Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kolme muuseumi punnitamine ühe nimetaja alla jääb küsitavaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Piimandusmuuseumi direktor Ants Välimäe. | FOTO: Dmitri Kotjuh / Jarva Teataja/

„Nagu meie oma mõistust tarvitame, nõnda saab tulevik olema: väga kaunis või väga halb.” Sedasi arvas Kurgja talu rajanud 19. sajandi väljapaistvamaid eesti ühiskonna- ja põllumajandustegelasi Carl Robert Jakobson.

Jakobson ostis Vändra metsadesse Kurgja talukoha, kus 1948. aastal asutati muuseum, mille esimene direktor oli tema vanim tütar Linda Jakobson. Eesti ainsas tegevtalumuuseumis haritakse põldu ja kasvatatakse karja Jakobsoni põhimõtete järgi, aastas käib Pärnumaa visiitkaardiks kujunenud Kurgjal üle 30 000 külastaja. Rahvast on seal käinud kogu aeg, pärast peremehe surma nenditi baltisaksa lehtedes, et eestlased on saanud endale palverändamise koha – Kurgja. Nõukogude ajal teati Kurgjat kui eestluse keskust, kus pealinnast kaugel aeti eesti asja. Praegu on Jakobsoni talumuuseum eesti talukultuuri kandja, mille kohal taevas pole riigireformile mõeldes paraku pilvitu.

Maaeluministeeriumi haldusalas on Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi kõrval ka Eesti piimandusmuuseum ja Eesti põllumajandusmuuseum, mille töö soovib riik hiljemalt 2018. aasta lõpuks ümber korraldada, moodustades neist ühe sihtasutuse.

Maaeluministeeriumi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Kaare viitas valitsuse otsusele, et reeglina kujundatakse muuseumid ümber sihtasutuseks. Muuseumide ümberkorraldamisest räägiti maaeluministeeriumis põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istungil 24. oktoobril, sellest on räägitud muuseumide ja kohalike omavalitsuste esindajatega.

„Ettepanekuid ootame novembri lõpuks ja see, milline saab olema muuseumide struktuur, kas haaratakse kõik ühisesse sihtasutusse või jätkavad mõned eraldiseisvatena, selgub protsessi käigus,” märkis Kaare.

Kaare selgitas, et muuseumide ümberkorraldamine nii, et nende tegevusse ja arengusse panustaksid riigi kõrval rohkem ka kohalikud omavalitsused, põllumajandusvaldkonna haridus- ja teadusasutused ning teised huvigrupid, aitaks ministeeriumi hinnangul saavutada mastaabiefekti, tagada tegevuse elujõulisus ning vajalik investeerimisvõimekus.

Jakobsoni talumuuseumi direktor Monika Jõemaa kinnitas, et nemad soovivad kõnealuse kolme muuseumi jätmist eraldi sihtasutusteks.

„Sihtasutuse loomise üks eesmärke olevat parem side kogukonnaga, aga meie omavalitsusjuhid on öelnud, et kui Kurgja kuulub kolme põllumajandusmuuseumi sihtasutusse, siis nad ei toeta seda ja nad ei tea, kuhu läheb antud raha, sest rahakott on sihtasutusel ju ühine,” põhjendas Jõemaa.

Kõrvaltvaatajaks talumuuseumi tuleviku üle ei jää ka Pärnumaa omavalitsuste liit, mille juhatuse esimees Lauri Luur ütles, et üldkogu otsusele tuginedes on nad valmis olema sihtasutuse üks asutajaid, kuid enne tuleb riigiga selgeks rääkida muuseumi tegevuse rahastamine. Liitu esindavad läbirääkimistel Vändra alev ja Vändra vald.

„Arvan, et koostööst sünnib sünergia nii kohalikule kogukonnale kui ka muuseumile,” jätkas Jõemaa. „Aga see ei tähenda, et me poleks enam põllumajandusmuuseum ja kolleegidega koostööd ei teeks, koos maaelu ei tutvustaks, muuseume ühiselt ei turundaks, seda oleme teinud ja teeme, aga iseseisvas sihtasutuses oleksid inimesed rohkem motiveeritud ja iseotsustamist oleks rohkem.”

Pärnumaa kolleegi kartust, et väiksemad muuseumid jäävad suure kõrval vaeslapse ossa, jagas ka Järvamaal Imaveres asuva Eesti piimandusmuuseumi direktor Ants Välimäe.

„Kui vaatame võimalikku suurenevat finantsvõimekust ehk kolme muuseumi liidetud eelarvet, leiame eest sama olukorra, mis omavalitsuste ühendamisel – raha ei ole kusagilt juurde tulnud,” nentis Välimäe. „Kahe väikese muuseumi lisandumine suurele ei anna finantsiliselt kasu ühelegi neist, sest investeeringuid ootavate objektide ja tegevuste hulk jääb samaks, nagu ka raha hulk.”

Piimandusmuuseumist iseseisva sihtasutuse moodustamist toetab Imavare vald, mille volikogu tegi sellekohase otsuse oktoobriistungil. Volinikud rõhutasid, et piimandusmuuseumil on väga tähtis koht nii Imavere piirkonna kui ka kogu Eesti maaelus, muuseumi tegevus ajaloo talletamisel, ürituste ja koolituste korraldamisel tõendab seda ilmekalt.

Välimäe möönis, et eesmärk omaette ei saa olla ühise sihtasutuse moodustamine, vaid eesmärk on muuseumide tegevuste jätkusuutlikkus.

Rahandusministeerium koos kultuuriministeeriumiga tegi muuseumide tegevusanalüüsi, millele tuginedes peabki maaeluministeerium haldusala muuseumivõrgu ümber korraldama. Piimandusmuuseumi direktor leidis analüüsist mitu väära väidet. Ta alustas sellest, et Tallinnast ja maakaardilt vaadatuna võivad kolm muuseumi tunduda lähestikku, kuid tegelikkuses jäävad need üksteisest üsna kaugele, näiteks Kurgjalt Imaverre on ligemale 55 ja Ülenurmele 135 kilomeetrit.

„Väidetakse, et tegemist on ühe temaatikaga, aga ei ole ju,” jätkas Välimäe. „Kurgjal tegutseb töötav talu, lisaks kogu Jakobsoni pärandiga seonduv tegevus, piimandusmuuseum käsitleb piima töötlemise ehk kodumaise piimatööstuse ajalugu, põllumajandusmuuseum kajastab kogu maaelu temaatikat.”

Välimäe ei leidnud mõjusat argumenti ühendmuuseumi kestlikkuse kohta, küsides, miks muuseumid eraldi sihtasutustena oleksid vähem tugevad. Igal muuseumil on oma valdkonna spetsiifikat süvitsi valdav teaduspersonal, kogusid hästi tundev varahoidja, asutuse programme ja tegevusi välja töötav ning ellu viiv pedagoogiline personal. Seega, arutles Välimäe, ei saa ühe asutuse valdkonnaspetsialist tulla teise asutusse külastajagruppe vastu võtma või töötube juhendama, ta ei orienteeru teise asutuse kogudes ega valda teemavalkonna arengulugu, teadmistepagasit, andmepanka.

„Muuseumide tegevuskulud on kriitilisel piiril kokku tõmmatud ja ma ei näe ühisel sihtasutusel eraldi seisvate ees mingisugust eelist,” väitis Välimäe. „See on kohmakam, umbisikulisem, muuseumid kaugenevad kogukonnast ja koostööpartneritest ning lõppude lõpuks tahame me ka muuseumimaastikul näha erinevaid vorme ja värve, harukordsus ja kohapraktika rikastavad.”

Jakobsoni talumuuseumi ja piimandusmuuseumi direktori arvamust ei jaga nende kolleeg Merli Sild Eesti põllumajandusmuuseumist, kelle arvates on kolme maaeluministeeriumi haldusala muuseumi tegevuse ümberkorraldamine ajastu märk.

„Talupojatarkust kasutades tuleb iga muutus põhjalikult läbi mõelda, kaaluda otsuste vajalikkust ning eesmärk olgu parim lahendus riigile, kuid kindlasti säilitades ja luues tingimused ja võimalused kolme maaelumuuseumi põhieesmärkidest tulenevate ülesannete täitmiseks ja arendamiseks. Seetõttu on minu mõte ja ettepanek, et kolm maaelumuuseumi võiksid jätkata koos,” kinnitas Sild.

Silla arvates ei suuda väike sihtasutus ennast majandada, olla konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik. Seepärast võiks kolmik maaeluministeeriumi haldusalas jätkata teemamuuseumina või koos ühe sihtasutusena, mille ülesanne ja eesmärk on ühiselt koguda, säilitada ja tutvustada maakultuuripärandit ka väljaspool koduriiki ning olla piirkonnas atraktiivsed turismi- ja külastuskeskused või teise variandina moodustada Sihtasutuse Maaelumuuseumid.

Põllumajandusmuuseumi direktor ei näe eduka toimimise takistust selles, et kolm muuseumi jäävad eri maakondadesse.

„Kolmel muuseumil on ühine temaatika, sarnased sihtgrupid ning ühised eesmärgid, oleme oma valdkonnas unikaalsed ning koostöös on võimalik leida arengu- ja investeeringuvõimalusi, et panustada muuseumide arengusse,” põhjendas Sild oma hoiakut. „Pean väga oluliseks, et maaelu- ja põllumajanduse temaatika leiaks veelgi laiapõhjalisemat tutvustamist nii riigis kui ka väljaspool ning just koos on võimalik genereerida uusi ideid, teha koostööd turunduse ja kommunikatsiooni valdkonnas, mitmekesistada teenuseid.”

Eestimaa südamest Järvamaalt vaadates tõdes Välimäe, et muuseumide baasil senini loodud sihtasutused asuvad ühes linnas või vähemasti ühes maakonnas, nagu näiteks SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid või SA Virumaa Muuseumid.

„Ülaltoodud loogika kohaselt võiks siis näiteks kõik maakonnamuuseumid liita üheks sihtasutuseks – temaatika ju sarnane, räägivad piirkonna ajaloost,” nentis ta.

„Maaelu- ja põllumajandusmuuseumide eripära ongi selles, et oleme tegutsenud seni maaeluministeeriumi haldusalas. Kuna asume eri maakondades, ei saa takistada edasist arengut, et teemavaldkonda laiapõhjalisemalt tutvustada ja eksponeerida,” väitis põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild. „Kuna nõupidamised alles käivad, lõplikku otsust veel ei ole. Nii et mõttearenduseks on veel ruumi.”

Tagasi üles