Nõgikikas – kes see on?

Musträhn. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Talvel on metsas suhteliselt vaikne, kõvemat häält teevad vähesed linnud, näiteks päeval mõni rongapaar ja öösiti mõni kakk. Aga aeg-ajalt kostub kellegi läbilõikavat krii krii krii, mis vahel kandub ühest metsatukast teise: see on musträhni lennuhüüd.

Ei ole raske ka häälitsejat ennast silmata: seal lendab mõneti ebakindlate, pasknääri meenutavate tiivalöökidega, aga üsna sirges joones tubli haki suurune süsimust lind, kes teekonna lõpul teeb paar üles-alla poognat ja maandub puutüvele püstjas asendis. Isase pealagi on punane, mis koos musta sulgrüüga ilmselt ongi andnud alust nõgikikka nimele. Emastel on punane vaid kukal. Nokatüvik on kollakas, silm helekollane. Nii nagu enamikku suuri musti linde, on ka musträhni peetud surma ennustajaks ja Alutaguses on ta nimeks pandud koguni toonetikas.

Musträhn on levinud Euraasia metsavööndis Püreneedest Kamtšatkani, neid on kokku üle kahe ja poole miljoni isendi. Eestis on 6000 kuni 9000 haudepaari, talvel 15 000 kuni 25 000 lindu. Nad on üldiselt paigalinnud, ainult noored hajuvad, et leida vabu elamispaiku. Viimasel ajal näib selle toreda linnu arvukus tasapisi kahanevat, sest tublisti on tõusnud tema põhivaenlase, metsnugise arvukus. See kiskja võtab matti nii puuõõntes ööbivate kui ka hauduvate vanalindude hulgast ja sööb ka pesapoegi. Kuna musträhn on üsna avaliku olekuga lind ega peitu tihedasse puuvõrasse, siis on ta kerge saak ka kanakullile.

Enamasti hoiab pesapaika isaslind, hakates oma valdusest nokaga vastu kuiva oksatüügast trummeldades märku andma juba veebruaris. See on kaugele kostev kiire põristamine, paar sekundit korraga, umbes kümme lööki sekundis. Kogu sügise ja talve lahus tegutsenud emalind (vahetevahel põristab temagi) hakkab isasele järjest ligemale hoiduma ja isalinnu alustatud pesaõõs raiutakse kahe kuni nelja nädalaga mõlema paarilise osavõtul valmis. Töö lõppedes on pesapuu all loendatud isegi 10 000 laastukest. Pesapuuks on enamjaolt haab, aga musträhni nokk saab jagu ka männipuidust. Pesi leidub ka kaskedes ja sangleppades, aga puutüvi peab vähemalt 40 sentimeetri jämedune olema. Lennuava on püstjas-ovaalne, 9 × 12 cm suurune. Nende „mesinädalate” ajal on metsades musträhni madalaid metallikõlalisi küü-klü-klüi-klüi-klüi-hüüdeid üsna sageli kuulda. Tihtipeale antakse endast märku metalse klii-ü-ga.

Tavaliselt mai alul on kuni 60 cm sügavuse, üksnes puulaastudega kaetud pesaõõne põhjal neli kuni kuus, harva ka kaheksa läikiva lubivalge koorega muna. Hauduvad mõlemad vanemad, öösiti enamasti isalind. 13 päeva järel kooruvad paljad ja kinnisilmsed pojad. Esimesed kaheksa päeva soojendavad vanalinnud poegi vaheldumisi ning toidavad neid sipelgatest ja nende nukkudest („munadest”) koosneva toitepudruga. 17–18päevased pojad hakkavad kordamööda käima lennuaval toitu saamas ja saavad nelja nädalaga lennuvõimeliseks. Siis jaguneb pesakond pooleks: osa poegi jääb isa, osa ema juhtida-õpetada. Mõne nädala pärast jäetakse pojad omapead ja need leiavad endale uue kodupaiga isegi kuni saja kilomeetri kaugusel sünnikohast.

Pesaterritooriumi suurus on mitu ruutkilomeetrit, levila põhjaosas isegi üle tuhande hektari. Vähemalt 300 meetri kauguseni pesapuust tõrjutakse sinna sattunud või tunginud liigikaaslased nokahoopidega ja kriiskava kisaga minema, kusjuures võõraid emaseid ajab minema pereema, isaseid aga pesaperemees ise. Ent toiduotsingul käiakse isegi paari kilomeetri kaugusel. Põhitoiduks on putukad, eelkõige puukoore alt kougitavad üraski- ja sikuvastsed ning sipelgad, eelkõige kuklased. Esimesi aitab kätte saada pikk kidalise otsaga keel, teisi keelel olev liimjas aine. Päevane toidutarve on 800 vastset või tuhat sipelgat. Toitu leitakse puutüvede alumiselt kolmandikult, kändudest ja maapinnalt. Oma küllaltki võimsa noka ja tugevate kaelalihaste abil suudab musträhn toitu hankides pilbasteks lammutada poolemeetriseid kände. Päevas teeb ta 8000 kuni 12 000 nokalööki.

Musträhnide raiutud pesaõõnsusi kasutavad meil pesitsemiseks paljud linnud: õõnetuvi, karvasjalg-kakk, hakk, kuldnokk, sõtkas, isegi jääkoskel ja kodukakk, varem ka siniraag. Ööbimiseks kasutavad neid orav ja metsnugis, talvitumiseks nahkhiired, suvel võib mõnes õõnsuses leida herilase-, vapsiku- või mesilasepesa.

Aasta linnuks on musträhni valitud Saksamaal (1981) ja Šveitsis (2001).