Andres Härm on üks neist ettevõtjatest, kes lööb kaasa heidutusjahi programmis ja esitab igapäevaselt aruandeid lindude ja nende liikumise kohta.
Heidutusest on tema sõnul tegelikult ka kasu olnud. “Nii palju võib küll öelda, oma kogemuste põhjal, et need põllud, kus tehti territoriaalset tõrjet, nende lähiümbruses on küll haned eemale hoidnud siiamaani. Nad oskavad ohtude eest eemale hoida.”
Tema sõnul ei olegi eesmärk ju lindude massiline tapmine, vaid nende õigesse kohta suunamine. “Mitte kultuurpõludele, vaid looduslikele aladele,” sõnas ta. Paraku toovad lindude maitseelistused nad ikka põldudele. “Paraku nad eelistavad kultuurtaimi, need on väetatud, jõudu täis ja magusad neile.”
“Aasta-aastalt see probleem aina süveneb,” tõdes ta rändlindude poolt tekitava kahju kohta.
Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse programmijuhi Veljo Volke selgitas, et hanede arvukus hakkas kasvama 30-40 aastat tagasi. Mitmedki populatsioonid olid madalseisus ja neid hakati kaitsma ja lõpetati jaht talvitusaladel. “Samal ajal põllumajandus muutis oma nägu ja läheb intensiivsemaks. Ja toiduressurss on praktiliselt piiramatu.” Muutunud on ka rändeteed, mis on arvukuse kasvamise üks tagajärgi.
Eestis taastatakse usinalt rannaniite ja neis piirkondades võib Veljo Volke sõnul sellest tulevikus abi olla ja probleem vähemalt saartel ja Lääne-Eestis veidi tasakaalustada. Tema sõnul näitavad aga uuringud, et ühelt põllult teisele peletamine ainult suurendab hanede toiduvajadust, isegi kuni 7%. “Ega haned söömata jäta,” sõnas ta.