Karepa ravimtaimeaia hommikutees on pihlakamarjadele lisatud kanarbikku, põdrakanepit ja maapirni. Ka värvilisi õisi võiks lisada, näiteks saialille või maapirni keelõisi.
Pihlakamarjad olid vanasti tähtsad nii vitamiiniallikana kui ka talvel külmarohuna. Pihlakaid on istutatud kodu kaitsma ja usutud, et pihlakast tehtud ehe või pulk kaitseb ka kodust eemal olles. Koduõuelt pihlaka maharaiumist seostati kaitse kadumise ja õnnetustega. Lisaks aitavad pihlakaõied ja -marjad tervist parandada ja gurmeetoitusid maitsestada.
Tänavu on palju pihlakamarju, patt oleks neid mitte kasutada. Looduslike sortide kibe maitse (parasorbiinhape) kaob kuumutamisel ja külmumisel.
Pihlakamarjades on palju C-vitamiini, see säilib töötlemisel, samuti karotiini ja pektiinühendeid, mis koos suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestale kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Pihlakamarjaseemnetes sisalduv amügdaliin suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgeni)kiirgusele, kaitstes raku hingamisensüüme kiire lagunemise eest.
Pihlakamarjades olev sorbiinhape toimib sapiajatina ja kerge lahtistina. Vähene sapieritus ja sapihaigused on tihti kõhukinnisuse põhjuseks. Pektiin ja parkained pidurdavad soolestikus käärimisprotsesse ja vähendavad gaaside teket. Pihlakamarjad sobivad alahappesusega gastriidi ja maopõletiku korral. Samuti on neist abi suhkruhaiguse, vitamiinipuuduse ja veresoonte lupjumise korral, palaviku ja külmetuse vastu, maonõre happesuse suurendamisel.
Kuivatatud pihlakamarju võib panna maitseainesegudesse, parem oleks marjad enne jahvatada. Pihlakas sobib liha maitsestama. Karepa ravimtaimeaias valmistame metsamaitse ürdisoola, milles on jahvatatud pihlakamari koos kuuseokaste ja punega. Jahvatatud või peenestatud marju võib lisada saia-, leiva-, pannkoogi-, keeksi- ja karaskitaina sisse. Maitse saab põnevam ja sidrunhapet pole vaja.