Algaval hülgejahihooajal tohib Eesti vetes lasta kuni 57 looma

Hallhülged Foto: Wild Wonders of Europe / O. Haarberg / Scanpix

Esmaspäeval algaval hülgejahihooajal tohib Eesti vetes küttida kuni 57 hallhüljest, mis on üks protsent mullu loendatud hüljestest.

Eelmisel aastal loendati Eesti vetes rekordiliselt 5700 hallhüljest ja küttida tohib üldjuhul neist ühe protsendi, ehk 57 looma. Kuidas täpselt hülgejahi load jagunevad, selgub esmaspäeval, ütles BNS-ile keskkonnaameti pressiesindaja.

Varasematel aastatel on keskkonnaamet kõige enam hülgelube eraldatud Liivi lahe piirkonda ja sealsetes vetes on neid kõige enam ka lastud. Näiteks eelmisel hooajal tohtis Eesti vetes küttida kokku 37 hallhüljest, neist Liivi lahe Pärnu- ja Saaremaa osas 22. Selles kandis kütiti 19 looma, kellest omakorda 17 lasti Kihnu vetes. 

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts on BNS-ile öelnud, et küttidel hülgejahioskused on olemas. "Kihnu meestel on need niiöelda emapiimaga sisse tulnud," lisas ta.

See stabiilsus ei ole hea, sest ilma küttimiseta peaks asurkond kasvama, kui muud asjaolud – salaküttimine, kalapüünistes hukkumine, poegimise ebaõnnestumine soojadel talvedel, võimalikud tervisehädad – kõrvale jätta.

Ka merebioloog ja hülgeuurija Ivar Jüssi on nentinud, et ilmselt on Kihnu kütid asja taas selgeks saanud. "Sealkandis huvi ju kogu aeg olnud," lisas ta. "Mul oleks kah huvitav, et kuidas ja millal nad seda küttimise asja täpsemalt teevad. Seda vist muidu teada ei saa, kui peab küttidega kokku saama ja kõnelema."

Jüssi lausus, et seni, kui kvoodi piirini küttimine ei lähe, pole küttimisega probleemi.

Jüssi rääkis, et kogu Läänemere hallhüljeste asurkond on olnud viimastel aastatel stabiilne. See ei kasva, sest kalanduse kaaspüük, poegade kõrge suremus soojadal talvedel, samuti ka küttimine Soomes ja Rootsis mõjutab oluliselt. Kogu asurkonna arvukuse kohta 2018. aasta andmeid ei ole, sest Soome otsustas loenduse sel aastal vahele jätta, kuigi nende vetes on loenduse ajal umbes kolmandik kogu asurkonnast.

Eesti vetes elab stabiilselt ka umbes tuhat kaitse all olevat viigerhüljest.

"See stabiilsus ei ole hea, sest ilma küttimiseta peaks asurkond kasvama, kui muud asjaolud – salaküttimine, kalapüünistes hukkumine, poegimise ebaõnnestumine soojadel talvedel, võimalikud tervisehädad – kõrvale jätta," rääkis ta.

"Ilmselt need "muud asjaolud" ongi määrava tähtsusega, samas iga asjaolu olulisuse hindamiseks teadmist pole. Soome lahe viigrid Eesti vetes on niinimetatud Venemaa hulkurid. Kohalikke pole enam. Liivi lahe ja Väinamere tüübid on "kohalikud", kes käivad aegajalt piiriüleselt lätlaste kilu ja räime söömas."

Erinevalt viigritest ei saa hallhüljeste puhul rääkida Eesti asurkonnast, sest nad liiguvad pidevalt terve Läänemere ulatuses.

Hallhülgeid tohib Eestis küttida alates 15. aprillist aasta lõpuni.