Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Külaskäik pipratallu võtab suu hõõguma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Metste talu perenaised Vaike ja Katrin Pärn oma vürtsikate hoolealuste keskel. | FOTO: Gertrud Alatare

Metste aiandustalust leiab ühe rikkalikuma piprakogu Eestis. Spetsiaalselt piprakollektsioonile pühendatud kasvuhoones on kasvamas 126 sorti vürtsika viljaga taime.

Pärnumaal Saarde vallas Kärsu külas asuva Metste talu noorperenaine Katrin Pärn räägib, et kõige ilusam vaatepilt avaneb kasvuhoones juulis lõpus ja augusti alguses, kui küpsed viljad pungitavad üksteise võidu oma mitmevärvilisi päid.

Juuni keskpaigaks, kui Maa Elu Metste talul külas käis, olid esimesena värvunud kaunad erkpunaseks või sinkjasmustaks ületalve hoitud piprataimedel.

Tõik, et mõne sordi puhul kannatab pipra talveks kasvumajast tuppa kolida, on aedniku silmis tänuväärt pluss.

Pipraarm pani koguma

Kalandusspetsialistist Katrini ja tema agronoomist ema Vaike Pärna ühine pipraarmastus ei sündinud tühja koha pealt – Pärnade pere on alati vürtsikast toidust lugu pidanud ja et värsket vilja oleks omast käest võtta, pisteti kümmekonna aasta eest mulda esimesed piprataimed.

„Kui alguses oli meil paar-kolm sorti pipraid, siis üle-eelmisel aastal oli meil juba 71 sorti pipraid, mullu 90 ja sel aastal sai külvatud 126 sorti pipraid,” seletab Katrin.

Igast nimetajast on kollektsioonis vähemalt 1–3 isendit.

Oma lõbuks võib ju jumal teab mida kasvatada. Miks pakuvad Pärnad ulualust just nimelt pipratele?

„Mulle endale väga maitsevad piprad ja pipramaailm on väga põnev. Maitseid on ju tohutult – paprika mahedusest kuni maailma kõige kangemate maitseteni,” tunnistab Katrin.

Ta ei salga, et pipramajandus tekitab hasarti ja kui kasvuhoonetesse veel vähegi mahub, siis paisub piprakogu veelgi rikkalikumaks.

Olgu siiski mainitud, et mitte kõik suvesoojuses ja -päikeses mõnulevad piprakesed ei ole pistetud mulda oma lõbuks – muist Metste aiandustalu piprasaagist läheb müüki.

Müügiks kasvatatakse klassikalisi sorte, nagu näiteks punane ja kollane Cayenne’i pipar. Need Lõuna-Ameerikast pärit tulise loomuga piprad on Eestis üsna hästi tuntud ja leidnud meie inimeste toidulaual oma koha.

Kevaditi müüvad Pärnad pipraistikuid ja suve teises pooles küpseid piprakaunu.

Piprakasvataja Vaike tänavune aednikuhooaeg algas 3. veebruaril.

„3.–10. veebruarini külvasin piprad ja esimesed paar nädalat kuni kuu olid need meil toas päevavalguslambi all ning siis tõime need kasvuhoonesse,” kirjeldab Vaike.

Paprikad pole kapriissed taimed ja esimesel eluperioodil ei vaja nad muud kui piisavalt valgust ja niisutust. Seda viimast tuleb neile anda kaks korda päevas.

Teistelt on Pärnad kuulnud, et kõige pirtsakamaks primadonnaks peetakse Habanero pipart. Vaike teab piprakasvatajat, kes on üritanud seda põletava mekiga piprasorti kasvatada, aga pole nelja aasta jooksul ühtegi kauna saanud.

Pärnadel seevastu sirguvad habanerod  kenasti. Vaike niisutab pärast külvamist kaks korda päevas sifoonist mulda ja kui taim on juba võrse üles ajanud, rändab see kohe lambi alla „päevitama”.

Ema ja tütre kinnitusel on pipart hõlpsam hooldada kui näiteks tomatit. Piprataimedel ei pea kasvufaasis võsusid ära näpistama, need pole haigustele vastuvõtlikud ja erinevalt paprikast saab pipart edukalt potis pidada.

Seemneid tellib Katrin interneti kaudu Soomest, Hispaaniast, Saksamaalt, Austriast, Šveitsist, Taist, Hiinast, Venemaalt ja Hollandist.

Reisideltki toob ta neid võimalusel alati kaasa. Katrin muigabki, et kui tema juba välismaale läheb, siis käib ka uusi pipraid jahtides tiiru läbi kohalikult turult.

126 nimetusega kollektsioon võtab enda alla ühe kasvuhoone. Siin sirgujaid ei ähvarda ärasöömine, sest kollektsioontaimede ainus ülesanne on rõõmustada silma.

Müügiks ja söögiks lähevad piprad, mis elutsemas ülejäänud kolmes kasvuhoones.

Vaata ja imetle

Küpsemise kõrgajal ripuvad piprasalus kõrvuti valged ja süsimustad kaunad, kollased, oranžid ning punased kaunadki. Igal viljal on oma kuju, loodus pole pipraviljade kujundamisel fantaasiaga koonerdanud ning on vorminud neid nii pikerguseks kui ümaraks. Mõnel kaunal on otsas justkui krussis saba.

Katrin muigab õitsvas piprasalus hoolealuseid näidates, et küll see pipramaailm on ikka hiiglama põnev.

„Põnev on juba pipraseemneid hankides,” selgitab ta. „Uue sordi valimisel lähtume taime täiskõrgusest, sest väga võimsad taimed meie kasvuhoonesse ei mahu. Seemnete valimisele, tellimisele ja kättesaamisele kulub oma kaks kuud.”

Üht kindlat favoriiti ei ole Katrinil välja kujunenud. Lemmikuid on tal palju.

Näiteks toorest peast roheline pikliku kauna ja keerdus otsaga magus Cayenne’i pipar. Juuli lõpus või augusti alul valmiv pipar mekkivat küpsena täitsa magusalt, kinnitab Katrin.

„Vahva on ka violetsete õite ja kaunadega Orozco pipar. Õitsedes on see taim hästi dekoratiivne. Hiljem tuleb sel külge tume ja efektne kaun, mis omandab täisküpsuseni jõudes kirgaspunase tooni. Ka kollane niinimetatud puutšilli, mis on tegelikult üks maripipardest, õitseb violetselt, aga vili peaks tulema kollane,” sõnab Katrin.

Vaike hindab piparde juures vastupidavust. Näiteks hot-thai tšillipipart on ta suutnud hoida ületalve toas. Seegi taim on oma pisikeste punaste kaunadega silmale kena vaadata.

Ajakirjanikule antakse proovida aribibi gusano nimelist pipart. Pisikestes paarisentimeetristes helekollastest kaunades on peidus tõeline tulemöll. Piisab vaid näksamisest, kui suus lahvatab tulekahi ja silma tükivad pisarad.

Pärnad ei soovita tugevat pipramaitset vee joomisega leevendada, vaid rüübata peale keefiri või piima. Joomisest veelgi tõhusama vastulöögi annab lusikatäis suhkrut. Kui lusikatäiest ei piisa, siis paarist-kolmest on olukorra neutraliseerimisel kindlasti abi.

Kes värsket kauna hammustada ei täi, sel on mõistlik sobitada sinasõprust jahvatud pipraga. Törts piprajahu kotletitainasse, sousti või prae peale on paras maitsemeele harjutamiseks.

Katrin õpetab, et pipra kanguse tunneb lõhna järgi ära.

„Mida kangem pipar, seda rohkem meenutab tema viljaliha lõhn kabelilõhna. Piprale tuleb selline tühi külm aroom juurde,” kirjeldab ta.

Eestlastele maitseb

Kui pöörata jutt õite- ja kaunailu imetlemiselt praktilisema poole ehk pipramüügi peale, siis Metste aiandustalu õnneks on eestlane aina pipramaiam.

„Otsitakse just neid kõige-kõige kangemaid maitseid,” märgib Katrin.

Lõviosa talu müügiks mõeldud saagist liigub Pärnumaalt Tallinnasse restoranidesse. Pipar on kange vili ja seda kulub vähe. Kui üks söögikoht ostab korraga mitukümmend kilo tulisemaid pipraid, on see üüratu kogus.

Värsked kaunad lähevad otsejoones müüki ka laatadel ja kui viljad on esimest värskust kaotamas, siis ootavad neid kuivati ja jahvati.

„Siiani pole me piprajahu müünud, aga nüüd tegime ära eraelamises toidu valmistamise teavituse ja uuel hooajal küpsevatest kauntest plaanime hakata jõudumööda valmistama piprajahusid ja -segusid, samuti koduleiba ning muud lihtsamat söögikraami,” teatab Katrin.

Metste talu pipraperenaiste sõnutsi leiab iga aednik omale meelepärase sordi, sest piparde valik on tohutu.

„On amplisorte, põõsaid, potitaimi, on puid ja bonsaitüüpi, aga ka lillesarnaseid piprataimi,” seletab Katrin.

Pipraotsijal tasub kõrva taha panna, et kollaste kaunadega sordid on reeglina hapukama maitsega, tumepunased kõige aromaatsemad, magusamad ja meenutavad veidi paprikat.

Pärnu-Viljandi maanteest kiviviske kaugusele jääva Metste aiandustalu põhitegevus on tegelikult salatisibulate ja teiste huvitavate sibulate, erivärvilise porgandi ning aed- ja põldoa müük ning kasvatus.

Tagasi üles