Kartulikasvatus eeldab enamat kahest kummardusest aastas

Kartulikasvataja ja MTÜ Eesti Kartul juhatuse liige Kalle Hamburg teab omast käest, et kartulikasvatusega on tööd palju enam, kui pealtnäha tihtilugu tundub. Foto: Liis Treimann

Võiks ju arvata, et pole lihtsamat põllumajanduslikku tegevust, kui seda on kartulikasvatus: paned aga kevadel mugula vakku ja võtad sügisel pesakonna üles. Siiski nõuab kartulikasvatus sageli rohkem tööd kui mõne teise põllukultuuri kasvatamine.

Kuuskümmend aastat tagasi kasvatati Eesti territooriumil kartulit umbes 100 000 hektaril. Praeguseks laiuvad Eestimaal kartulipõllud ligi 6000 hektaril. Kartulimaade vähendamise põhjus on tarbimise märgatav langus. Aastakümneid tuli Eesti kartuliga toita osaliselt ka Nõukogude Liitu ning kartulit söödeti loomadele. Tänapäeval tuleb Eesti kartulikasvatajal toita vaid oma rahvast ning söödakartulit enam ei kasvatata.

Hoolimata sellest, et kartulikasvatus on Eestis vähenenud, on kartulisaak hektari kohta kasvanud ning kartuli kvaliteetki on varasemaga võrreldes mitu korda parem. Selleks näevad kasvatajad loomulikult igal aastal kurja vaeva.

 

Hooaeg algab märtsis

Võhikule võibki tunduda, et kartuli kasvatamisega pole muud muret kui kevadel õigel ajal maha panna ja sügisel saak üles võtta. Päris nii lihtne see eestlase põhilise toiduaine kasvatamine siiski pole. Kartulikasvataja jaoks algab aasta reeglina märtsis, mil alustatakse eelidandamisega. MTÜ Eesti Kartul juhatusse kuuluv kartulikasvataja Kalle Hamburg eelidandab näiteks kartulit spetsiaalsetes kinnise silmaga võrkkottides. Meetod on end kartulikasvataja sõnul igati õigustanud.

Eesti Maaviljeluse Instituudi teaduri Luule Tartlani selgitusel võidab Kalle Hamburg sellise nipiga kasvuperioodile hinnanguliselt kaks nädalat juurde. Kartulil jääb seetõttu ka varem koor kinni ning saak on kvaliteetsem, väheneb mugulate nakatumine kartulitõusmepõletikku.

Kartul on järjest parem

Kartulikasvatuse spetsialistid tunnistavad, et aasta-aastalt on Eestis kartuli kvaliteet paranenud. Tulundusühistu Talukartul müügijuht Priit Siimon selgitab, et toodangu pesemise ja pakendamise käigus praagitakse välja vaid kümnendik kartulitest, mis ilmestabki hästi kartulikvaliteedi tõusu.

Põllumajandusuuringute Keskuse taimetervise sektori juhataja Jelena Bukštunovitš toob välja, et 2010. aastal esines kõikidest testitud kartulitest Y-viirust lausa 60 protsendi ulatuses, käesoleval aastal oli Y-viiruse avastamise protsent alla kolmekümne.

Taimetervise sektori juhataja kinnitab, et üheski Eestis kasvatatud kartulis, mis keskusesse testimiseks saadeti, polnud taimekaitsejääke üle lubatud normi. „Seitsmekümnel protsendil polnud taimekaitsejääke üldse ning kolmekümnel protsendil esines neid lubatud normi piires,” märgib Bukštunovitš.

Keerukas hoiustamine

Selleks, et kartul säiliks, tuleb seda õigesti hoiustada. Jällegi on kartuli hoiustamine teravilja hoidmisest keerukam. Nimelt on ideaalne kartulihoidla temperatuur kolme ja kuue plusskraadi vahel. Et temperatuur ja niiskus ei kõiguks, on moodsatel kartulihoidlatel automaatsed süsteemid. „Peab olema ülevaade, mis olud hoidlas on, ükskõik, kas olen kodus või soojal maal,” märgib Kalle Hamburg, kelle kartulihoidla on sedavõrd automatiseeritud, et seda on võimalik ka distantsilt juhtida.

Tulundusühistu Talukartul hoidlas Roosna-Allikul ladustatakse esmalt müüki paisatav saak, 4000 tonni kartulit, puistekuhilates. Ühistu kartulist säilitatakse pikema aja jooksul 2000 tonni kartulit, mis paigutatakse puitkastidesse, seal säilib saak müügikõlbulikuna kuni kümme kuud.

Nippe kartuli säilitamiseks ja valmistamiseks

Pane kartul külmkappi

Kartul on värske saadus, mida peab säilitama valguse eest varjatult, et vältida selle rohekaks tõmbumist. Kartul säilib hästi jahedas ja kuivas kohas (sobivaim temperatuur on 6–8 kraadi, näiteks külmiku juurviljasahtlis).

Ära koori kartulit

Kartuleid ei tasu koorida, kui selleks pole otsest vajadust. Kartulis sisalduvad vitamiinid ja mineraalained asuvad eelkõige koorealuses osas, seega tuleks võimalusel kartuleid hoopis väga hoolikalt pesta, valmistada ning süüa koos koorega.

Kui kartulid vajavad koorimist, tuleks koorida võimalikult õhukeselt ning vahetult enne keevasse vette asetamist. Kooritud kartulite keetmisel tasub ka keeduvesi hiljem toidu valmistamisel (nt kastmes) ära kasutada, nii jõuab osa mugulaist kadunud C-vitamiini ikkagi toidulauale.

Puhastatud ja kooritud kartulid ei tohi kuivana õhu käes seista, sest hapnik oksüdeerib vitamiinid ja kartul pruunistub. Riivitud kartulist roogade valmistamisel kaetakse riivmass kohe märja marliga ja riivimine peaks toimuma vahetult enne roale lisamist.

Kartuli keetmisel kasuta vähe vett

Kartuleid keetes ei täideta kunagi potti ääreni veega, mugulad peaksid saama vaevalt veega kaetud, et jätta ruumi ka aurule. Keetmise ajal viiakse temperatuur miinimumi (vesi hakkab „laulma”).

Allikas: MTÜ Eesti Kartul