Pärnu Raeküla linnaosas võrgupoodi pidav ja üle poole sajandi merd kündnud kutseline kalur Urmas Margus on järjekindel mees. Kuna karta pole tal kedagi ega midagi, kirjutabki ta õigust ja õiglust nõudvaid pöördumisi eri ametkondadesse ja ehib koduhoovi skulptuuridega, mis valdavalt pühendatud mõnele tema hinnangul kalade ja kutseliste kalurite vastasele teole.
Viimane neist sümboliseerib mullu Pärnu lahes toimunud süvendustöid, mille tagajärgi nimetab Margus kolossaalseks reostuseks. „Jääb mulje, et kalurite tõstatatud reostusprobleem seoses Pärnu sadama süvendustöödega on keskkonnaministeeriumile vastumeelne teema ja sellele järgnenud nõndanimetatud silmasuuruse aktsioon tundub kalurkonna karistamisena, et nad julgesid arvamust avaldada ja tõsisele probleemile tähelepanu pöörata,” arvab Urmas Margus.
Kalurid tahavad teada
Aga kõigest järgemööda. Seni viimase pöördumise saatis Urmas Margus keskkonnaministrile, keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonnale ja keskkonnainspektsioonile septembris ning sai nüüd vastuse, millega ta ettearvatult rahul pole. Oma pöördumise kõige pikemas osas tahab ta selgust, miks alles selle aasta mais otsustasid ametnikud, et seisevpüüniste silmasuurusi tuleb mõõta elektrooniliselt. Mõõtmismetoodika muutmist põhjendatakse 2006. aastal jõustunud Euroopa Komisjoni määrusega. Elektrooniline mõõtmine muutus kohustuslikuks 2008. aastal.
„Meie, kalurid, tahamegi teada, kas varasemate järelevalveoperatsioonide käigus tehtud mõõtmistulemused ei näidanud metoodilistel või muudel põhjustel nii massilist rikkumiste hulka kui sel aastal? Mis põhjusel varasema kaheksa aasta jooksul mõrdade silmasuurusega probleemi polnud?” ei saa Margus ametnike maailmas toimuvast aru. Keskkonnaminister Marko Pomerantsi ja ministeeriumi kalavarude osakonna nõuniku Liivika Näksi allkirjastatud vastuses tõdetakse, et varem pole kontrollimiste käigus silmasuuruste probleem tõesti välja tulnud. „Silmasuurust on kontrollitud pisteliselt ja tuvastatud ka rikkumisi, kuid kõne all olnud suuroperatsioonil (10.–12. mai 2016 – toim) keskenduti just silmasuuruste kontrollimisele ning selgus, et probleem on laiem. Kevadel toimunud järelevalveoperatsioonile oli kaasatud abijõudu teistest maakondadest, mis võimaldas sellise ulatuslikuma kontrolli ette võtta.”
Hea küll, silmasuuruse osas istusid osapooled peagi laua taha ja saavutasid kompromissi: silmasuurust alandati neli millimeetrit, tõstes samal ajal koha alammõõtu järk-järgult ühe sentimeetri kaupa kahe sentimeetri võrra. Ent vahepealne paanika tegi Urmas Marguse väitel kaladele palju halba. „Seaduskuulekamad kalurid eemaldasid sanktsioonide hirmus püügilt ja tõid kaldale üle 300 mõrra. Samal ajal oli Pärnu lahes kalade massilise kudemise aeg ja merest välja toodud püünised olid paksult kaetud kalade marjaga. On üldteada, et ahvenad ja kohad kasutavad mõrdade kariaedu ja juhtaedu kudesubstraadina.” Margus rehkendas välja, et üksnes ühe juhtaia enneaegselt ja käsu korras merest väljatoomine hävitas neli miljonit ahvena viljastatud marjatera. „Maikuus käsu korras välja toodud kolmesajas mõrras tuleb kokku 1,2 miljardit viljastatud marjatera, peale selle koha viljastatud mari, mida oli võimatu kokku lugeda,” ei taha mees tekkinud kahjul lasta niisama unustuse hõlma vajuda ja võrdleb seda genotsiidiga kalavarude suhtes. Keskkonnaministeerium pole väidetuga nõus. „Püügivahendi veest eemaldamisega tekitatud kahju piirdub selle osaga marjast, mis pole veel koorunud. Teatavasti on kalad väga viljakad ja marja hulgast sõltub põlvkonnatugevus suhteliselt vähe. Kuna mõrdade väljavõtmine toimus maikuu kolmandal dekaadil, siis oli selleks ajaks suhteliselt sooja vee tõttu enamik ahvena marjast koorunud. Samas on selge, et veekogus ebaseaduslikult asetsevate püügivahenditega tekitatakse kalavarudele tunduvalt suuremat kahju kala noorjärkude püügiga kui osa marja hukkumisega.” Margus kommenteerib ohates, et värskel ja koorunud marjalindil ta oskab ikka vahet teha ja alamõõdulisi kalu kutselised kalurid kaldale ei too.
Tagantjärele tark olles saab tõdeda, et 60 millimeetrist neli millimeetrit väiksema silmasuurusega mõrrad olid ebaseaduslikud vaid paar nädalat. „Kõigi nende aastate jooksul muretsesid kalurid endale just sellise silmasuurusega seisevpüüniseid ja seda sageli näiteks PRIA abiga,” on Margus hämmeldunud, et riigi parem käsi ei tea, mida vasak teeb.
Keegi vassib
Kui kalur väidab, et välja toodi üle kolmesaja mõrra, siis ministeeriumi vastuses kinnitatakse, et reidi käigus kontrolliti 365 mõrda, millest 30 suhtes anti korraldus mõrd veekogust välja tõsta. (31. mail kirjutas Maaleht, et kontrolliti hoopis 87 mõrda.) Maa Elu käsutuses on 24. mai 2016. aasta keskkonnainspektsiooni Pärnumaa büroo väljastatud korraldus Pärnu lahe kohta, kus seisab must valgel: „Käesoleva teavitusega annab Keskkonnainspektsioon teada, et püügil olevad seisevpüünised tuleb püügilt eemaldada või kehtestatud nõuetega vastavusse viia hiljemalt 30. mail 2016.” Samas dokumendis lubati, et maikuu viimasel päeval läheb lõkspüüniste kontroll taas täie hooga edasi. Paljud kalurid ei oodanud ära 26. mai pressiteadet, millega korralduse täitmise kontroll 31. mailt edasi lükati, ja tõid Marguse kinnitusel mõrrad kuivale. Segaduse lõpetas 30. mail laiali saadetud keskkonnaministeeriumi teade, et silmasuurust vähendatakse ja koha alammõõtu tõstetakse. Kalurid viisid mõrrad vette tagasi ja kirusid üksteisele nende ja kalade elu jõuliselt häirinud eelnenud nädalaid ja ametnikke.
Probleemsed süvendustööd
Viimasena, kuid ehk isegi kõige tähtsamana võtab Urmas Margus ette eelmisel aastal Pärnu Sadama Pärnu lahes tehtud süvendustööd. Ta rõhutab, et äriühingule pole tal õigust midagi ette heita, nende asi ongi teenida kasumit sealt, kust saab ja kulud võimalikult väikesed hoida. Kõik load ja kooskõlastused olid sadamal olemas. „Tahakski teada, miks keskkonnaministeerium need dokumendid 2012. aastal sellisel kujul väljastas. Muidugi oli tellitud eksperthinnang jne, aga see ei olnud selline nagu tarvis,” ei saa Margus rahu, „piiranguid polnud seal seatud isegi lõhe ja siia kudemise ajaks.” Põhiprobleem on tema hinnangul see, et süvendamise käigus kaadati 780 000 kuupmeetrit savi ja liiva segu liiga lähedale, umbes seitsme kilomeetri kaugusele Pärnu muulide tipust, umbes kolm kilomeetrit Tahkurannast. „Kui see kogus oleks ühe meetri kõrgune ja kuue meetri laiune riba, ulatuks see Pärnust Tallinnasse. Siia kaadatud saviliiv on tuulte ja vee liikumise mõjul laiali valgunud ja kahjustanud mitme kalaliigi kudemiskohti. Võtab aastaid, kuni see kõik kõvaks settib. See saviliiv tulnuks viia kuskile avamerele, mis muidugi oleks märksa kallimaks läinud. Pisikeses Pärnu lahes jääb see kauaks ringlema. Mereinstituudi merebioloogia osakond asetas pooleteise kilomeetri kaugusele rannahoonest tigude substraadid. Nende oma tuuker ütles 2015. sügisel, et enamik tigusid hukkunud, sest hingamisavad on savist ummistunud. Mereinstituudi kalandus- ja kalabioloogia osakonna paljudesse kohtadesse kahe meetri sügavusele pandud kohakoelmuid on samuti raske uurida, sest vesi ei paista piisavalt läbi, kinnitati novembri keskel Pärnu raamatukogus toimunud teabepäeval. Kui meie nõuame sõltumatut komisjoni, et reostuse suurus kindlaks teha ja tagajärjed fikseerida, siis sellele ei vastata. Aga samas – keda sellesse sõltumatusse komisjoni ikka panna? Kes maksab, tellib muusika ja toiduahel on meil lühike.”
Keskkonnaministeerium vastas Pärnu lahe süvendamise kohta kalurile napisõnaliselt: „TÜ Mereinstituudi tehtava riikliku operatiivseire käigus kogutud andmetel oli Pärnu lahel vee läbipaistvus sarnane 2015. aastaga. Pärnu lahes vaadeldud kolmes vaatlusjaamas paistis vesi 2016. aastal läbi küll vähem kui aastatel 2013–2014, kuid nähtavus oli parem kui 2012. aastal.”