Ämmakeel – iluks miniale ja söögiks väimehele

Viigi­kaktuste vilju leiab peaaegu iga meie kaubaketi puuviljaletis.

FOTO: Toivo Niiberg

Ämmakeel on söödav ja maitsev. Need õiged ja head ämmakeeled kasvavad viigikaktuste (Opuntia) küljes ja on lõuna-ameeriklaste seas hinnatud delikatess.

Tänapäeval on viigikaktuste vilju müügil igas suurema kaubaketi puuviljaletis.

Tuntuim söödavate viljadega liik on suureviljaline viigikaktus (Opuntia ficus-indica), mille kõrval viljeletakse puuviljakultuurina veel 20 liiki. Inglise keeles kannavad viigikaktuse viljad nimetust prickly pear, mis tõlkes tähendab okaspirni.

Paljud viigikaktused on kiiresti kohastunud Vahemere maadel ja Austraalias. Eriti hulluks nuhtluseks kujunesid viigikaktused Austraalias, muutudes tülikaks ja raskesti tõrjutavaks umbrohuks.

Mõned viigikaktuste liigid elavad juba üsna hästi üle ka meie talve, seda tõestavad katsetused Tartu Ülikooli botaanikaaias. Looduses ulatub 5–6 m kõrguse kaktuse juurestik pinnases sama kaugele, seega paikneb kaktusest sama palju mulla all kui maa peal.

Viigikaktused on oma levikualal tavalised aia- ja hekitaimed, muide, niisuguse heki läbib ainult leegiheitjaga.

Viigikaktus võib kasvada 3–6 meetri kõrguseks ja väga okkaliseks. Harunev tüvi koosneb lihakatest lapikuist tugevate asteldega lülidest. Lehed on väikesed ja lihakad ning langevad harilikult varakult maha, paiknedes ainult noortel võrsetel. Kevadel uhkustab taim peopesasuuruste erekollaste, punaste või oranžide õitega. Toatingimustes õitsevad ainult väga vanad taimed, mida suvel on hoitud õues.

Peagi on ämmakeele ladvaoksad (lehti ju kaktustel ei ole) kaetud hanemunasuuruste lihakate astlaliste karvatutiliste kollaste kuni erepunaste viljadega (marjadega), mille hammustamine ilma eelneva ettevalmistuseta võib õnnestuda ainult tsirkuse mõõga­neelajal. Lihtsalt hambaid värskele viljale sisse lüües võib vaja minna kurgu-nina-kõrvaarsti abi, et pääseda lämbumissurmast. Nimelt asuvad viigikaktuse astelde alusel tillukesed kidadega varustatud harjased ehk glohhiidid, mis on asteldest tunduvalt ebamugavamad, tungides kõikjale.

Viigikaktuste nõeljad viljad tuleb nahkkinnastatud käega koorida või ettevaatlikult pooleks lõigata ja selle maitsev sisu lusika abil suhu tühjendada. Meie kaubanduses on viljadelt astlad eemaldatud, aga siiski leidsin pärast vilja ettevaatlikku peoshoidmist ja poolitamist sõrmede vahelt mitu väikest nõelakest. Astlal on kidakesed, mis takistavad selle nahast välja tõmbamist. Halvimal juhul see ei õnnestugi ja tuleb oodata, kuni astel nahast välja mädaneb.

Mõnel sordil on seemned küllalt kõvad ja puised, mistõttu vilja sisu meenutab saepuruga (seemned) segatud puuvilja-marjamoosi (viljaliha).

Kuna mõned viigkaktused taluvad kuni 30kraadist pakast, siis pole ime, et neid pakuvad avamaataimedeks ka Eesti puukoolid. Looduses on niiskuse- ja külmakindlamateks osutunud liiv-viigikaktus (O. arenaria), habras viigikaktus (O. fragilis), sindel-viigikaktus (O. imbricata), mojave viigikaktus (O. phaecantha), rohkeastlaline viigikaktus (O. polycantha) ja purpur-viigikaktus (O. macrocentra).

Viigikaktus armastab valgust

Vähenõudlike ja vormirohkete kaktustena on viigikaktused toataimede seas üsna hinnatud. Ainuke puudus on kiire kasv: juba mõne aastaga muutuvad need teiste kaktuste hulgas liiga suureks. Need vajavad palju valgust ja suvel on nende õige koht õues. Valige neile seal vihma eest kaitstud paik. Viigikaktuste talvituskoht peab aga olema valge ja jahe, sobivaim temperatuur on 8–10 kraadi.

Hilisel keskajal peeti Hispaanias ja Portugalis viigikaktuste viljade valmimise ajal mitu nädalat kestnud pidustusi, kus nii mõnigi piduline nõeltest läbitorgitud kõriga hinge heitis.

Viigikaktusi kastke ettevaatlikult. Suvel peab mullapall saama kastmiskordade vahepeal kindlasti taheneda. Kui talvituspaik on jahe, lõpetage kõige pimedamal talveajal kastmine sootuks. Tavalisel toatemperatuuril olevaid taimi peaks siiski kuus korra veidi kastma.

Muld peab liigset kastmisvett hästi läbi laskma. Kasutage kaktuste istutamiseks mõeldud mullasegu või segage mulla hulka kolmandiku jagu peent kruusa. Valige võimalikult väike istutuspott, selles on ülekastmisoht kõige väiksem. Soojas toas piisab novembri lõpust veebruarini vaid ühest kastmisest kuus, jahedas toas võib neid samal ajal ka päris kuivana hoida. Viigikaktuste ideaalne talvitumistemperatuur on 10 kraadi.

Viigikaktuste õied on kollased, oranžid või punased, toatingimustes võivad õitseda ainult väga vanad taimed, mida on suviti hoitud õues. Kasvuajal armastavad need sooja päikesepaistelist kohta. Kevadel vajavad need poolvarju, et noortel pehmetel lülidel ei tekiks põletuslaike.

Tuntumad toas kasvavad liigid

Harilik viigikaktus. Toas kasvatatavatest kõige suurem ja sagedasem. Looduses kasvab 4–6 m kõrguseks. Õied suured, säravkollased ja püsivad avatuna 30–48 tundi. Valminud vili on purpurpunane, söödav.

Kuld-viigikaktus pärineb Mehhikost. Üks dekoratiivsemaid liike. Jässaka põõsasja kasvuga, looduses kasvab ­40–60 cm kõrguseks, lülid ümarad, näiliselt pehmete 2–3 mm pikkuste glohhiidide kimpudega, mis tikuvad igale möödujale külge haakuma. Seega ei sobi ruumidesse, kus on väikesed lapsed ja koduloomad. Õied suured, kreemjaskollased. Vili ümar, lillakaspunane, söödav.

Valgekarvane viigikaktus ehk Aaroni habekaktus (O. leucotricha) pärineb Kesk-Mehhiko mägedest, kus kasvab kuni 5 m kõrguseks. Õied suured, tuhmkollased, kuni 5 cm läbimõõduga.

Purpur-viigikaktus ehk must-keerdviigikaktus. Omapäraselt dekoratiivne kaktus. Looduses kasvab 1,2 m kõrguseks laiuvaks põõsaks. Lülid peaaegu ümarad. Eriti dekoratiivsed on selle liigi mitmevärvilised kollase-oranžikirjud õied. Valminud viljad lillakad, tünnikujulised, söödavad.

Mojave viigikaktus kasvab looduses 30–90 cm kõrguseks ja hästi laiuvaks. Lülid tumerohelised, lai-munajad. Õied suured, määrdunudkollased, vahel punase keskosaga. Viljad punased, söödavad.

Viigikaktus toidus

Viljaliha maitse oleneb ämmakeele liigist (sordist), meenutades rabamurakat, maasikat, banaani, melonit. Hilisel keskajal peeti Hispaanias ja Portugalis viigikaktuste viljade valmimise ajal mitu nädalat kestnud pidustusi, kus nii mõnigi piduline nõeltest läbitorgitud kõriga hinge heitis.

Kaupluses müüdavad viigikaktuse viljad kaaluvad ­110–150 g ja sisaldavad 14 protsenti suhkrut. Ämmakeele viljaliha on kasulik diabeetikutele. Samuti aitab viljaliha alandada vere kolesteroolisisaldust ja muuta halva kolesterooli heaks, sama toime on ka kaktuselülidest pressitud mahlal.

Vilju tuleb puhastada paksude kummikinnastega. Mehhiko indiaanlased eemaldasid glohhiidid vilju tule kohal kergelt kõrvetades või siis liivaga hõõrudes. Meil müügil olevatel viljadel on glohhiidid juba eemaldatud, aga ettevaatlik tasub ikka olla.

Lõika kaktuseviljal mõlemalt poolt ots ära, seejärel eemalda terava noa abil vilja kattev nahk. Aseta puhastatud viljade sisu eraldi nõusse. Püreeri ja soovi korral pressi segu läbi peene sõela. Võid sisu süüa ka koos seemnetega, mis on tegelikult söödavad, aga kipuvad hammaste vahele jääma nagu mooniseemned.

Retseptid

Ämmakas
Võta võrdsetes osades oma lemmiklimonaadi ja kaktuseviljapüreed, sega hästi ja serveeri kohe jääkuubikutega. Neljast kaktuseviljast saad tassitäie viljalihaga mahla.
Ämmakasmuuti
1 klaas kookospiima, 2 kaktusevilja, 1 banaan ja ½ tl vaniljesuhkrut. Koori kaktuseviljad ja tükelda väiksemaks, koori banaan ja lõika väiksemateks viiludeks. Mikserda kõik ühtlaseks seguks ja serveeri kohe.
Rahustav ämmakakokteil äiale
1 klaas granaatõunamahla, 2 kaktusevilja, 1 pits Vana Tallinna likööri. Koori kaktuseviljad ja tükelda väiksemaks. Mikserda ühtlaseks seguks ja serveeri kohe kokteiliklaasis.

Populaarne

Tagasi üles