Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nagu pisikesed papagoid pihlapuudel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Kaugelt vaadates oleks nagu kuldnokasalk pihlaka otsa laskunud ja asunud pihlamarju nokka ahmima. Peaaegu täpselt samasugune lennumaneer, aga kuldnokad nüüd, novembris?

Nendele marjasööjatele ligemale minnes näeme, et tegemist on hoopis kirevamate lindudega – enamik sulekuube ja kuklatutt pruunikashall, sabaalune kastanpruun, mustad tiivad kirjatud valge, kollase ja punasega, saba keskosas must ja tipuvööt helekollane. Tähelepanelikult vaadeldes selgub, et nad polegi kõik ühetaolised: osal on kollane sabavööt laiem ja punaste suletippudega – need on isaslinnud, paljudel pole tutti ega punaseid sulenaaste – need on noored, emastel aga on lõuaalune must laik ähmasepiiriline. Aeg-ajalt lastakse kuulda helisevaid sirrr-hüüde, mis on neile andnud ka viristaja nime.

Tegemist on siidisabadega, kes pesitsevad põhjapoolsete hõredate taigametsade vööndis Fennoskandiast Kamtšatkani ja ka Ameerika mandri põhjapoolsemas Kaljumäestikus. Soomes hinnatakse nende arvukuseks ligemale 20 000 haudepaari, kogu levialal aga arvatakse elavat umbes kolm miljonit siidisaba. Külmade ilmade hakul liiguvad nad mitmekümne- kuni mitmesajalinnuliste (Eestis on nähtud koguni 750 lindu üheskoos) salkade-parvedena järjest lõuna poole, vastavalt marju kandvate puude lagedaks tegemisele. Peale pihlakate kõlbavad viristajatele ka lodjapuu-, kadaka-, viirpuu- ja ligustrimarjad, neid nähakse toitumas ka lumemarja- ja isegi kibuvitsapõõsastel. Harvem tarbitakse tuhkpuumarju või nokitakse õunu.

Marju noppides on siidisabad lausa akrobaadid ja võivad oksatippudel rippuda ka pea alaspidi. Maha pudenenud marju nad naljalt üles ei korja – ohtlik vist? Suhteliselt lai kurgupära lubab marjad tervelt alla neelata. Päeva jooksul võib üks siidisaba endale sisse vohmida kuni tuhat marja. Toidus leiduvad karotenoidid annavad materjali küünrahoosulgede tippudel, isastel ka sabatipul olevate vahajate punaste naastude kujunemiseks. Pika sügise puudel olnud marjad on tihtipeale käärima läinud ja neis tekkinud alkoholist võivad siidisabad päris purju jääda, nii et lausa kakerdavad okstel. Röövlindu nähes võetakse varjeseisak: keha ja kael tikksirgelt püsti, nokk taeva poole. Siiski langeb neid raudkullide ja hallõgijate ohvriks, Kesk-Euroopas võtavad nende seast matti ka väikepistrikud ja viud.

Eestisse jõuavad esimesed salgad oktoobri keskel, aga kui Põhjamaadel on marjanappus, siis septembriski. Põhiline sisselend on novembri hakul. Meil talvitavate siidisabade hulk arvatakse mõnel aastal küündivat kahekümne tuhandeni, kuid enamasti on neid vähem. Järk-järgult liigutakse lõuna poole Kesk-Euroopasse, jaanuaris jõuavad mitmed salgad Musta mere äärdegi. Mõne õnnestunud pesitsushooaja järel, eriti aga marjasaagi ikalduse aastail on nähtud invasioone ehk irdrändeid. 1970. aastatel täheldati seda kolmel-neljal sügisel, viimati aga 2008. aastal. Siis jõuavad nad Vahemereni, samuti Iirimaale.

Paaritruudust pole – igal kevadel leitakse uus partner. Sügava kausi kujulise paksuseinalise pesa ehitab siidisabapaar puuvõra ülaossa tüve ligidale, eelistades okaspuid. Mune on neli kuni kuus, need on sinakashalli tumedatähnilise koorega. Pesitsusajal on menüüs põhiliselt selgrootud, suve lõpul ka madalate puhmaste viljad, näiteks kukemarjad ja pohlad. Haub emalind üksi, isalind toob talle toitu, sealhulgas marju. Putukaid, peamiselt sääski ja kihulasi, püüavad siidisabad õhust, kogudes need poegadele viimiseks neelu. Juuli keskel hakatakse salkadesse koonduma ja vähehaaval lõuna suunas uitama. Mingit kindlamat korrapärasust selliseil hulgurändeil pole sedastatud – kõik oleneb toidu leidumisest.

Kevade eel on puudele-põõsastele marju jäänud üsna vähe ja siis söövad tagasi rändavad siidisabad okstelt ka pungi ja varajasi õisi. Meil võib neid viibida veel maikuuski, ent suveks jäädakse harva. Poolesaja aasta eest kohati ühel Tartumaa rabal äsja lennuvõimestunud poegadega pesakonda, kuid see ongi jäänud ainsaks teadaolevaks siidisaba pesitsemisjuhuks Eestis.

Hoidkem siis silmad lahti, et näha neid värvikirevaid linde tegutsemas-toitumas puistuservadel, puiesteedel ja eraldi kasvavatel puudel nii maal kui ka asulates-linnades.

Tagasi üles