Kuulsin hiljuti, kuidas peremees rääkis järjekordsetest „Teeme ära“ talgutest, mis sel aastal toimuvad 6. mail. Kui mullu korraldati üle Eesti kokku 1986 talgut, millest võttis osa 44 372 inimest ehk ligi 3,4 protsenti rahvast, siis tänavugi loodetakse enam-vähem sama.
Minu arvamus inimestest, neist kahejalgsetest olevustest, pole vaatamata sellele 3,4 protsendile kuigi hea. Ütlen otse välja: minu meelest on inimene ropp. Et miks ma nii arvan? Usun, ma pole ainus, kes metsa all uidates on kohanud prügilademeid või kes maanteede veerele rajatud peatuspaikades on näinud hunnikus konisid, plastpudeleid, klaasikilde ja veel mida iganes. Linnaparkidest rääkimata. Tänan õnne, et ma pole end siiani veel vigaseks astunud.
Öeldakse, et koeral pole mälu ja ta elab ainult käesolevas hetkes. Aga kuidas iseloomustada neid, kes kirjade järgi on küll inimesed, kuid kes sõidavad metsa vaid selleks, et oma prügilaadung lihtlabaselt maha kallata? Kas neil on mälu?
Ma ei mõista seda. Olen kuulnud, et kui inimene tahab teist endasugust kuidagi solvata, siis kutsub ta teda elajaks. Elajas on ju loom. Mina ei tea küll ühtegi sellist neljajalgset, kes suudaks inimese kombel end ümbritseva keskkonna nii täis lagastada.
Kui pererahvas mu täpselt aasta tagasi enda juurde elama võttis, siis esimene asi, mida ma nendega jalutama minnes kuulsin, oli selline lause: „Issand, kui ropp kõik on, enne ei pannud tähelegi!“ Just nii see ongi. Ilma koerata ei märka paljud, mis kõik maha on visatud.
Peremehe auks pean küll ütlema, et vähemalt tema on õppust võtnud. Ahelsuitsetajana ei poeta ta enam konisid mitte põõsa alla, vaid pistab tasku, et need siis hiljem prügikasti visata. Ja koerakakal ei lase ta ka kunagi sitaks muutuda (koerasitt on peremehe sõnul see, mis vedelema jäetakse).