Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karusloomakasvatajate ja loomakaitsjate seisukohad ei saagi läheneda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu esimees Leander Pragi usub, et kui karusloomafarme ei keelustata, tuleb neid Eestis lähiaastatel juurdegi. | FOTO: Toomas Šalda

Karusloomafarmide keelustamise poolt ja vastu on Eestis vaieldud 2009. aastast, mil teema tõstatasid looma- ja looduskaitseorganisatsioonid, rohelised ja sotsiaaldemokraadid. On peetud kirglikke meeleavaldusi ja korraldatud vastandlike tulemustega küsitlusi.

Eelmise nädala esmaspäeval korraldasid loomaõiguste organisatsioonid Toompeal erakorralise meeleavalduse karusloomafarmide vastu, teisipäeval ei toetanud riigikogu keskkonnakomisjon 14 saadiku esitatud looduskaitseseaduse muutmise eelnõu, mille vastuvõtmise korral lõpeks Eestis kümne aasta jooksul karusloomade kasvatamine. 9. mail tuleb küsimus arutusele riigikogus. Maa Elu kohtus Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu esimehe Leander Pragiga, kes ise kasvatab sinirebaseid Noarootsis Nuckö farmis. „Mitu tuttavat oli tüdinud Soomes karusloomafarmides tööl käimisest ja otsustasime koos nendega sellega siin tegelema hakata. Ise pole ma Soomes töötanud, ehkki meedias on nii väidetud. Minu soov oli lihtsalt midagi maal ette võtta, mitmekesistada ettevõtlust. Praegu on meie farmis küll vaheaasta, aga kindlasti jätkame,” kommenteerib Pragi.

Olete karusloomi kasvatanud kuus aastat? Kas on tulnud kahetseda?

Muidugi tekitab ebamugavust, kui meedias kirjutatakse, et olen loomatapja number üks. Aga püüan lähtuda sellest, et Eesti on olnud loomakasvatusmaa ja inimene on kasvatanud ja ka hukanud loomi enda hüvanguks aastatuhandeid. Ma ei ole kordagi kahetsenud, et karusloomakasvatusega alustasin, pigem on küsimus selles, kas tegin seda õiges riigis. Kui oleksin oma aja ja raha paigutanud Soome, oleksin lugupeetud ettevõtja, keda riik toetab ja aktsepteerib.

Eelmisel nädalal ei toetanud karusloomafarmide keelustamist keskkonnakomisjon. Olete selle liikmetega suhelnud enne ja pärast selle otsuse tegemist. Miks otsus teie kasuks langes?

Komisjoni esimees Rainer Vakra on mulle öelnud, et paneb minu äri kinni kohe, kui tal selleks võimalus avaneb. Ülejäänud komisjoni liikmed olid teist meelt, nemad peavad karusloomakasvatust tavaliseks loomakasvatusharuks, mida ei ole põhjust emotsioonidest lähtudes keelustada. Teiseks on tegemist valdkonnaga, mille toodang läheb 98 protsendi ulatuses Eestist välja. Kust tuleb riiki raha? Me võime ju riigi sees oma rahanatukest keerutada, aga juurde toob seda ennekõike eksport. Kolmandaks räägib meie kasuks see, et karusloomakasvatuse sisendprodukt on teiste kasvatajate loomsed jäätmed. Karusloomakasvatus on osa ökonoomsest ringmajandusest. Kui palju on võimalusi jäätmetest üldse midagi toota? Karusloomakasvatus kasutab praegu ära 6000 tonni loomseid jäätmeid aastas, millest iga tonni põletamine Vireenis (endine Loomsete Jäätmete Käitlemise AS) maksaks umbes 250 eurot. Me ei saa öelda, et karusloomakasvatus üldse keskkonda ei mõjutaks, aga sellest ei jää maha mingeid jäätmeid, kõik tarbitakse ära. Karusloomade liha ei ole tõepoolest inimese toiduks kõlblik, aga kõigest tehakse midagi: kondiliim, loomatoit, väetis, naaritsarasvaga töödeldakse jalatseid ja riideid vihmakindlaks jne. Inimese vajadused ei piirdu ainult söömisega. Kui rääkida karusnaha kasutamisest riietuses, siis tänapäevane jope kestab ehk viis aastat, karusnahkseid kasukaid pärandatakse põlvest põlve. Neid kohendatakse, vahetatakse voodrit, aga väärtuslik ja kvaliteetne asi kestab.

Miks see vaidlus nii teravaks on läinud?

Oleme mõnede riigikogu liikmetega arutanud, mida ühiskond karusloomakasvatuste keelustamisest võidaks. Võidaksime seda, et inimesed, kelle jaoks loomade tapmine ei ole vastuvõetav, saaksid hingerahu. Mitte rohkem. Aga kogu selle vaidluse juures on positiivne, et üldsuse teadlikkus tõuseb. Tervikuna meie eriala võidab. Oleme pildil ja saame oma seisukohti selgitada, ehkki neid, kes meid kuulatagi ei taha, on omajagu. Meie kõige ägedamad vastased on korraldanud arvamusküsitlusi, kus tausta ja eesmärke avamata küsitakse „Kas peate õigeks metsloomade pidamist puuris?”. Ei ole raske arvata, milline on sellise tõele pretendeeriva küsitluse tulemus, kui eitav vastus tähendab automaatselt karusloomakasvatuste vastu olemist. Muidugi saab üldsust ja eriti noori mõjutada öösel farmi sisse murdes ja nõnda üles ehmatatud loomadest pilte avaldades, aga kui räägid eetikast, järgi ka ise eetikareegleid. Loomakaitsjad kinnitasid, et kogusid 10 000 allkirja karusloomakasvanduste keelustamiseks, aga neist vaid veidi üle tuhande on kogutud korrektselt: allkiri on antud käsitsi või digitaalselt. Uurisime ise paljudelt maaeluga seotud seltsidelt ja organisatsioonidelt, mida nemad karusloomakasvatusest arvavad. Meid toetavad Põllumajandus-Kaubanduskoda, Seakasvatajate Liit, Tööandjate Keskliit, Jahimeeste Selts, mitmed loomakasvatuse ja põllumeeste liidud jne. Nii saame meie omakorda kinnitada, et meie tegevust toetab oma esindusorganisatsioonide kaudu 100 000 inimest. Kui küsida suhtumist maapiirkonnas, siis ollakse selgelt meie poolt. Minult on otse küsitud, et mida me siin maal siis tegema peame. Maal ongi nii, et ärksamad otsivad aktiivselt hakkamasaamise võimalusi, millest üks on karusloomakasvatus, teised on poe taga pingil ja ootavad toetuste laekumist. Karusloomakasvatajad kuuluvad esimesse leeri.

9. mail on asi arutamisel riigikogus. Kui tuliseks vaidlus läheb?

Riigikoguski on inimesi, kelle jaoks looma hukkamine mis tahes eesmärgil ei ole aktsepteeritav. Kui tahetakse kuskilt keelustamist alustada, võib näida, et karusloomakasvatuse keelustamine oleks kõige lihtsam ja valutum. Paraku ei juhtu meie ega lähemate järeltulevate põlvede eluajal, et loomade kasutamine inimese hüvanguks lõpeb. Karusnahk kui toode jääb meie ühiskonda igal juhul. Naaberriikides see tegevusala õitseb. Kui me muidu küsime kohe, olgu selleks siis suhkrumaks või miski muu, et kuidas sellega Soomes on, siis siin otsitakse välja mingeid piirkondi, kus nagunii karusloomi eriti ei kasvatata, ja tuuakse eeskujuks, et seal on keelatud. Aga keelame siis meil kakao või banaanide kasvatamise ära! Kui riigikogust tuleb meie jaoks positiivne otsus ja saame jätkata, siis vaherahu kestab tõenäoliselt vaid seni, kuni seadus lubab uue petitsiooni esitada.

Mida see vaidlus on tähendanud karusloomakasvatajate jaoks? Kas on lisandunud uusi kasvatajaid või on keegi lõpetanud ebaselge tuleviku tõttu?

Eestis on kolm sini- ja hõberebasefarmi, mingi ehk Ameerika naaritsa farme samuti kolm ja tšintšiljafarme umbes nelikümmend. Meie vastaste surve tulemusena on kasvatajad ühte koondunud. Varem me üksteist ei tundnudki, nüüd suhtleme iga päev. Me ei ole konkurendid, meie kaup läheb maailmaturule, kus on üks hind. Meil on targem koostööd teha kui üksteisele kandadele astuda. Kuna lähiminevikus on paljusid sea- ja piimakarjakasvatajaid tabanud tõsised tagasilöögid, on huvi alternatiivide vastu kasvanud. Uuritakse palju, aga öeldakse, et seni, kuni see poliitiline diskussioon kestab, ei julge alustada. Nii ei ole ei karusloomakasvatusega lõpetajaid ega ka alustajaid. Kui nüüd saab kindlalt selgeks, et vähemalt lähiajal karusloomafarme sulgema ei pea, julgen ennustada, et farme tuleb juurde. Meie organisatsiooni tehtud uuringust selgus, et eriti suur huvi selle vastu on Ida-Virumaal.

Kui palju uusi alustajaid Eestisse mahuks?

See sõltub loomsete jäätmete hulgast. Piir tuleb ette. Jäätmeid jaguks umbes 800 000 karusloomale. Töökohtades arvutatuna tähendab see, et kui praegu saab tänu karusloomadele Eestis tööd umbes 150 inimest, siis see arv võiks kasvada 600ni. Maailmaturul ruumi on. Katusorganisatsiooni FurEurope andmetel müüdi 2006. aastal karusnahku 4,5 miljardi, 2013. 8 miljardi ja 2015. aastal 7 miljardi euro eest.

Kas karusnaha kasutamine riietuses on Eestis vähenenud?

Absoluutselt mitte. Vaadake vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõttu. Karusnahka kannavad ka need kodanikud ise või nende abikaasad, kes on alla kirjutanud keelustamise eelnõule. Millest me räägime?

Kui mustvalge see teema teie enda jaoks on? Millisel määral suudate mõista karusloomakasvatuse vastaste seisukohti? Kas nende seisukohtades pole üldse miski õige?

Loomakaitsjate jaoks on looma tapmine lubamatu. Minu jaoks mitte. Siit see piir jookseb. Kõik ülejäänu selle ümber on teisejärguline. Võime loomade heaolusse investeerida kui palju iganes, see ei ole nende silmis argument. Aga ükski loomapidaja, keda mina tunnen, ei väärkohtle oma loomi. Ka meie farmides käivad lapsed loomi vaatamas, loomad on kasvatajate jaoks armsad. Lihtsalt saabub hetk, kui on aeg minna. See, et me neid hukkame, ei tähenda, et me oma loomi ei armasta. Selles küsimuses ei ole loomakaitsjate ja meie seisukohtade lähenemine võimalik, sest need on üksteisest sama kaugel nagu maa kuust. Kahjuks on täna nii, et kõige aktiivsemate loomakaitsjatega me isegi ei tereta. Kinnitan, et tegelikult ongi neli-viis aktivisti, kes teemat üleval hoiavad; siis on need, kes teevad seda tööd sissetuleku eest, ja kolmanda, kõige arvukama grupi moodustavad lihtsalt kaasajooksikud, kes kuigivõrd ei süvene.

Tagasi üles