Looduskalender ⟩ Pöörased sinililled ja novembrikuine redis

14. novembri redis. Foto: Kristel Vilbaste

Pime. Pime on. Päev on juba nii lühike, et vaevalt saad hommikul laetule ära kustutada, kui pead õhtul selle põlema klõpsatama.

Päike tõuseb juba veerand üheksa ja läheb looja kell neli, juba vähem kui seitse tundi on päeva pikkust. Veel kuu aega sammub pimedus peale ja siis hakkab ta jälle pikkade sammudega kevade poole minema.

Varakevadine valgus on Saaremaal jälle meelitanud õitsema sinililled ja siin-seal on mõned ülased end õitsema lasknud hullutada. Selline kevadlillede segimineku aeg kestab tavaliselt detsembri esimese dekaadini, ainult mahasadav lumi võib lillekesed unele uinutada.

Sabatäht ja seamaos kuu

Seamaos kuu on aga tähti täis taevasse tõustes jälle kui kuldkollane natuke lömmis juustukera. Ja vaevalt sai Russowi Liivimaa kroonika uustrükk ilmuda, kui inimesed hakkasid õhtutaevas sabatähti nägema. Soe päev ja külm öö mängivad udulinikutega ning kui öösel udu jäiseks muutub, joonistab see kuu ümber vikerkaarevärvi rõngad. Hommikuti on autoaknad jääs, kraapimishooaeg on alanud, nii et viimane aeg on kõik veenõud kummuli keerata ja saunapajad tühjaks teha.

Taevane koda

Laupäeval käisin Taevaskojas ja peab ütlema, et pole ilusamat paika Eestis. Kuldkollane liivasein annab sooja isegi udusesse-vihmatibinas hommikusse ja kui päike välja tuleb, siis see paik särab.

Taevaskoda ja hiline ämblik. Foto: Kristel Vilbaste

Särab ka Emalättest väljavoolav kristallpuhas allikavesi, kumab kavalalt maa-aluste kuld, mis liivakeelena Emalätte juures Ahja jões. Klõbistab Neitsikoopas salapärane kangakuduja, tiristavad puudeladvus pöialpoisid. Ja Salakuulaja kivi juures on tõesti haldjakeelset sosistamist kuulda.

Emalätte allikasilm. Foto: Kristel Vilbaste

Sulps ja valmis

Aga oli miskit, mida koos Pille Tammuriga kõrgelt Väikse Taevaskoja kaljult alla vaadates uskuda ei suutnud. Tosin sinikaelparti sulistasid all Ahja jões ja sukeldusid. Olen ikka lastele õpetanud, et meil on kahte sorti parte – sukelpardid, kel jalad üsna pepu-lähedal, nemad maapeal eriti ringi ei kakerda, aga nad on väga osavad sukeldujad. Ja siis need teised, ujupardid, kelle kohta võib kasutada lastelaulu: „Kõik minu pardikesed ujuvad vees, sabad on neil väljas ja pead on neil sees!“ Ehk siis upitajad, sinikael-pardid upitavadki põhjast juurejupse ja penikeelemugulaid. Aga nüüd panid pardid pea vette ja lasid voolul end vee alla keerata ja võisid lugeda üks-kaks-kolm-neli, enne kui nad taas vee peal.

Sukelduvad pardid. Foto: Kristel Vilbaste

Midagi väga head

Mida pardid vee all tegid, pole aimugi, aga ilmselgelt pidi seal midagi väga maitsvat olema. Looduskalender.ee tegija Gennadi Skromnov ütleb, et kui Põlula lähedal samal aastaajal kalakaamera oli, siis oli näha, kuidas needsamad sinikaelad forellide koetud marja sõid. Üks sõkkus ülevalpool marja „pesadest“ jalgadega välja ja teised püüdsid allavoolu seda veest. Aga võimalik, et Taevaskojas oli ka midagi muud himulist, mille söögiorgiat pardid pidasid.

Puhkevate pungade aeg

Aga see, et veel 14. novembril nii pikalt üle 10 kraadi on olnud, mis on see maagiline piir taimede kasvuks, siis kütteta kasvuhoones saidki redised valmis. Ja on põnev kuidas vihmaussid on vargsi nahka pannud muru pealt puulehed, töödeldes need väikesteks mullakuhilateks. Vaikselt on hakanud ka põõsaste pungad suuremaks muutuma, loodame et nad liiga suurt hoogu sisse ei saa just jõeäärsed sarapuud on üsna rohekat tooni.

LASTELE: Puukeegel

Selle asemel, et laste sünnipäevi keeglisaalides pidada võiks teha peo tagaaias suure männi all, kus lõkkel vorstiküpsetamise kõrvale võiks ka puukeeglit mängida. Selleks tuleb võtta 6-8 kuiva 10 cm läbimõõduga halgu ja rivistada nad kolmnurkselt püsti puu alla, nende kohal asuva oksa külge siduda pika nööri külge väike parajalt raske puupakuke ja siis püüda 1-3 nöörivibutusega „kurikad“ maha heita.