad varsti maiustamas minu rohitud maasikatega. Aga kuldnokavile peab aias olema!
Rahvuslinnu pesaehituse aeg
Linnuilmas on pesapunujaid teisigi, hall-kärbsenäpi pesa on maal taas keldri uksehingel ja teine köögiakna kohal, mustsilmad jälgivad nüüd iga mu liigutust. Suurem osa talurahvast loeb nüüd hinge kinnipidades suitsupääsukesi, kas on ikka paar ja kas tänavu tuleb pesa laudalae alla. Rukkirääku aga mu heinamaadel jälle ei ole, ainult roolind ragistab öös. Peoleo vilet on kogu õhk täis, kägu kukub elu eest – varsti on odraokas kurgus ja munadega pesi enam pole. Karmiinleevikese punasest rinnast vallandub laul, mis südame soojaks teeb.
Sireliõnn ja kuldsed kingad põõsa all
Taas on sireliaeg ja õnneotsijad jätavad loteriipileti ostmata ja jooksevad põõsa juurest põõsa juurde viit õielehte otsima, aga see lilla õievaht mässib meid ka lõhnavõrku, mis on nii meeliülendav.
Pargipuude all helendavad meelespeaväljad ja puisniitudele on kuldkingad pruune paelu pidi üles riputatud. Allikasoodes roosatab pääsusilmi ja metsülase valge õiekroon uhkeldab teeservades. Kastaniküünlad hakkavad tasapisi kustuma ja sel nädalal peaks puhkema mairoosid.
Suvistepühade järel hakkavad mesilaste sülemid lendama.
Sööjad on sündinud
Mairooside kreemjaid ja lõhnavaid õisi ootavad kuldpõrnikad. Putukatevägi on riburada munadest välja pugenud ja juba on noortes lahtisirutunud lehtedes kõikjal söömaorgia aukusid. Rohekuldsed kasekärsakad ja teemantina säravad lepapoid näivad tõeliste kaunitaridena. Aga juba lendab öös ka tõelisi tiibadega kaunitare –isegi esimesed surud on lennus. Sääsenuhtlus tuli ja puhuti tormituulte poolt hetkeks ära. Aga tavatult vara on väljas ka esimesed parmud.
Rappa!
Kindlasti tasuks nüüd rappa minna. Uurima, kus õitsevad valgete õitega murakad – et juulis sinna marjade kuningat otsima minna. Ja lähipäevil peaks puhkema ka jõhvikad. Hoiame pöialt, et öökülmi ei tule. Aga rabas on meeltesegiajaja – sookailu valget õievahtu ja tupp-villpea valgete viljatupsude väli. Soojematel päevadel patrullivad rabalaugaste servades rohelised hiilgekiilid. Vaikselt liikudes ja pesitsejaid segamata võite nüüd näha rabalinde, kes muidu lähedalegi ei lase. Nüüd on matkamiseaeg tõesti alanud.
LASTELE
Ilmamäng: Teopäeva tegemine
Hanila kandis mängiti vanasti üht põnevat kivimängu. Selleks korjatakse 100 väikest kivikest ja pannakse need kotti. Mängijad peavad tabelit, kus igaühel on võlgu 100 teopäeva, millest hakatakse teokive maha arvama. Mõisavalitseja viskab kotitäie kivisid maha laiali ja iga “teopoiss” peab püüdma korjata kiiresti nii palju kivikesi kui suudab. Seejärel loetakse kivid üle ja igaühelt läheb maha nii palju teopäevi, kui ta kivikesi korjata suutis. Võitja on see, kes kõik sada teopäeva esimesena täidetud sai. Temast saab uus mõisavalitseja.