Tänavu oli tammedel külluslikult tõrusid, mis ahvatlesid neid ehk ka ilma kindla plaanita taskusse pistma. Kui mõtlesite kogutud tõrudest tammed kasvatada, siis tuleb nende muldapanekuga äkki maha sadanud lume ja külmade tõttu ilmselt kevadeni oodata.
2013. aastal oli tammetõrudest tammede kasvatamisest väga palju juttu, sest siis algatati ilus mõte rajada Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks üle Eesti saja tamme tammikuid.
2018. aasta kevadel on koolide ja kohalike omavalitsuste koostöös kavas istutada noori tammesid tulevasteks parkideks, saludeks ja alleedeks. Selliseid puistuid on plaanis rajada igasse Eesti maakonda.
(Lisateavet ja kaardi kavandatavate puistute asukohtadega leiate aadressilt: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/eesti-vabariik-100/eesti-100-tamme).
Keeruline ülesanne
Ülejärgmisel kevadel näeme, millised puuhakatised toona mulda saanud tõrudest on kasvanud, kuid tammeuputust ilmselt karta ei ole.
Ilusat tamme on tõrust tegelikult väga raske kasvatada. Ka looduses ei saa kaugeltki kõigist meil looduslikult kasvava hariliku tamme seemikutest ilusaid tammepuid. Tammetõrusid jumaldavad metssead ja hiired, oma osa võtavad oravad, pasknäärid jt. Noorte puukeste lehed ja võrsed maitsevad metskitsedele ja jänestele. Väikesed tammed pelgavad ka kevadisi hiliskülmi. Palju noori puid hukkub enne kümneaastaseks saamist.
Külvamiseks sobivad ilusad prisked ja terved tõrud, mis varisevad puult maha pärast öökülmade algust. Kui külma on olnud juba –7 kraadi, siis sellise näpistuse üle elanud tõrud enam ei idane.
Tõrusid ei tasu võtta puu alt, mille lehtedel on hallikasvalkjat jahukastekirmet. Siis kannavad selle noorele puukesele ohtliku seenhaiguse tekitajat (Microsphaera alphitoides) tõenäoliselt juba ka tõrud. Jahukaste mõjul puukese kasv pidurdub, võrsed ei puitu ja võivad talvel kergesti hävida. Haiguse tõrjeks tuleks koduaias tammelehti pritsida preparaadiga Topas 100 EC, sügisel tuleb haigustunnustega lehed kokku riisuda ja hävitada.
Õigel ajal korjatud tõrud oleks kõige kindlam aias juba sügisel lavasse või peenrasse 5–10 cm sügavusele mulda panna. Raskemal mullal piisab viiest-kuuest sentimeetrist, kergel mullal istutage sügavamale. Tõrude vahekauguseks jätke kümme sentimeetrit. Peenar katke talveks paksu (oma viis sentimeetrit) kihi hakitud kuuseokstega, männikäbidega vm loodusliku ja terava iseloomuga materjaliga, mis aitab ehk hiiri tõrudest eemal hoida. Oma õigele kasvukohale istutatakse puuhakatised peenrast alles kolme-nelja aasta pärast, kuid ka siis on need alles 40–50 cm kõrgused vitsakesed.
Külvamata jäänud tõrusid kevadeni säilitada on keerukas, sest neile on raske õigeid tingimusi luua ja kaod on tavaliselt väga suured. Tõrud kas kuivavad ära või lähevad hallitama. Valminud värsketes tõrudes on väga palju vett, kui sellest üle poole ära kuivab, on ka idanemisvõime kindlasti kadunud.
Metsamehed on tõrusid kevadeni säilitanud näiteks üsna sügavates ja kuuseokstega vooderdatud kraavides-aukudes, mis mullaga kaetud. Selline peidik peab olema aga nii sügav, et metssead tõrusid välja ei nuhiks ega nahka ei paneks.
Sellise võimaluse puudumisel tuleks tõrusid kevadeni hoida jahedas keldris vm ruumis, kus temperatuur püsib null kraadi ümber, ja niiske liivaga täidetud anumas. Peab ka jälgima, et liiv ikka niiske püsiks.
Aeglane kasv ja võimas juurestik
Kui sobivat kohta pole, võib tõru talveks kasvama panna ka hea viljaka mullaga täidetud lillepotti. Sedasi tehti kuuldavasti ka mitmes saja tamme tammiku projektis osalevas koolis. Kogenud metsakasvatajatel pole sellesse võttesse aga suuremat usku, sest esimesel aastal vajavad tammed arenguks külmaperioodi ja toas potis kasvanud seemikud jäävad peenrasse istutatult tihti kängu ega ela väljas oma esimest talve üle (vt näiteks Kullamaa metsakasvataja Lembitu Tverdianski soovitusi saja tamme salu ja ka üldiselt tammepuistu kasvatamiseks: http://vanametsameheblogi.blogspot.com.ee/2013_10_01_archive.html).
Tammed kasvavad aeglaselt. Taime juurestik on aga tublisti suurem kui potis või peenras paistev 15–20 cm kõrgune maapealne osa. Potist peenrasse istutades tasub ruumipuuduses puntrasse keerdunud külgjuured laiali sirutada ja neid vajadusel kärpida. See paneb puuhakatise aga mõneks ajaks põdema.
Kohe peenrasse külvatud tõrudest sirgunud seemikud võivad suve algul kasvada katteloori all, suve teiseks pooleks tuleb loor eemaldada, et võrsed saaksid talveks puituda. Kuivaga on vaja seemikuid muidugi kasta ja neil ei tohi lasta umbrohu sisse ära kaduda. Suve teisel poolel on soovitatud seemiku juured kümne sentimeetri sügavuselt alt läbi lõigata, siis ei kasva peajuur liiga sügavale. Muidu on taime hiljem ümber istutamiseks raske välja kaevata. Talveks võib juurte kaitseks maa seemikute ümber kuiva turba, puulehtede või muuga multšida.
Kui hakkate puukest ümber või õigele kasvukohale istutama, tuleb tema peajuurt kärpida umbes kolmandiku võrra. Jälgige, et juured enne uuesti mulda saamist kuivale ei jääks. Metskitsede eest kaitseb noort tamme kõige kindlamalt see, kui sätite puu ümber juba istutades üsna tihedast traatvõrgust keeratud silindri.
Nende noort tamme ähvardavate ohtude kirjeldamine võttis ilmselt enamikul lugejaist ära soovi ise kunagi tõrust puu kasvatada, palju lihtsam on ju ilus istik puukoolist osta. Tamm on kena avaras maakoduaias, seal arvestage sellele kasvuruumi umbes kaksteist ruutmeetrit. Alleed istutades jätke puude vahekauguseks 6–10 meetrit.
Teisalt on see aga kõigile saja tamme pargi algatuses osalevatele koolilastele väga hea kogemus. Noorte puukeste kasvuraskusi näinuna oskavad nad seda enam lugu pidada meie suurtest ja vägevatest tammehiiglastest.
Kuivad tõrud jahuks ja kohviks
Sel sügisel korjatud tõrudest, mis mulda ei jõudnud ja mis on ilmselt juba idanemisvõime kaotanud, võite kohviveskis jahu jahvatada. Kui tõrusid on rohkem, siis tuleb kestadest puhastatud tõrude sisu kas tervelt või poolitatult veel natuke õhurikkas ruumis või saunalaval kuivatada. Tammetõrud sisaldavad üsna palju tärklist ja valke. Valkude ja tärklise sisalduse tõttu võivad tõrusisud aga kergesti rikneda ja hallitama minna. Seetõttu tulebki puhastatud tõrusid veel kuivatada.
Parkained (tanniinid) teevad tõrud üpris mõruks. Kui mõru maitse ei meeldi, siis aitab maitset mahendada see, kui kestadest puhastatud tõrusisusid paar päeva soojas vees leotada. Iga päev vahetage vett kolm-neli korda. Seejärel võiks tõrusid veel emailpotis kuumutada, kuni vesi keema tõuseb. Kurnake tõrusisud ja laske neil jahtuda, siis laske need läbi hakklihamasina, kuivatage saadud puru aeg-ajalt segades ära ja jahvatage siis. Sellist jahu saab toatemperatuuril mõne aja säilitada ning mõne teise jahu lisandina igasugustes küpsetistes kasutada. Nälja- ja ikaldusaegadel oli tõrujahu väga tavaline toidupoolis.
Head paksud pannkoogid saab tainast, kus on 100 g tõrujahu, 200 g nisujahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 250 g kefiiri, 1 muna, 1 tl suhkrut, maitseks soola.
Tammetõrukohvi joodi parema puudumisel näiteks teise ilmasõja ajal Prantsusmaal. Kui tahate sarnast jooki maitsta, puhastage tammetõrud kestadest, tampige sisud puruks, röstige seda puru ilma või vms rasvaineta pannil ja jahvatage jahtunud puru kohviveskiga peeneks. Kohvi tehes kulub 2–3 tl puru 300 ml keeva vee kohta. Mahedama maitsega joogi saab siis, kui tõrusisusid enne röstimist veel umbes 12 tundi keeta.