Sügisel püüavad peenras pilku kukeharjad

, aiaajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pooleldi õide puhkenud kukehari varasügiseses lillepeenras.
Pooleldi õide puhkenud kukehari varasügiseses lillepeenras. Foto: Säde Lepik

Septembris ja oktoobris, kui õitsejaid on iga päevaga üha vähem, hakkavad järjest enam pilku püüdma kõrgema kasvuga roosade ja punaste õitega kukeharjad. Praegu on neil osa viie kroon- ja tupplehega õietähti alles nupus. Vapramad sordid hallasid ei karda, nemad õitsevad külmade tulekuni.

Kukeharja liike ja aretisi on palju ning neid vähenõudlikke ja leplikke taimi saab aias väga mitmeti kasutada. Meie taimemüügikohad pakuvad neid ka päris suures valikus.

Hästi laias laastus võib kukeharjad jagada hilisemateks ja kõrgeteks ning varasemateks ja madalateks. Kollaste õitega harilik kukehari (Sedum acre) kasvab Eestis looduslikult ja on hea meetaim. Teisedki kukeharjad meelitavad aeda mesilasi ja liblikaid.

Sügisel imetleme kukeharju eelkõige lillepeenardes, aiavaasides ja parkide suurtel istutusaladel, kus neid näeb iga aastaga üha rohkem. Menu põhjus on see, et paksuleheliste sugukonda kuuluvad kukeharjad ei oota meilt erilist hooldust ning neid on huvitav vaadata ka enne ja pärast õitsemist. Kõrgemate kukeharjade sarikõisikud püsivad ka vaasis kaua kenad.

Kõrgetele kukeharjadele meeldib päikeseline kasvukoht, kõik värvi muutvate või mitmevärviliste lehtedega sordid värvuvad paremini täispäikeses. Neile sobib keskmise viljakusega neutraalne aiamuld, kuid see peab vett hästi läbi laskma, muidu võivad taimede juured mädanema minna. Kukeharjad talletavad oma lihakatesse lehtedesse vett ja põuda need ei pelga.

Kui muld on üleväetatud, liiga rammus ja niiske, siis võib taimepuhmik laiali vajuda. Sellisel juhul on soovitatud kukeharja suve algul pisut kärpida. Õisikuid sellepärast vähem ei teki, kuid taim on madalam ja hakkab natuke hiljem õitsema. Kui kukeharja puhmik on liiga hõredaks või tihedaks muutunud, siis jagage taime. Mõned liigid annavad isekülvi, kukeharju saate paljundada ka varre- ja lehepistikutega.

Kõrgeks (40–60 cm) kasvavad kaunis kukehari (S. spectabile), verev kukehari (S. thelephium), nende sordid ja liikidevahelised hübriidid.

Kõige levinum on meil ilmselt umbes 50–60 cm kõrgune vapralt külmadeni õitsev liikidevaheline hübriid ‘Herbstfreude’ (ka ‘Autumn Joy’). Sel sordil on suured (läbimõõt 20–30 cm) tumeroosad õisikud ja õrnalt hallikasrohelised lehed. Tuttavlik on ka verev kukehari ‘Matrona’: see 1986. aastal Saksamaal aretatud sort jääb meelde ilusa püstise kasvu, valgetest pungadest puhkevate roosade õite, pronksjate servadega suurte roheliste lehtede ning purpurpunaste varte ja leheroodudega. Talveks lähevad selle õisikud šokolaadikarva. Sarnane vereva kukeharja sort on ka ‘Munstead Dark Red’, purpurpunaste õite avanemine võtab aega ligi kaks kuud ning kogu selle aja on taime muutumist põnev jälgida. Terve suve hoiab oma lehtede mustjaspunast tooni umbes 50 cm kõrguseks kasvav tumeroosade õitega ‘Purple Emperor’. Tumepurpursete lehtede ja roosakaspunaste õitega on ka hiline sort ‘Karl Funkenstein’. Verev kukehari ‘Bon Bon’ on erandlikult varane, selle 30–40 cm kõrguse sordi väikestes õisikutes puhkevad tumeroosad õied juba juulis, lehed on purpursed või pruunikad. Mustjaspunaste varte, tumelillade lehtede ja roosade õitega on sort ‘Xenox’. ‘Xenox Rainbow’ on veel erilisem, sest mustjaspunaste lehtede kohal avanevad mitut värvi õied: näeb roosasid, pronksjaid ja kollakaid toone. Roosade õitega sordi ‘Forsted Fire’ sinakasrohelistel lehtedel on kreemikaskollakas serv. Sordi ‘Lajos’ lehti ehib kollane serv. Kui ‘Ice Ruffles’ on veel puhkemata, siis usud, et nuppudest tulevad valged õied, need on aga siiski kreemikasroosad ja sobivad hästi taime punakate vartega. Lehtedel on üpris kirev sügisvärvus. Lindudele maitsevad kukeharjade seemned ja nende õisikuid ei maksa sügisel peenart korrastades maha lõigata. Ka härmatise ja lumega kaetult on need päris toredad.

Madalad, kõigest 5–10 cm kõrguseks kasvavad ja jõudsalt laienevad roomavate või püstiste vartega kukeharjad on asendamatud kiviktaimlas, kuivmüüridel, liiva- või kruusapeenral ja pinnakattetaimena katusehaljastuses. Sellised sordid õitsevad valdavalt juunist augustini. Ka madalad kukeharjad tahavad kasvada päikesepaistes ja lahjal mullal, üle kõige kardavad need liigniiskust. Seega peab kasvupinnas hästi vett läbi laskma. Levinumatest liikidest suudavad harilik ja valge kukehari kasvada ka üsna õhukesel liivakihil. Roomavale kukeharjale meeldib erandina poolvarjus.

Hariliku kukeharja sordid ‘Yellow Queen’ ja ‘Elegans’ on õitsedes nagu kollased vaibad, kus õite vahelt nende väikeseid rohelisi lihakaid lehti ei paistagi. Kollaste õite ning kitsaste tipust hambuliste tumeroheliste lehtedega on natuke hilisem ja suurem õiekas kukehari (S. floriforum) ‘Weihentephaner Gold’. Õieka kukeharja sortidel on tihti põnev sügisvärvus. Erkroosade õitega pisut kohevama (kõrgus kuni 20 cm) vaiba saaks kujundada roomava kukeharja (S. spurium) sortidega ‘Fuldaglut’, ‘Coccineum’ ja ‘Voodoo’, nende lehed on punakasrohelised ja viimasel lausa tumepunased.

Juba enne õitsemist on hästi huvitav ilusti maapinda kattev valge kukehari (S. album) ‘Coral Carpet’, sest selle pisikesed pulkjad lehed on enne roosakasvalgete õite puhkemist punased, suve edenedes muutuvad need aga järjest rohelisemaks ja talveks pronksjaks. Valge-roosa või kollase leheserva ja kollaste õitega on Kamtšatka kukehari (S. kamtchaticum) ‘Variegatum’. Punaste õite ja sinakasroheliste lehtedega on Ewersi kukehari (S. ewersii). Juba mais õitsev hallikasroheliste lehtede ja kollaste õitega talblehine kukehari (S. spathulifolium) on meil paraku talveõrn ja eeldab eriti hea drenaažiga kasvupaika. Kukeharjad nagu paljud teisedki püsikud ei karda mitte niivõrd külma, kuivõrd liigniiskust ja seisvat vett.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles