Jaht hoiab metsa ja rikastab toidulauda

Info Pärnumaal peetavast jahist ei liigu reklaamikanaleid pidi, vaid suust suhu. Jahti peetakse vaid siis, kui piisava suurusega seltskond koos on. Foto: Tiit Efert

Airek Kolju ja Tõnu Rattasepp korraldavad Pärnumaa metsades jahilkäike, mille eesmärk on nii puhkus kui ka hoolitsemine selle eest, et loomade arvukus metsas oleks looduse vajadusega tasakaalus.

Jaht on seltskondlik sündmus. Kohtume Aireku ja Tõnuga vihmasel novembrikuu varahommikul Pärnumaa südames Tõlli külas Aireku taluhoovis. Nad on siia kutsunud 30liikmelise seltskonna jahimehi. Kaugemalt tulnud on pärit Aafrika lõunaosast Namiibiast, üks Põhja-Itaaliast pärit isa on jahikogemusi jagamas oma teismelisele pojale. On mehi Islandilt ja Saksamaalt, kodumaa piires Saaremaalt, Põltsamaalt, Jõgevast ja Tallinnast, enamik siiski omakandist Pärnumaalt.

Kuigi jahimehed on üldjuhul varajased, siis seekord vihmase ilma tõttu metsa ei kiputa. Prognoos lubab, et kella 10 paiku läheb ilm ilusaks. Jahilistel on tuju hea, vahetatakse muljeid, tehakse nalja ja meenutatakse eelmist päeva, kui samuti jahil käidi. Kui juba teisest maailma otsast kohale tulla, pole mõtet seda teha ühepäevase jahi pärast. Eelmise päeva saak oli neli põtra.

Sõbrad eeskätt

Mehed hindavad kõrgelt sõprust ja sõpradega koos olemist. Jahimehepisiku sai Airek isalt ja praegu on ta ettevõtmisse kaasanud ka pojad. Vanem poeg Andrus on seekord autojuht, kes jahiseltskonna metsa viib. Pealt neljakümnene Airek on võtnud kuulda sõprade nõu, kes soovitavad selles eas enam mitte ülearu rabeleda. „Üks sõber ütles: võta meetrine mõõdulint, pane üks tähis sinna, kui vana sa oled, ja teine sinna, kui vanaks kavatsed elada. Vaata ja mõtle, kuidas sa järelejäänud aega tahaksid sisustada,” jutustab Airek.

Jaht on samuti viis sõpradega koos olla. Ka kõige kaugemad külalised on sõbrad. Info Pärnumaal peetavast jahist ei liigu reklaamikanaleid pidi, vaid suust suhu. Jahti peetakse vaid siis, kui piisava suurusega seltskond koos on. Sõbrad käivad üksteisel vaheldumisi külas, jahil on käidud nii Nabiimias kui ka Islandil. Järgmisel nädalal on plaan minna Saaremaale.

Airek Kolju ja Tõnu Rattasepp on asutanud Jäärumetsa jahiseltsi, mis on rentinud RMKlt Tõstamaa kandis 10 400 hektarit jahimaad. Jahiseltsil on kohustus oma territooriumil loomade arvukus kontrolli all hoida. Igal aastal tuleb küttida vähemalt 32 põtra. Tegelikult tabatakse keskmiselt 40 isendit aastas. Põdrajaht algab septembri keskpaigast ja kestab kolm kuud.

Kui põtru on metsas liiga palju, siis söövad nad ära puude võrsed. Sama käib kitsede kohta, kelle arvukust peab samuti piirama. Aireki sõnul ongi kitsede hulk sel sügisel liiga suureks paisunud.

Et põtradele-kitsedele ka midagi vastu anda, peetakse talirapsipõlde, mille ulukid kevadeks alati puhtaks söövad. Metssigadega pole sel aastal probleemi, seakatk tegi oma töö. Enne kütiti 100–130 isendit hooajal.

Reegel on, et kütitud loom kuulub maaomanikule. Laskja saab endale trofeena sarved. Niimoodi tuleb Airekil jahilkäikude tulemusena käidelda kena kogus ulukiliha. Ühe põdra keskmine lihakeha kaalub paarisaja kilogrammi ringis. Liha turustab Airek valdavalt Soome. Tal endal on ulukilihast juba isu täis ning ta ostab meelsasti hoopis rohumaal kasvanud lihaveise liha. Aga ta pole kade ulukiliha seltskonnaga jagama.

Ilmaprognoos peab paika

Veidi enne kümmet kamandab Airek kõik osalejad, kelle hulgas on ka õrnema soo esindajaid, autodesse. Sõidetakse maasturitega, sest jahti peetakse sügaval metsas, kuhu teinekord ei vii teejuppigi ja tuleb sõita mööda metsasihte. Arvestama peab sügavate aukude, otsatu pori ja ettekukkunud puudega.

Niiskel ja külmal hilissügisel peab riietuma soojalt, sest külm poeb kontidesse. Sama nõue kehtib jalanõudele, mis peavad kaitsma ka pori ja vee eest. Jahivarustuse kogumine ja meeste kogunemine autodesse võtab veerand tundi, vihmasadu taandub ja mõni hetk hiljem poevad pilvede vahelt välja esimesed päikesekiired. Edasi läheb päev järjest päikeselisemaks.

Pärast mõnda kilomeetrit külateid peatub kolonn põllumaa servas. Jahiseltskond tuleb autodest välja ja rivistub teeveerele. Kõigil on seljas neoonoranžid vestid, enamikul ka relv õlal. Kõlab jahisarv, Tõnu ja Airek räägivad jahiohutusest, loomadest, keda võib küttida, ning kuulutavad jahi alanuks. Peamised sihtmärgid on ikka põder ja kits. Metssea tabamine oleks juba suurem juhus, kuigi sedagi on tänavu ette tulnud. Katk küll laastas, aga pesakonnad, kes kurja haiguse üle elasid, on hakanud kosuma.

Jahilistele jagatakse raadiosaatjad, et sidet pidada ja infot vahetada. Aga ka nalja visata mõõdukuse piires. Tühja lobaga pole lubatud eetrit täita. Veendunud süsteemi toimimises, suunduvad jahilised taas autodesse ja nüüd jaguneb jahiseltskond kaheks. Pöörame külateelt metsateele, porised rööpad on sügavad ning kisuvad autot pigem kraavi poole.

Esimestel jahimeestel on aeg autost väljuda ja võtta sisse varitsuspositsioonid. Itaallane on kaasa võtnud kokkupandava tooli. Piiratakse sisse umbes kahe ruutkilomeetri suurune metsatukk. Viimasena väljub autost Airek ja palub koerad lahti lasta.

Koerad kammivad metsatuka läbi ja ajavad ulukid metsatukast välja teele või metsasihile, kus varitsevad jahimehed neid tabavad. Seetõttu pannakse paika liin, kus varitsejad võivad passida. Sellest üle astudes võib jääda tulejoonele ja teine jahimees ei saa ulukit tulistada.

Koeri on seitse, nemad lastakse üksteise järel metsa. Neil on küljes raadiosaatjad, nii saab aimu, kui nad võtavad metsas jälje üles või hakkavad metslooma jälitama.

Koerad on jahimeeste truud abilised. Aireki ja Tõnu sõnul on jaht tänu koertele ja tänapäevastele süsteemidele muutunud äärmiselt lihtsaks. Koeri on kasutatud jahil aegade algusest, aga ilma navigatsiooniseadmeteta valitses täielik teadmatus. Mõnikord võtsid koerad metsas mingi jälje üles, lipsasid sissepiiratud metsatukast välja ja olid päevade viisi kadunud.

Jahikoerte kasvatamine on maailmas suur äri. Väljaõpetatud koera eest küsitakse 10 000 kuni 15 000 eurot. Seetõttu on siinsetel jahimeestel kaasas enda väljaõpetatud koerad. „Nendega tuleb palju metsas käia, mõndagi sõltub ka geenidest,” ütleb Airek.

Koerad on tublid, tühja-tähja peale haukuma ei hakka. Üks koer olevat selline, kes teeb häält juba jälge üles võttes, teised valdavalt ulukit jälitama asudes, aga ka siis mitte alati.

Neli ilvest

Võtame koos jahimeestega metsateel kella 11 paiku valvepositsiooni sisse. Algul tundub jaht igav, sest jahimeeste ainus funktsioon on oodata. Iga metsakrõbin teritab tähelepanu. Aga tähelepanelik tasub olla, sest metsloomad suudavad liikuda väga vaikselt. Põdral pole mingit probleemi kiirelt üle astuda kraavist, mille ületamine nõuab inimeselt suurt pingutust.

Aeg venib. Kulub kolmveerand tunnikest, enne kui eemal teepervel on näha liikumist. Puude varjust hüppab välja ilves, seejärel teine. Mõlemad kaovad üle metsasihi puude taha. Kolmas on juba julgem. Tema jääb keset teed seisma ja vaatab kahele poole, üritades mõista, mis toimub. Neljas ilves on aga hoopis arg ning hüppab tagasi ja kaob puude-põõsaste vahele.

Kokku passime metsateel umbes tunnikese, kuni koerad jõuavad välja. Ühtegi ulukit seekord ei tabata. Ilmselt needsamad ilvesed tõmbasid koerte tähelepanu endale ja kui metsatukas oligi põder, siis seekord tal vedas. Jahimehed kutsuvad ühte sellist sessiooni ajuks. Koerad korjatakse autodesse, seejärel võetakse peale jahimehed.

Kolm põtra

Piirame sisse teise lähedal asuva metsatuka. Algus on siingi vaikne, kuni kostab esimene püssipauk, mõni aeg hiljem teine. Kuulda on koerte haukumist. Võib arvata, et midagi toimub. Käib ka kolmas kõmakas. Kulub jällegi tunnike, kui jahimehed tulevad auto juurde. Kuuldavasti tabatigi kaks põtra. Kolmandal õnnestus napilt pääseda. Ta oli küll Tõnul sihikul, kuid liiga sügaval metsas, sealt oleks põdra väljatoomine osutunud keerukaks ning jahimees otsustas seekord päästikule vajutamata jätta.

Tabatud ulukid soolestatakse ja märgistatakse lindiga, et rongad ei tuleks maiustama. Käes on lõunasöögi aeg. Suundume lõkkeplatsile, kus Aireki abikaasa Mariann pakub kuuma hernesuppi.

Igaühel on võimalus tulel vorste küpsetada. Vahendatakse muljeid, Mariann pakub veel kohvi ja endaküpsetatud kooki.

Meeleolu on ülev ning plaanis on korraldada veel üks aju, sedakorda pisut väiksem.

Kui kõigil on hernesupp keha üles soojendanud, suundumegi kolmandale jahile. Kell on umbes kaks, võtame uuel metsateel jälle positsioonid sisse. Taevas on selge, pea kohal lendavad vaid lennukid. Metsast pole kuulda ei krõbinat, haukumist ega laske.

Väiksel ekraanil on näha, et koerad suunduvad meie poole. Vahemaa on poole kilomeetri kandis. Kas nad tulevad koos saagiga, pole selge, aga ootus tekitab ärevust. Mõni hetk hiljem saab selgeks, et mõned koerad tuuseldavad metsas niisama ringi ja üks koer on ajust välja läinud. Selgus, et selle koera ees oli põder. Kõlab pauk ja kütitakse päeva kolmas põder.

Kui kõik koeramehed ja koerad on ajust väljas, kuulutatakse jaht lõppenuks. Väliskülaliste seas on jahimehi, kes soovivad veel metsa varitsema jääda.

Airek istub rooli ja sõidab mööda metsasihte läbi viimasegi metsatuka. Tema pilk otsib põtru ja kitsi, kuni näemegi viimaseid. Sihikule neid siiski ei võta ning kitsed saavad metsatukka putkata.

Pimeduse saabudes jõuab kohale järelkäru, mille peale vinnatakse kaks tabatud põtra. Kolmas on sügavamal metsa sees. Selle järele suunduvad mehed suure plastkelguga. Veerand tunni möödudes on kogu saak järelkärul ning kojusõit võib alata. Hiljem on kuulda, et kütiti ka üks kits.

Jaht saab lõpu

Tõnu sõnul peetakse jahimehi mõnikord verejanulisteks tulistajateks. Ajakirjanduses on sel sügisel avaldatud pilte jahituristide tabatud lindudest, kes jäävat põldudele kõdunema. „Kõik ahhetavad ja kujutavad meid ette verejanuliste mõrvaritena,” räägib Tõnu. Ometigi meeldib paljudele restoranis tellida metslinnufileed. Tegelikult kõik, mis linnust on söödav, jõuab toidulauale. Tõnu jutustab hoopis hirmsamaid lugusid lindude saatusest Madalmaades, kuhu nad meie juurest talvituma lähevad. Selle kohta ringleb internetis ka videosid. Seal mürgitatakse linde gaasiga sadade tuhandete kaupa, et säästa kohalikku põllumajandust. „Kui meil räägitakse, et kohaliku hane arvukus väheneb, siis põhjus pole meie jahimeestes,” märgib Tõnu. Tõsi on see, et linnud hävitavad põlde ka siin ja selle vastu aitaksid seadmed, mis linde ehmataksid. Aga seadmed on kallid ja riik nende soetamist ei toeta.

Kui jahisaak jõuab koju, tõmmatakse see rippu. Osa mehi suundub sauna. Airek ja Mariann lähevad kööki seltskonnale toitu valmistama. Itaallasest sõbrad on kaasa toonud oma kodumaal traditsiooniliselt valmistatud vorste, Islandi mees pakub väga kanget kadakanapsu. Airek serveerib linnufileed. Laud saab külluslik. Airek ja Tõnu võtavad jahipäeva kokku. Täpsemat kütti autasustatakse medaliga, ei unustata ka möödalaskjat, tabatud loomadele avaldatakse austust ning jahipäeva lõpetuseks kõlab taas jahisarv.