Hunt – kõige õnnetum metsloom1

Mattias Turovski
Mattias Turovski, keskkonnaeetik
:

Hallhundil (Canis lupus) on eesti ja teiste Euroopa rahvaste kultuuris kõigist metsloomadest kõige halvem maine.

Juba keskajast ja varemgi on hunti müütides ja rahvajuttudes kujutatud ohtliku, kurja ja kõigiti inimesele kahjuliku loomana. Paraku ei ole meie kultuuripildis arusaam hundi iseloomust aja jooksul kuigivõrd muutunud, olgugi et hundiuurijad teavad huntidest praegu palju rohkem ning oskaksid hõlpsasti enamiku hundile omistatud halbadest omadustest kummutada. On ju tegemist väga seltsingulise, ustava ja truu loomaga, kes on inimese parima sõbra koera arhetüüp.

Ilmselt seisneb hundi ebapopulaarsuse peapõhjus selles, et ajalooliselt on hunt olnud inimesele alati konkurent. Olles oma ökosüsteemis tippastme kiskja, kütib hunt küllalt palju ulukeid. Olenevalt piirkonnast, aastaajast ning saagi arvukusest eelistab ta peamiselt kitsi ja metssigu, aga võimalusel ka suuremaid ulukeid, nagu põder, või väiksemaid, nagu jänes või metslinnud. Hundid söövad palju ja reguleerivad seeläbi oma ökosüsteemi saakloomade arvukust otseselt ja üsna mõjukalt. Jahindusele on hunt niisiis otsene konkurent. Teine ja vast valusamgi valdkond, kus hunt inimtegevust mõjutab, on karjakasvatus, peamiselt lambakasvatus. Hunti on ikka ja alati nähtud tülitekitajana piirkondades, kus kasvatatakse lambaid. Esimene probleemi lahendamise ettepanek on tavaliselt huntide küttimine tasemeni, kus nende karjakasvatajatele tehtav majanduslik kahju oleks marginaalne. Hundi etoloogiat ja ökoloogiat ning teisi majanduslikke ja sotsiaalseid alternatiive sellise otsuseni jõudmisel sageli ei arvestata. Mõistmaks, miks huntide populatsiooni viimine ökoloogiliselt kriitilise tasemeni ei ole parim lahendus ning võib pikas perspektiivis tuua karjakasvatajale hoopis suurema kahju, tuleb hundi eluviisi ja olemust natuke lähemalt seletada.

Hunt on karjaloom

Ökoloogiliselt hea tervise juures olev kari moodustub tavaliselt täiskasvanud isasest ja emasest loomast, nende täiskasvanud kolmest kuni kuuest järeltulijast ning keskmiselt ühest kuni kolmest noorloomast (Heptner, Naumov, 1998). Lisaks on täheldatud, et kui keskkond, see tähendab elupaiga suurus ning saagi rohkus seda võimaldab, võivad hundid moodustada ka nii-öelda kärgperesid, kus ühes karjas on kaks või kolm säärast perekonda (Paquet, Carbyn, 2003). Kuna tegemist on väga territoriaalse loomaga, kaitseb hunt oma territooriumi, mis jällegi olenevalt keskkonna võimalustest võib olla suurusjärgus 35–6200 ruutkilomeetrit (Heptner, Naumov, 1998). Hundi territoorium on reeglina püsiv paik, kust ära liigutakse suuremat sorti saaginappuse korral või kui mõni liige karjast lahkub. Hundi suur territoriaalsus tähendab sedagi, et naabruses olevaid karju välditakse ning naaberkarja hunt murtakse võimalusel alati maha. Üks peamisi hundi surma põhjuseid looduses on karjade konfliktid. Ühes 2003. aasta uurimuses (Mech, 2003) leiti, et Minnesota ja Denali rahvuspargi hundipopulatsioonide kõikidest surmadest moodustasid hinnanguliselt koguni kuni 65% huntide omavahelised kokkupõrked. See tähendab, et hea tervisega ökosüsteemis on hundi populatsioon suuresti isereguleeruv.

Toidulaud

Hundi eelistatud toidulaua moodustab, nagu juba mainitud, keskmises suuruses uluk – metskits või -siga, võimaluse piirides kütitakse ka suuremaid (põdrad) ning väiksemaid (väikeulukid ning uluklinnud) loomi. Jahti peavad hundid eelistatult karjas, kuid olenevalt saagi tüübist ja olukorrast ka üksi või kahekesi. Üldjuhul valib hunt saakloomaks kõige halvema tervisega ja seega kõige lihtsamini kättesaadava looma, täites seeläbi metsasanitari rolli. Samuti kütivad hundid loomalapsi, aga ka see on osa saaklooma populatsiooni arvukuse kontrollimisest ja tihti on saakloomadel kompensatoorsed mehhanismid, näiteks järgmisel aastal sünnivad põdral suurema tõenäosusega kaksikud. Lisaks sellele reguleerivad hundid väiksemate kiskjate arvukust oma ökosüsteemis (Heptner, Naumov, 1998). Hea tervisega hundikari ei lahku võimalusel jahipidamiseks oma territooriumilt, kuna suureneb tõenäosus kokku puutuda konkureeriva karjaga. Selline kari väldib ka inimest ja inimtegevust (Linnell, 2002). Tartu Ülikoolis zoosemiootika alal magistriõppe läbinud ning praeguseks kolm aastat maailma tipp-hundispetsialistide käe all õppinud hundiuurija Laura Kiiroja räägib, et hunt väldib alati kokkupuudet inimesega, kui vähegi saab. Inimesele mureks võib hunt saada pigem siis, kui metsas on toidulaud jäänud napiks või kui hundikari on olude sunnil muutunud nii väikeseks, et suurtele metsloomadele on raske jahti pidada.

Kaheldavad lood

Õudsed lood ja müüdid sellest, kuidas hundid vanal ajal inimesi murdsid, on meie kollektiivmällu sügava jälje jätnud, hoolimata sellest, et enamiku nende juttude tõepärasus on teadlaste silmis kaheldav (Busch 2007; Linnel 2002). Kiiroja räägib, et kuigi Euroopas ja ka Eestis on hundid minevikus harva inimesi rünnanud, ei kuulu inimene hundi saakloomade hulka ja tegelikult võib hunti kirjeldada kui põhjamaise looduse kõige aremat looma. „Võimalus sattuda hundi rünnaku ohvriks on kaduvväike. Kui võrrelda hunti teiste suurte kiskjatega, tuleb välja, et hunt on üks ohutumaid liike. Tänapäeval Eestis ja mujal Euroopas on inimestel pigem probleem lambakarja kallal käivate huntidega, mis ei ole märk mitte sellest, et hunte on liiga palju, vaid sellest, et lambakarjad pole korralikult kaitstud ja liiga jõuline huntide arvu reguleerimine inimese poolt ei lase tekkida tugevatel ja korralikult funktsioneerivatel karjadel.”

Tõsi, Keskkonnaagentuuri (KAUR) küttimisettepanekust ning suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamise töörühma otsusest lähtudes peaks näiteks Saaremaale ja Hiiumaale jääma tänavu pärast küttimislubade realiseerimist 2–3 hunti kummagi saare kohta (Saarte Hääl, 2015). KAURi ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil on öelnud, et Eestis on kokku umbes 200 hunti. Arvestades, et 2014. aastal kütiti Eestis 38 looma, 2013. aastal 78 looma ning tänavu on hundi jahihooaja esimeses voorus väljastatud juba 74 hundi küttimise luba (Hiiu Leht, 2015), ollakse Eestis huntide arvukust piirates situatsioonis, kus igal aastal kütitakse kuni 40% kogu riigi hundipopulatsioonist. Nii ei olegi võimalik jätkusuutlike ning täie tervise juures olevate karjade moodustumine, kuna vastselt täiskasvanuks saanud loomad kütitakse lihtsalt ära ning kari pole võimeline loomuomaselt jahti pidama. Kui Hiiumaa näitel peaks kogu saare peale jääma alles vaid 2–3 looma, pole neil võimalik karja moodustada, rääkimata selle poolisoleeritud koosluse probleemidest hundi geneetilise mitmekesisusega. „Esiteks pole niivõrd minimaalsel hundipopulatsioonil ökosüsteemis tippkiskjana õieti mingit väärtust. Teiseks, selline otsus on minu arvates justkui retsept probleemsete huntide tekitamiseks, sest oht, et nad nüüd lambakarja kallale lähevad, on tunduvalt suurem kui arvukama hundikarja korral. Samuti suureneb tõenäosus, et nad hakkavad liigikaaslaste puudumisel paaritumishooajal hoopis koerte seast partnereid otsima,” sõnab Kiiroja.

Laura Kiiroja on läbinud kolmekuulise praktika Wolf Parkis Indiana osariigis Ameerika Ühendriikides, praegu töötab ta Saksamaal loomapargis huntide sotsialiseerimisprojektis ning plaanib peatselt alustada doktorantuuri huntide käitumise alal. Tal on olnud suurepärane võimalus olla huntidega otseses kontaktis. „Sotsialiseerides loomaaias elavaid hunte nende heaolu parandamise nimel, olen ma mitme hundiga soojadesse sõprussuhetesse astunud. Olen õppinud, et hunt on äärmiselt sotsiaalne ja intelligentne loom, kelle suhtlemisoskus on hämmastavalt hea. Nii nagu inimeselegi on huntide jaoks kõige tähtsam pere (teised hundid tema karjas): iga karjaliige on tähtis, karjaliikmete sidemed on ülimalt tugevad ning igaüht leinatakse kaotuse korral. Hundil on ökosüsteemis olulisem roll, kui me seni arvanud oleme. On tähtis teha avalikkuse hulgas teavitustööd, et tolerantsus hundi suhtes kasvaks ja kooseksisteerimine oleks konfliktivaba.”

Kuidas reguleerida huntide arvukust

Huntide arvukust ja käekäiku Eesti metsades võiks reguleerida hoopis mõistlikumalt, vältides olukordi, kus populatsioonid muutuvad nii väikeseks ja tükeldatuks, et loomadel pole võimalik oma eelistatud looduslikes tingimustes elada ning toitu tuleb hankida kust ja kuidas iganes. Üks probleem küttimise kõrval on metsade tükeldatus ning asjaolu, et loomad on pidevalt inimtegevuse mõju all.

Ideaalis on mets suuresti isereguleeruv kooslus ja vähemasti siinkirjutaja meelest poleks nii raske ette kujutada, et mingilgi määral praegusega võrreldes võiks Eesti metsahaldus liikuda selle põhimõtte suunas. Oleme ju siiski metsariik. Samuti võiks karjakasvatajaid koolitada ning neile kättesaadavaks teha modernsemaid ja nutikamaid viise oma karjamaade võsavillemite eest kaitsmiseks. Kiskjate repellendid, elektrikarjused või vilkuvate LED-tuledega spetsiaalsed aiapostid on head näited viimastel aastatel kasutusele võetud tehnikast, mis on selle inimkartliku uluki peletamisel reeglina väga efektiivsed. Samuti on jätkuvalt hea viis lambakarja hundi eest kaitsta hankida paar karjakoera (Busch 2007). Karjakoerad kasvatatakse varajasest kutsikapõlvest lambakarjaga ühes üles, lastes neil lammastega vermida, see tähendab karjakoer peab lambaid oma pereks ja kaitseb neid kõikvõimalike ohtude eest.

Põhimureks jääb siiski asjaolu, et kui hundikari ei funktsioneeri normaalselt ega saa elada rahus oma metsas ja pidada jahti seal elavatele saakloomadele, on paratamatu, et hundid on sunnitud vaatama kõhutäitmise eesmärgil inimasustusele lähemate huviobjektide suunas –lambakarjade poole.

Allikad

  • Busch, R. H. 2007. The Wolf Almanac: A Celebration of Wolves and Their World. Guilford: The Lyons Press.
  • Heptner, V. G., Naumov, N. P. 1998. Mammals of the Soviet Union Vol. II Part 1a, SIRENIA AND CARNIVORA. Science Publishers, Inc. USA, lk 164–270.
  • Linnell, J. D. C et al. 2002. The fear of wolves: A review of wolf attacks on humans. NINA.
  • Mech, L. D., Boitani, L. 2003. Wolves: Behaviour, Ecology and Conservation. Univ. Of Chicago Press. USA. Lk 19–26.
  • Paquet, P., Carbyn, L. W. 2003. „Gray wolf” Canis lupus and allies”, in Wild Mammals of North America: Biology, Management, and Conservation (Feldhamer, G. A. et al eds) JHU Press, lk 482–510.
Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadeestishundidhundikarihuntkeskkondtoidulaud
Samal teemal
Viimased uudised
RatsutamineKõik
Top lood
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Tartu PostimeesKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
MajandusKõik
TarbijaKõik
60 PLUSSKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE