Euroliit päästab maakirbu ühest, aga mitte teisest mürgist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maakirpude tõrjeks kasutatavate neonikotinoidide keeld tähendab seda, et tõenäoliselt väheneb Eestis suvi­rapsi osakaal talirapsi kõrval senisest veelgi enam. 

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Maaeluministeerium teatas läinud reedel, et Eesti põldudel keelatakse neonikotinoidset toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid, sest need mõjuvad halvasti tolmeldajate populatsioonidele. Uus keeld ei tähenda aga sammu mahepõllumajanduse poole, tõenäoliselt paneb see suvirapsikasvatajad kasutama mõnd teist putukatele kahjulikku taimekaitsevahendit.

«Euroopa toiduohutusamet on riskid tuvastanud just tolmeldajate suhtes. Oluline on, et need piirangud seataks,» toonitas maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik Gerit Dreyersdorff.

Eestis pole hädavajalik

Rapsikasvatajad ja ka maaülikooli teadlane on aga neonikotinoidide keelustamise suhtes veidi erineval seisukohal.

«Kui ei saa piisavalt sügisel talirapsi külvata, peab külvama kevadel suvirapsi. Kevadel

kahjustab maakirp suvirapsi tõusmeid. Kui maakirbu arenguks on soodsad tingimused, siis olen ma ikka püsti hädas, kui neid puhitud seemneid enam kasutada ei tohi,» ütles Jõgevamaal tegutseva Torma põllumajandusosaühingu taimekasvatusjuht Koidula Liis.

Lääne-Virumaal põldu pidava osaühingu Muuga PM agronoom Jaak Flink tõdes, et ettevõttele ei tekita see uus keeld kasu ega kahju. «Üritame niikuinii suvirapsi kasvatada nii vähe kui võimalik, sest sellega on rohkem probleeme kui talirapsiga,» selgitas ta.

Muuga PM on seni lisaks puhitud suvirapsiseemnete külvamisele ka pritsinud taimi. «Näiteks CyperKill 500 EC on taimekaitsevahend, mida saab pärast keelustamist edasi kasutada,» märkis Jaak Flink.

Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekaitseosakonna teaduri Reet Karise sõnul pole kõnealune keeld Eesti põllumajanduses hädavajalik.

Reet Karise

FOTO: Enno Merivee

Rapsi kasvatamisel on levinud seemnete puhtimine neonikotinoididega. See tähendab, et töötlemise käigus kaetakse seemned neonikotinoidset toimeainet sisaldava vahendiga ning siis külvatakse. See meetod kaitseb rapsi ühe peamise vaenlase, maakirbu vastu.

Lõuna- ja Kesk-Euroopas, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, on levinud maisi külvamine samal põhimõttel. Maisi külvil tekib seemnete käitlemisel põllul tolm. Samal ajal õitseb naabruses põldudel just taliraps, mille õitele levib tuulega mürgine neonikotinoide sisaldav tolm.

Nii saavadki seal õisi tolmeldavad putukad kannatada. Selle tagajärjel kaotavad mesilased näiteks orienteerumisvõime, ei oska tarusse tagasi lennata ja hukkuvad. Mesilaspere jääb ilma virkadest töölistest, mis omakorda põhjustab peresisese tööjaotuse muutumist ja pere juurdekasvu peatumist.

Loodusliku tasakaalu jaoks on õitsevatel põldudel olulised erinevad tolmeldajad: mesilased, kimalased, mardikad ja ka näiteks kärbsed. Pidev kokkupuude eri taimekaitsevahenditega on neile lisa stressifaktor, mis võib suurendada vastuvõtlikkust haigustekitajatele.

Keeld kehtib kõigile

Reedel keelati euroliidus kolm putukatele ohtlikku neonikotinoidset toimeainet ära, mis tähendab, et otsus kehtib ka Eestis. Ohtlikeks neonikotinoidseteks toimeaineteks tunnistati imidaklopriid, klotianidiin ja tiametoksaam.

Euroopa Liidu liikmesriigid peavad otsuse jõustumisest alates kolme kuu jooksul muutma või tühistama otsused, mis lubasid neid toimeaineid sisaldavaid taimekaitsevahendeid müüa. Selline keeld näib olevat igati loogiline ja lausa vajalik. Ometi pole kõik nii üheselt mõistetav ja lihtne, kui esialgu paistab.

Eesti põllumehed kasvatavad võrreldes Kesk- ja Lõuna-Euroopa kolleegidega maisi marginaalses koguses. Reet Karise sõnul on just seetõttu putukate kokkupuude neonikotinoididega vähene.

«Meil pole selliseid juhtumeid, mille puhul mesilased on massiliselt kannatada saanud just neonikotinoidide tõttu,» märkis ta. «Põllumees on nüüd sunnitud külvama kaitsmata rapsiseemneid. Igal kevadel on loterii, kas maakirbud tulevad või ei. Mida põllumees siis teeb? Ta läheb ja võtab ikkagi mõne teise pestitsiidi, näiteks püretroidi, ja pritsib sellega suvirapsi väikesed idulehed üle.»

Rohkem mürki mulda

Karise kinnitas, et püretroid on samuti putukatele kahjulik ning idulehtede kõrvalt võib sattuda mulda rohkem mürki, kui neonikotinoididega töödeldud seemned sinna transportida suudaks. Tuule abil võib mulda jäänud mürk edasi levida ka naaberpõldudele.

«See, et põllumees läheb puhitud seemnete külvamise asemel põldu püretroidiga pritsima, meeldib mulle hoopis vähem,» ütles Karise.

Ära ei keelata kõiki neonikotinoidseid toimeaineid, vaid ainult kolm eespool nimetatut. «Need on laia toimespektriga, hästi tugevad ja neil on olulised kõrvalmõjud teistele elusolenditele,» selgitas Reet Karise.

Neonikotinoidsete toimeainete praegune sisaldus toidus või mees inimesele ohtu ei kujuta. Mesilased töötlevad nektarit oma kehas mitu korda selleks, et vähendada vee sisaldust looduslikus nektaris. Selle tagajärjel vähenevad ka ohtlike ainete jäägid ning lõpptulemusena on mees kahjulike ainete sisaldus imepisike.

Samas võivad need jääda mesilaste kehasse ning põhjustada mitmeid muutusi, mis pole küll surmavad, kuid ühel või teisel moel häirivad organismi normaalset toimimist.

    Tagasi üles