Nudisti vahutav rabarberijook nõudis omale tervet põldu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tänavuse aasta parima toiduaine konkursil kuulutati parimaks Põhja-Eesti väiketootmises valminud joogiks peenjoogivabriku Nudist Rabarbra.

FOTO: Erakogu

„Olen isegi otsinud Rabarbra vahuveini,” sai märgitud kohe jutu alustuseks peenjoogivabriku Nudist tegevjuhi Taavid Mikomägiga. „Aga ei ole õnnestunud, jah?” pärib ta vastu ja naerab nakatavalt.

Selle peale võib vaid tõdeda, et ilmselt pole ma ainuke, kelle klaas on eestimaisest rabarberivahuveinist tühjaks jäänud. „Ära üldse räägigi, meil siin kõik ajud on soojad juba tootmise planeerimisest. Täiesti lõpp,” ütleb tegevjuht.

Peagi aastaseks saav vahutav rabarberivein Rabarbra eestlastele maitseb. Peenjoogivabrik tuli Rabarbraga turule mullu pärast jaanipäeva. Kuigi jaaniaegsest müügist jäädi ilma, läks testpartii, 500 pudelit Rabarbrat kahe nädalaga müügiks

Julgust juurde saanuna valmis uus laar: 15 000 Rabarbrat. Ka see sai paari kuuga otsa. Tehti 10 000 juurde.

Selleks suveks on tulemas 50 000 pudelit, millest suurusjärgus 5000 juba eelmüügina ära lubatud.

Peenjoogivabriku Nudist alguslugu ulatub 2013. aastasse, mil poisid, nagu Taavid Mikomägi ettevõtte asutajaid Kait Karu ja Mihkel Männikut nimetab, käisid Inglismaal õppimas, kuidas siidrit teha. Pidi tulema korralik siidritootmise vabrik.

Õpiti siidrit kääritama ja õuntega tööd tegema. Sealt sündis mõte proovida kätt mõne teise põhjamaise toorainega. Kätte sai võetud rabarber.

„Seda on kasutatud, aga see on olnud varjus, nagu sovetiaja asi. Aga praegu on see moes ja hästi lahe, kuidas sellest on hakatud eri tooteid tegema,” räägib Mikomägi rabarberist. Nii proovisid nemadki sellest veini teha. „Meie endi saadustest saab ka teha lahedaid asju, mitte ainult Itaaliast või Prantsusmaalt ei tule põnevad produktid,” sõnab ta.

Tuli välja, et Eestis vahuveinile sobilikku roosat või õigemini punast rabarberit piisavalt polegi. Ülejäänud toormaterjali järel käidi Hollandis, Poolas, Lätis ja Inglismaal. Et edaspidi saaks asja kodumaisemalt ajada ja õige sort mahedalt kasvatatuna oleks koha varnast võtta, pandi mai alguses tervelt hektarilisele põllule maha 4500 rabarberitaimekest.

„Meie head sõbrad tulid appi. Kuus-seitse inimest ja kaks päeva tööd,” kõneleb Mikomägi. Kui rabarberid sirguvad Otepää kandis, siis tootmine toimub Nõmme mändide all.

Tänavusuvine vahuveinilaar pelgalt Eesti põllul kasvava rabarberiga hakkama ei saanud. Otepää kandi põllumaale maha pandud taimed saavad alles sel suvel hoo sisse. Vahuveinitegu nõuab aga hulga rohkem aega. Seda tuleb kääritada ja laagerdamine pole samuti sugugi lühike. „Kui hakkame see suvi tegema, siis saab valmis ilmselt kevadeks,” arvab Mikomägi, lausudes, et pigem võiks sellelt põllult vaadata vastu järgmise aasta maheda Rabarbra tooraine, kuid räägitakse ka seda, et alles teisel aastal hakkab rabarber korralikult saaki andma.

Rabarbrale lisaks valmib peenjoogivabrikus siidreid ja toonikuid. „Oleme Eesti ainsad tooniku tootjad,” sõnab tegevjuht. Nad teevad regioonis ainsana toonikut päris kiinapuukoorest. „Ostame seda Kongost. See tuleb Tallinnasse ja teeme sellest tõmmise. Sealt tulevad kõik need mõnusad kibedad ainekesed ja kuldne värv,” kirjeldab ta. Juurde läheb veel seda ja toda ning toonik ongi valmis.

Tagasi üles