Metsise asurkond on hakanud taastuma, kuid komistuskiviks on metsakuivendus

Metsis

FOTO: ANDRUS EESMAA/JT/SCANPIX

Peagi jõuab ühele poole metsise mängu kõrgaeg. See on metsise aastases elutsüklis vaid üürikesed 2 nädalat kestev aeg, mil mänguplatsidel käib kukkede vahel tõsine jõukatsumine, kirjutas Valdo Jahilo Keskkonnaagentuurist.

Veel aastaid tagasi oli metsise seisund Eestis olukorras, kus arvukuse püsival langusel ei paistnud lõppu tulevat. Võrreldes 1980. aasta seisuga on liigi arvukus tänaseks kukkunud 44 protsenti.

Käesolevaks ajaks võib tõdeda, et arvukuse püsiv langus on peatatud. Suuremat efekti arvukuse languse pidurdamisel omas 2014. aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku epideemia ja sellele järgnenud drastiline metssigade arvukuse langus. Oma osa on ka 2013. aastal ulukite lisasöötmise keelu kehtestamisel, enne seda kehtis keeld vaid metssigade lisasöötmisele metsise püsielupaikades. Söödakohad ei koonda mitte ainult metssigu vaid ka närilisi ja neid jahtivaid kiskjaid, kes metsise mune ja tibusid võimalusel hea isuga söövad.

Esimesed märgid mängude suurenemise kohta avaldusid 2015. aasta kevadel. «Tänaseks võib tõdeda, et viimase viie aasta arvukus on stabiliseerunud. Tulemus, et metsise asurkond on hakanud taastuma, on võimalik ainult tänu sellele, et meil on veel säilinud piisaval hulgal kvaliteetseid elupaiku,» kommenteeris Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leevits. «Sellest kõneleb fakt, et kaitsealade võrgustikul on viimasel viiel aastal olnud asurkonna taastumine kiirem, kui väljaspool metsise kaitseks loodud alasid».

Metsise asurkonna taastumine ei ole aga üle Eesti ühtlane olnud. 2009-2017 kogutud metsise mängude seire andmete analüüsil on eristatavad piirkonnad, kus mängude suurus on valdavalt kasvanud või stabiilne ning piirkonnad, kus mängude suurus on valdavalt kahanenud. Seega, ei saa öelda, et metsiseasurkond oleks igas Eestimaa nurgas taastunud. Probleemseteks piirkondadeks on Järvamaa (Lõuna-Kõrvemaa, Väätsa), Jõgevamaa (Endla, Sadala, Vooremaa), Lääne-Virumaa (Lääne-Alutaguse) metsise elupaigad.

Üldistatult on tegu piirkondadega, mis asuvad Pandivere kõrgustiku servaaladel ning kuhu on ENSV ajal metsaparanduslikel eesmärkidel rajatud ulatuslikud maaparandussüsteemid. Teisalt on ka piirkondi, kus metsiseasurkond on üsna jõudsalt taastunud – mängud on valdavalt kasvanud või stabiilsed ning avastatud on ka uusi mänge. Sellisteks piirkondadeks on Lahemaa, Põhja-Kõrvemaa, Ida-Alutaguse, Nõva, Soomaa. Üldistatult on tegu piirkondadega, mille elupaigad on jäänud suures osas puutumata suurtest maaparandusobjektidest. Kõige looduslikumas seisus on kahtlemata Ida-Alutaguse ja Lahemaa metsise elupaigad, kuna seal praktiliselt puuduvad maaparandussüsteemid.

Joonis 1. Muutused mängude suuruses 2009-2012 ja 2013-2017 seireperioodide vahel. Punane = kahanenud, roheline = kasvanud, sinine = stabiilne, roheline ring = tekkinud/avastatud, punane ring = hävinud, hall = teadmata.

FOTO: Keskkonnaagentuur

«Metsise sigimistsükkel on tihedalt seotud siirdesoometsadega. On teada-tuntud tarkus, et kuivendamine rikub ajapikku metsise elupaigad. Elupaikade hävimine toimub aegamööda. Alles aastakümnete möödudes ilmnevad koosluses muutused. Metsise mängude seire (2009-2017) käigus kogutud taustinfo analüüsil on selgunud, et kaugele arenenud kuivendusmõjuga elupaikades on metsise mängud keskmiselt 30-40 protsenti väiksemad, kui looduslähedase veerežiimiga elupaikades,» rääkis Leevits.

«Kokkuvõtvalt – suured mängud esinevad sagedamini loodusliku või väherikutud veerežiimiga elupaikades ning kuivendusmõjude süvenemine toob kaasa mänguasurkonna hääbumise,» Selgitas Leevits.

Mis mõjutavad metsiste elupaiku?

Lõviosa metsise elupaikadest on mõjutatud või tänaseks täielikult rikutud 1960. aastatel rajatud metsaparandussüsteemide tõttu. Kuni käimasoleva kümnendi alguseni oli suur osa neist süsteemidest amortiseerunud, mistõttu edasine elupaikade degradeerumine oli pidurdunud. Viimastel aastatel hoogustunud metsaparandussüsteemide rekonstrueerimine on jõudnud ka metsise elupaikadesse ning isegi nendesse elupaikadesse, mis asuvad kaitsealadel ja püsielupaikades ning mis on Euroopa Komisjonile esitatud kui Natura2000 võrgustikku kuuluvad alad.

Metsise elupaikade näol on tegu valdavalt soomuldadel asuvate metsadega – 51 protsenti keskkonnaregistris arvele võetud metsise elupaikade pindalast asub turbamaadel. Nendest omakorda 40 protsenti (353,5 km2) asuvad maaparandussüsteemidel. On üldtuntud fakt, et kõdusoometsad on kasvuhoonegaaside emiteerijad. Seega, metsise elupaikadesse metsaparanduslikel eesmärkidel paigutatud ressurss kütab ühest küljest ilma, kuid rikub ajapikku ka ohustatud liigi elupaigad.

Väljavaated püsimajäämiseks

Metsise kaitse üheks pikaajaliseks eesmärgiks on saavutada asurkonna suurus 1500-2400 isaslindu. Käesolevaks ajaks on isaslindude arvukushinnanguks vähemasti 1300 isaslindu. Praeguse seisu säilitamine ja asurkonna kasvu tagamine võib eelolevatel kümnenditel saada tõsiseks katsumuseks. Eriti oludes, kus taastatud ja hooldatud kuivendussüsteemide mõjud aasta-aastalt süvenevad ning kehtiv seadusandlus ei sea mingit piirangut liigi elupaikade seisundi kahjustamise osas. Ainus lahendus seisneb kas selgete reeglite kehtestamises läbi looduskaitseseaduse täiendamise või liigikaitse eest vastutajate ning elupaikade kasutajate vahelises kokkuleppes.

Loe metsise mängude seire aruannet siit.

Allikas: Keskkonnaagentuur 

Loe ka neid

Tagasi üles